Raamat „Suletud uste taga” on Reesi katsetus kompida Teise maailmasõja ametliku käsitluse piire. Nagu ta teose lõpus kirjutab: „Seda sõda ilmestav kõige populaarsem müüt, ajaloo Hollywoodi versioon, kinnitab, nagu olnuks tegemist lihtsalt halbade inimeste  liidu ja heade inimeste liidu võitlusega. See on mineviku meenutamise ülimalt lohutav viis, millest oleks kurb loobuda. Aga tehkem seda siiski, sest teisiti ei saa”. Milline siis on Reesi raamatu uus sõnum? „Suletud uste taga” on eelkõige käsitlus Poolast Teises maailmasõjas. Tõsi, see käsitlus on mähitud teiste teemade sisse. Palju räägitakse liitlasriikide sõjaaegsest diplomaatiast, Stalini, Churchilli ja Roosevelti omavahelisest läbikäimisest. Omajagu ruumi  on pühendatud ka sõjasündmuste kirjeldamisele. Kuid see temaatika on enamjaolt juba teada-tuntud ja ehk mõneti uudne vaid keskmisele briti televaatajale. Kuid Poola käsitlemine Reesi raamatus annab teosele tõepoolest Teise maailmasõja ajaloo käsitluse piire kompiva mõõtme.

Läbivaks märksõnaks on „Poola kui mõlema sõdiva poole vaenlane”, s.o Saksamaa vaenlane, NSV Liidu vaenlane, Suurbritannia ja USA jaoks  tülikas liitlane. Poola rahvuslike huvide eest polnud võimalik seista, ilma et oleksid kannatanud liitlassuhted NSV Liiduga. Reesi raamatu Poola käsitlust jälgides saab kokku üsnagi paljuütleva loetelu. 1939. aasta Suurbritannia-Poola lepinguga, millega London tagas Poola iseseisvuse, kaasnes salaprotokoll, millega inglased võtsid endale kohustuse kaitsta Poolat vaid Saksamaa, mitte aga NSV Liidu vastu (lk 36-37). 

Stalin suhtus Poolasse kirgliku vihaga. Tema arvates ei saanud Ida-Poolas 1939. aastal vangistatud Poola ohvitsere koju tagasi saata, sest nad oleksid seal kohe hakanud juhtima relvastatud võitlust NSV Liidu vastu (lk 49). Suurbritannia valitsus ei soovinud jõuliselt reageerida NSV Liidu julgeolekujõudude läbi viidud poolakate küüditamisele aastatel 1939-1940 ja Katõni veresaunale 1940 (lk 44–58). Londonis asunud Poola eksiilvalitsuse Moskva vastu sihitud  Katõni kriitikat püüdis Suurbritannia vaigistada (lk 147–150). Briti diplomaadi O’Malley 1943. aasta Katõni aruandes soovitati Churchillil hoiduda NSV Liitu sel teemal teravalt kritiseerimast (lk 149-150). Poola piiride nihutamine 1943. aasta Teherani konverentsil (lk 156). NSV Liidu soovimatus toetada 1944. aasta Varssavi ülestõusu (lk 217–231). Poola sõdurite kutsumata jätmine 1946. aasta võiduparaadile Londonis (fotokogumi viimane foto). 

Kuid tuleme Teise maailmasõja aegadest tänapäeva. Suur sõda mõjutab meie mõtteid siiani, mõjutab ka riikide poliitikat ja rahvusvahelisi suhteid. Tänapäeva rahvusvaheliste suhete süsteemis on hulgaliselt Teisest maailmasõjast pärit elemente, näiteks ÜRO, aga eelkõige Ida-Euroopa riikide ja Venemaa suhetes valitsev usaldamatus. Lähenev Teise maailmasõja Euroopa lahingute lõpu 65. aastapäev on viimase maailmasõja tõlgendamise tõstnud  üheks Euroopa poliitika valusaks teemaks. Poliitilise retoorika võitlus maailmasõja ümber ei taha vaibuda. Poola presidendi ja tema kaaskonna traagiline hukkumine Smolenski lähedal on lisanud sellesse võitlusse veel ühe valusa lehekülje. On aeg vabastada Teine maailmasõda võitjakaotaja kuvandist. Kas oleks praegu mõeldav, et Napoleoni võitjad koguneksid kusagile paraadile võitu tähistama ning kusagil töötaks  komisjon, mille ülesandeks võidelda Napoleoni sõdade ajaloo „võltsimise” katsete vastu? Või kas ei tundu see igati õige ja tavapärane, et Esimest maailmasõda ei näe me enam mitte niivõrd kui Antanti suurt võitu Keskriikide üle, vaid kui kõiki Euroopa rahvaid tabanud suurt tragöödiat, mis käivitas Teise maailmasõjani viinud arengu? Nii ei peaks me ka Teist maailmasõda lõputult käsitlema ja tähistama ühtede võidu ja  teiste kaotusena, heade ja pahade vastasseisuna, õiglaste ja ebaõiglaste suure heitlusena, vaid Teisele maailmasõjale tuleks anda esimesega sarnane hinnang.

Ka Teine maailmasõda oli eelkõige Euroopa rahvaste suur häving, mitte niivõrd võimsate ja vaprate sõjavägede heitlus, vaid rahulike elanike mõõdutundetu kannatus. Teine maailmasõda rebib siiani meie identiteeti. Mitmetel Euroopa rahvastel pole võimalik  end paigutada ei liitlaste ega teljeriikide hulka. Kuhu näiteks peaks kuuluma Eesti? Kas olime neutraalsed? Sõdisime oma, sakslaste või venelaste sõda? Aga samamoodi võiks küsida, kas soomlased pidasid Teises maailmasõjas „õiget” ja „õiglast” sõda? Kas taanlased ja norralased oleksid võinud osutada sakslastele sõja ajal suuremat põrandaalust vastupanu? Kas itaallased üleüldse soovisid selles sõjas kaasa lüüa ning kuidas, ja kas üldse, Vaiksel  ookeanil peetud sõda USA ja Jaapani vahel haakus Euroopas toimuvaga? Võib-olla sõdis paralleelselt kaks sõda täiesti erinevate eesmärkidega? Teise maailmasõja käsitlus peaks eitama vägivalda. Kahjuks liigub sõjaga seotud poliitiline retoorika hoopis vastupidises suunas. Pole veel päris selge, kas Poola presidendi hukkumine on Venemaa ametlikku Teise maailmasõja retoorikat muutnud või muutmas. Viimastel aastatel on ju Venemaa läinud maailmasõja  aegsete vägivallategude ja massimõrvade eitamiselt üle nende ratsionaalsele õigustamisele. Neid tegusid tehti, sest „oli vaja”. Ka USA kinnitab jätkuvalt, et aatomipommide heitmine Jaapanile oli vajalik. Oma vägivallale leiavad õigustuse ka teised riigid. Ja ometi on sõjalistes konfliktides hukkunute hulk Teise maailmasõja järel järjekindlalt langenud. Ehk võiks see olla meie edaspidiste maailmasõjatähistuste peamine põhjus?