Eesti Interpreetide Liit (EIL) ühendab soolo- ja kammermuusikuid. Me ei esinda riigipalgalisi orkestrante ega koorilauljaid, vaid mittekoosseisulisi soliste (kuigi mõned neist võivad vahel  teenida leiba ka suurkollektiivides). Liikmeks saavad astuda need klassikalise muusika esitajad, kellel on kõrgharidus ning kes on end juba näidanud aktiivse solisti või ansamblistina. Häda sunnil on EIL juba hulk aastaid korraldanud kontserte ise – eeskätt Kadrioru lossis, aga ka mujal. Need on oluliselt leevendanud meie interpreetide esinemisvaegust. Meil on tööl produtsent; lisaks paarikümnele kontserdile aastas Tallinnas oleme hakanud korraldama korduskontserte ka mujal Eestis, sügisest lisanduvad kontserdid Helsingis. Kuid ideaalis ei peaks EIL kui loomeliit ise kontserte korraldama. 

Kelle mure see siis on, kas meie interpreet saab esineda? Kas Eesti interpretatsioonikunst, üks rahvusliku kultuuri valdkondi, õitseb ja areneb või sureb välja ja omamaine kõrgetasemeline traditsioon katkeb? EILi arusaamist mööda peaks Eesti interpreedi eest hoolitsema – lähtudes Eesti kultuuripoliitikast ja väljakujunenud finantseerimistavadest – asutus nimega Eesti Kontsert (EK). EK juhtkonnaga on EILi juhatus kümne aasta vältel kohtunud nii hiljuti kui ka mitmeid kordi varem. Kahjuks ei leia me ühist keelt. Palju mugavam ja – toob ka kiiret kiitust – on EK-l end  ehtida kirjude võõraste sulgedega – välismaa artistidega, selmet vastutada meie igapäevase leiva, Eesti interpretatsioonikunsti kestmajäämise eest! EK peaks jagama nii oma rahalisi vahendeid kui kontsertide arvu õiglases proportsioonis Eesti ja välismaa esinejate vahel. Eesti interpreetide kontsertidena ei tohiks aga statistikas arvesse võtta riigipalgaliste kollektiivide esinemisi ega loengkontserte koolides, nagu EKs seni on tehtud. Juba siis, kui koostasime rohkem kui kümme aastat tagasi EILi põhikirja, mõistsime ja kirjutasime sinna ühe oma olulisema eesmärgina, et EK-le tuleks ühiskonna poolt seada täpne  lähteülesanne, kui suur osa riigilt saadavast rahast tuleks kulutada Eesti interpreetide esinemistele (täpsed arvud on muidugi läbirääkimiste teema).

Vaja on ka fikseeritud kokkulepet, millise osa oma riigitoetusest peab EK ära kasutama kontserttegevuseks. Meie arvates on siingi proportsioonid paigast ära: näiteks on ehitustegevuse kulu olnud võrreldamatult suurem kui muusika peale läinud summad. Leiame, et riiklikult finantseeritava asutusena ei peaks EK üldse pakkuma kontserte kergemates žanrites nagu praegu (etno, jazz), sest selliseid kontserte saab isegi meie väikses Eestis korraldada ka kommertsalustel ning korraldajaid on neis valdkondades niigi piisavalt. Üks Eesti soolointerpreet ei saa Eesti Kontserdilt tavaliselt terve hooaja vältel mitte ühtegi esinemisvõimalust. Sageli ei saa ta ühtki ka järgmisel hooajal. Kui ta siis kolmandal või alles neljandal aastal saabki esineda, siis võimaldatakse tal iga uut kava, mida interpreet valmistab ette vähemalt pool aastat, esitada vaid mõni üksik kord. Ja sedagi naeruväärse honorari eest (honorari erinevus välismaise esinejaga on olnud isegi sajakordne!).

Kuidas on võimalik sellises olukorras püsida vormis  meie suurepärastel solistidel, kellest paljud on pikalt õppinud välismaal ja võitnud auhindu rahvusvahelistel konkurssidel? EIL ei pea siin silmas seda, et eranditult kõik meie ligi 200 liiget peaksid pidevalt esinema EK liinis soolokontsertidega. Jutt käib parimatest. Kuid praegune praktika, kus terve aasta vältel saab näiteks ainult üks Eesti pianist soolokontserdi Estonia kontserdisaalis, on kindlasti ebaõiglane. EK võib põhjenduseks tuua publiku vähese huvi Eesti interpreetide vastu, kuid ka see pole pädev õigustus: esiteks, selleks ongi neil riiklik toetus, ja teiseks – publiku kasvatamiseks ja hoidmiseks peab kontserte  korraldama regulaarselt. (Sama probleem on ka ER SOga, kes samuti tegutseb maksumaksja raha eest; koosneb ise Eesti muusikutest, kuid ei pea Eesti soliste piisavalt heaks esinema Eesti orkestrantide ees!) Pakkumaks rohkem esinemisvõimalusi meie interpreetidele peaks EK ise oma raha eest korraldama kontserte ka väljaspool suuremaid linnu. Praegu tehakse seda ainult seal, kus on mugav, seal, kus asuvad neli EK-le kuuluvat kontserdimaja. Kõikjal mujal aga lastakse kontsert kinni maksta tellijal (omalt poolt pakutakse vaid transporti). 

