Peab ikka ja jälle kordama, et tulemusest tähtsam on protsess. Toomiku (video)kunst on filmiliselt hästi söödav, s.t transformeeritav ja lavastaja Raat praegu vahest meie toomiklikum režissöör. Nende loomingulises kihus aimub ühisjoonelist temperamenti ja tungipõhilist impulsiivsust kui ehedat algtõuget. Samas pole nad mitte sugugi üksnes säde saba all amokki jooksjad, pigem piisavalt analüütilised ja eesmärgipärased meistrid.
Kineastid kolleegide kallal
Pole mingit kahtlust, et meie kunstnikud ja muud loojad väärivad nendest tehtud linalugusid. Filme kirjanikest tundub esimese hooga justkui kõige vähem (nt Vallo Kepp Masingust, Katrin Lauri „Debora Vaarandi aeg”), natuke on tehtud arhitektidest (Andres Söödi „Mälu” Villem Raamist ja „Arnold Matteus”) ja teatraalidest (Rein Raamatu „Mikk”, eile esilinastus Kristjan Paul Virve „Ants Eskola: olla või mitte olla”), palju on tehtud muusikameestest (Dorian Supin mitu Pärdist, Sööt „Dirigendid”, Kromanov ja Põldre Artur Rinnest, Põldre Valgrest ka doki, rääkimata Ernesaksast, Otsast jt). Ka filmis paistab naabritega võrreldes mõningane küllastus, kineastid on ise üksteist hulgi dokudes jäädvustanud (Jüri Sillarti „Griša” Kromanovist, „Antoša” operaator Anton Mutist, „Leida lugu” Laiusest ja „Peeter” Toomingast, Hardi Volmeri „Pärnograafia” Pärnast, Mait Laasi „Aja meistrid” Tuganovist ja Parsist). Animafilmi klassik Rein Raamat alustas kunstnikuna ja on oma nii-öelda kolmandal loominguperioodil teinud nüüd kümmekond kunstihariduslikku portreefilmi meie tahvelmaalijatest (Elken, Nagel, Sarapuu jne). Meenub, et Jüri Arrakust jõuti juba enne iseseisvuse taastamist vändata pea pool tosinat amatöörfilmi ning kes neid teisi kõiki jõuab siin üles lugeda.
Marko Raadi „Toomiku film” on õnneks palju mitmetahulisem kui audiovisuaalne kultuurharidustöö. See pikk dokfilm on küllalt isiklik, koorib lahti isiksuse kihid, psüühika ja hinge. Muidugi mitte põhjani, aga ka nõudliku publiku jaoks siiski piisavalt.
Toomik pole etenduskunstnikuna häbenenud ihualasti olla. Juba 1992. aasta aprillis koos Jaanisoo Jaaniga „Kahe kuuga maastikku” tehes oli ta porgandpaljas ja Tartu kunstnike maja suur saali pritsiti kümnete liitrite kaupa tapamajast hangitud härjaverd nii täis, et pallaslased nurisesid terve nädala, aga selle metsiku aktsioonimaalimise lõiku näidati liberaalses ETVs.
Oma videoinstallatsioonis „Isa ja poeg” (1998) on Toomiku kehakatteks vaid uisud, aga Raadi pikas „Toomiku filmis” ei võta peategelane end kuigivõrd alasti mitte füüsiliselt, vaid eelkõige vaimselt, tunnistab oma uusi tundeid, seisundeid ja mõtteid, uute võimaluste otsimist, videoinstallatsioonide ammendumist, uue sihi otsingud. Enda sees peab asjad selgeks tegema! Teesklematult end avav kunstnik sügeleb pidevas uuenduse kihus, on selge, et ta on oma loomingu suhtes väga aus. Õieti nagu ei saagi aru, kus on see iseenda ja oma loomingu eralduspiir, mida ideaalis vist olema ei peakski. Üks on selgemast selgem: Toomik ei tooda, vaid loob. Ennast piinates, sest ilma valulemata pole aktiks või protsessiks vajalikku temperatuuri, kihelust.
Raadil on õnnestunud oma pikas dokis kihilise vahelduvusega mitmest-setmest küljest portreteerida vaatlusalust peategelast ja sujuvalt juurde, vahele, kaasa näidata tema loomingut. Õhku lausutakse virvendama hulgi probleemikesi ja paineid, mis moodustavad huvitava loomingupsühholoogilise koondportree. Lõpupoole hakkab filmis kummitama surma teema.
Toomiku veregruppi aitavad külgpeegeldada filmi kõrvaltegelastest kunstnikud, lähedased hinged Jüri Ojaver ja Liina Kalvik ning kunstiteadlane-kuraator Eha Komissarov, peategelase perekond on aga targu sordiini alla jäetud. Üldse tundub, et kunstnik Toomiku kui sellise avamise temaatiline palett on Raadil päris doositundlikult ja plokiti läbivalt vahelduvusse viidud. Alamteemade montaaži paigutus paistab kohati üle üksteise astendatud, justkui tükati nihkuvas korduses, ent teemaploki episoodid on siis sujuvalt jadastatud.