Muidugi tuleks selleks, et ka maakondades majanduslik risk võtta ja kontsertide arvu otsustavalt suurendada, eraldada EK-le just kontserttegevuseks edaspidi riiklikku raha rohkem (loomulikult vajaksid rohkem toetust ka erakorraldajad, aga see on juba eraldi teema!), kuid ka praegust eelarveraha saaks õiglasemalt jagada. EILi ettepanek kultuuriministeeriumile on luua kohe paar uut programmi, et ka klassikaline muusika saaks levida suurtest linnadest väljapoole. Ühest võiksid saada toetust interpreedid, kel on kokkulepe esinemiseks, ja teisest kontserdi tellijad. Kõik  kokku umbes nii, nagu praegu on teatrite jaoks programmis „Teater maale” (2 miljonit aastas). Kohalikud kultuurijuhid (kultuurinõunikud, kultuurimajade juhatajad, muusika- ja üldhariduskoolide direktorid) saaksid sellest programmist taotleda raha, millega tasuda kas kontserdi korraldajale või otse esinejale. Praegu, nagu siiani kõigil meie uue iseseisvuse aastail, on maal ja väikelinnades kontserdipakkumisi vastu võtta raske, enamasti võimatu. Omavalitsustel pole selleks piisavalt raha ning piletimüük – tõsisemate kontsertide puhul – kulusid ei kata. 

Interpreetide liidul pole ainsa Eesti loomeliiduna kasutada ei maja ega ühte ruumigi. Soovime saada EILi käsutusse, kas siis omandusse või rendile, Tallinna kesklinnas hoone, kus oleks ka kammersaal kontsertideks (praegu puudub Tallinna kesklinnas kammermuusikaks sobiv väikesaal). Selles majas peaksid asuma ka meie kontor ja prooviruumid. Praegu pole muusikutel mitte kuskil võimalik proove teha, sest ka riiklikud kultuuriasutused küsivad nagu eraettevõtted iga tunni eest 500 krooni üüri. EILi hoone aga võiks olla ühtlasi harjutamismaja ning pakkuda kesklinnas sümboolse rendihinnaga proovi- ja harjutusruume.  Samuti oleks oluline luua Eesti solistide agentuur ehk mänedžment, ühine kõigile Eesti klassikalise muusika soolointerpreetidele ja väikeansamblistidele. Mänedžmendi tegevuseks oleks esinemisvõimaluste otsimine väljaspool Eestit, aga esialgu ka Eestis. Selle teenetest huvitatud interpreedid sõlmiksid lepingu ja loovutaksid mänedžmendile väike osa oma sissetulekust. Mänedžment oleks iseseisev, töötajate sissetulek oleneks nende saavutustest. EILi juhatus võiks olla suunavas ja nõuandvas rollis.

Siinjuures on selge, et meie oludes ei saa klassikalise muusika välismaale vahendamine olla kommertsprojekt, ennast ise ära tasuv äriline  tegevus. Suurem osa kuludest peaks alatiseks jääma kaetuks riigi toetustega. Selline mänedžment, töötajate grupike, on juba ammu olemas kõigil meie kollektiividel. Nüüd võiks vabastada ka solistid suuremast mittemuusikalisest vaevast, nagu on juba praegu sellest vabad Filharmoonia Kammerkoori, RAMi ja ooperiteatrite lauljad ning ER SO, Tallinna Kammerorkestri, palgaliste puhkpilliorkestrite jt kollektiivide orkestrandid. Kuidas on võimalik, et paljusid meie muusikakollektiive saab nii edukalt eksportida, aga sama riigi soliste ei saa? Lihtsalt keegi  pole sellega tegelenud. Ja kui Eesti-siseselt on ühel interpreedil siiski kuidagi võimalik ise, harjutamisaja arvelt oma väiksemaid esinemisi korraldada, siis kindlasti ei saa ükski soolomuusik vaid üksinda tegutsedes laiendada oma tegevust välismaale. Kuid see oleks hädavajalik juba ainuüksi seetõttu, et Eesti on liiga väike ja esialgu ka liiga vaene, et ära toita kõiki oma häid interpreete.