Üksteisest eemal, kuid sarnaste ketilülidena näeb filmis vahepaladeks etüüde, nagu uute videoinstallatsioonide võtmist. Näiteks tants, mis on Toomikut ka varem käivitanud. Filmis tantsib ta titekisa foonil nii metsas kui liikuva auto roolis, varem on ta rokkinud oma videotes laevalael „Tantsides koju” (1995) ja isa haual „Tantsides isaga” (2005).
Toomiku loomingus paistab tähtsal kohal eneserefleksioon, pole raske taibata, et mitmete maalide juures on abiliseks olnud peegel. Filmis pole näidatud seda 1993. aastal Saksamaal kaevatud hauda, mille põhja asetatud peegli šokeeritud surnuaialised juba poole tunni möödudes kividega kildudeks lõid. Ja Toomik ei sittunud mitte purki, vaid eelkõige näkku avalikule arvamusele – ja seda on raske andeks anda.
Kindlasti tehti õigesti, et filmist jäi välja Toomiku kui professori liin, tema pedagoogiline tegevus EKA interdistsiplinaarse kunsti õppetooli juhatajana.
Tore, et toimis sünergiline tandem Raat-Toomik, tulemuseks huvitav portreefilm, mis läheb persoonikesksest kujutamisest oluliselt sügavamale. Ühtviisi avatakse ju nii loojat ja loomingut, taustu ja mõjureid, näidatakse kunstnikku argipäevas ja mitmeviisilises tegevuses, mille pinged ja piinad jäävad tavaliselt kunsti taha varju.
Toomiku film nr 2
„Toomiku filmi” pealkirja tähendust teisendavalt aetakse portreteerimise ning looja ja loominguproblemaatika kõrval ka tulevikuasja: kahes-kolmes episoodis ütleb Toomik, et tahab teha täispikka mängufilmi. Ju siis jääb Oberhauseni festivalil publiku lemmikuks hinnatud 12minutilisest lühimängufilmist „Armulaud” (2006) väheks.
Pika mängufilmiga aga kerkivad kohe need probleemid, mida „Toomiku filmis” polnud tulevase Toomiku filmi promomisele lisaks vaja välja tuua. Siin siiski: Toomik on vaieldamatult tugev „mina”, kes pole meeskonnamängija. Parimal juhul aktsepteerib ta kollektiivse koega teose põhijoonises vaid oma usaldusväärsete sõprade-tuttavate lisandeid, mida oleks ehk võimalik fragmentidena tervikusse lülitada. Selgelt minimalistlikus ja üldistavas vormis on seda väga raske teha, sest Toomik väldib lausa paaniliselt kirevust ja eklektikat, postmoderni pole ta kunagi pannud. Kui aga detail peibutab, siis orkestreerib ta selle ikka dirigendina, olles ka enne introduktsiooni vägagi kahtlev ja kaaluv ülemautor, kes oma ego sulatusahju kergel meelel naljalt midagi ei võta. Kõik lisandused, mis ei läbi tema subjektiivset prismat, ei mahu sisse kolde luugist. Film, eriti just pikk mängufilm on paljuski ka meeskonnatöö, mida juhatab tavaliselt palju paindlikuma koostöönatuuriga režissöör, kui Toomik seda olla suudab. Aga mine sa tea, vahest tuleb just krambilisem karismaatika kasuks, sest eeldatavasti ei kujune Toomiku täispika filmi võttegrupp kuigi kolhoosiliseks.
Teine ja vahest veelgi raskemini ületatav probleem on see, et täispikk mängufilm nõuab meie oludes minimaalselt mitu miljonit krooni.
Kolmandaks kummitab Toomiku täispikka see häda, et vormiliselt aktsepteeritava stsenaariumita ehk vajaliku konditsioonita tootmistehnoloogiliste tööjoonisteta EFSA ja kulka rahakoti rauad vaevalt avanevad. Niisiis tuleb kõike oma peas kandval lavastajal leida ühise veregrupiga käsikirja doktor ja tingimata ka produtsent! Täispikas kõiki välju üksi põlve otsas täis ei härga.
Võib eeldada, et loomulikult tahab Toomik teha filmi sellest, mida ei saa hästi näidata. See on juba väiksem, peamiselt režissööri puudutav probleem, talle väljakutsuv ja stimuleeriv takistus. Sest just see, mida otse pole näha, ongi filmis maagiline säsi. Asi pole nii väga vormis, kuna vorm ise ongi asi, milles peitub peenema fraktsiooniga iseeneslus, mis peab paeluvast vormist välja kiirgama. Kaunid sügismaastikud on tihti elutult tülgastavad, rinnakorvist pähe kääriv
Angst aga võib välja paisates, voolates, kihisedes… osutuda ilule ülendavaks karjeks.