Mis asjad on need sotskohustused? Kahju, et ma pole arhiivis leidnud ühtegi paberit tollaste „kohustustega”, aga mulle tulevad appi kaks vene-juudi kirjanikku Ilf ja Petrov ülitraagilise raamatuga „Kuldvasikas”. (Oh, oleks meil tollal olnud see lehekülg käepärast, oleks lusti rohkem olnud.) Seltsimees Polõhhajev tellib 1930. aastal kummist universaalse stambi igaks elujuhtumiks, aga see sobib stuudiole ka aastal 1966: „Vastuseks (imperialistide sepitsustele) meie, herkuleslased (tallinnfilmlased), astume üles nagu üks mees sellega, et a) tõstame asutuse kirjavahetuse kvaliteeti, b) suurendame tööviljakust, d) likvideerime tööluusid ja sünnipäevade pidamise, e) vähendame üldkulusid kalendrite ja portreede peale, f) saavutame ametiühingulise aktiivsuse üldise kasvu, g) loobume jõulude, lihavõtete, jom-kipura, ramasaani pidamisest, j) läheme sajaprotsendiliselt üle sojaoale ja teeme ka seda, mida tulevik nõuab”. Kes tollast aega mäletab, saab kirjanike lõikavast irooniast paremini aru, meie aga Tolja Roosiga taipame, et vaja on „teoreetilisideoloogilist” tagalat kindlustada ja võtame riiulilt Nõukogude Liidu „Töökoodeksi” ning tõepoolest, üle suure impeeriumi kirjutatakse miljoneid sotskohustusi ja otse sõna-sõnalt sarnanevad need tavaliste, igapäevaste töökohustustega … „Kuldvasika” kummistamp, nii see ju on. Põnevaks läheb – esimene protokollitud jälg sellest istooriast on 13. juunist 1966, mil meid, parteituid ametiühingulasi, kutsutakse parteibüroole. Partorg Rosental ketrab üldsõnalist teksti: „Ametiühing ei ole teinud küllaldast selgitustööd osakondades …”
Direktor Danilovitš pole parem: „Poliitkasvatustöö on madalal tasemel, masinlikult ja formaalselt hääletatakse …”
Oleme Toljaga sõnaosavamad, argumentatsioon on läbimõeldum ja pääseb mõjule: „Kui ikka matemaatiliselt ei saa ühte võistlust mõõta, pole rabelemisel mingit mõtet ega stiimulit, julgegem see siin lõpuks välja ütelda. Kuidas saaks võrrelda tööviljakuses helimehi ja autojuhte jms”. Ja etskae – peainsener Alp toetab: „Säde räägib õigesti – stiimul ja võistlustingimused peavad olema paigas, muidu pole mõtet.” See on midagi uut, tavaliselt üsna konservatiivne Alp tuleb meie poole üle. Roos valab õli tulle: „Heliosakond töötas kõige paremini, aga nüüd preemiat ei saa.”
Partorg Rosentali selg läheb märjaks: „Ma ei saa aru, kuidas ametiühing ei mõista, mis on sotsvõistlus. Autojuhid ju joovad.”
Kõik ju taipavad, et siinse koosoleku iga sõna lendab rajoonikomiteesse ja sealt ikka ülespoole. „Mis teil seal toimub?”
Juhtub aga midagi üsna ootamatut: Tallinnfilmi parteibüroo otsustab, et formaalseid sotskohustusi enam vastu ei võeta, seega TF loobub sotsvõistlusest! Viimane lahing tuleb õige pea: direktori kabinetti kogunevad kõik osakonnajuhatajad ja muud kohalikud bossid. Oleme Tolja Roosiga hoos ja enesekindlad ning efektse lõpukaadri saame valguspargi juhatajalt erupolkovnik August Feldmanilt: „Kurat, poistel on õigus, aitab sellest jamast!”. Ja ta rebib oma „kohustused” vägeva žestiga puruks. Et oleks selge, kellega on tegu – omaaegse Leningradi 3. ühendatud internatsionaalse sõjakooli kasvandik, laskurkorpuse 249. laskurdiviisi ülem. Sumin on vägev, edasisest saan lugeda nüüd arhiivis. Stuudios ei ole sotsvõistlust ka 1967. aastal, direktor on hädas: „Poliitmassiline töö lonkab, ei ole ka filmirühmades sotsvõistlust, mida sealsed kommunistid ignoreerivad. Kaljo Kiisk pidi Kinoliidus vastutama sotsvõistluse eest, faktiliselt seda ei ole”.
Kinnine partei üldkoosolek 30. detsembril 1968, räägib Semjon Školnikov: „Segaste ja kahtlaste küsimustega sotsvõistlusest pöördus parteiliikme sm Vahteli poole insener Säde, kes ka poliitõppusi ignoreerib, ei õpi seal ega kavatsegi õppida”. Ähmaselt mäletan mingeid tegelasi Moskva Kinokomiteest, kelle pähe ei mahu mõte sellisest liberaalsusest stuudios (muidugi ei tea me, mis juttu aetakse direktori kabinetis), ning küllap rohkem iseenda rahustamiseks soovitavad nad tutvuda „väga heade sotskohustustega” Moskva Gorki-nimelises stuudios. Saatus tahab, et satun õige pea sinna stuudiosse mingit diktorit salvestama ja rebin seinalt ka sealse „hea” eeskuju ning asetan selle varjamatu irvitusega meie direktori lauale. Muidugi – ikka sama „Kuldvasika” kummistamp: „läheme sajaprotsendiliselt üle sojaoale ja võitleme halastamatult tölpluse vastu ning tugevdame võitlust bürokratismiga”.
Toimunut mingiks mässuks nimetada oleks eneseimetluse tipp, tõmbume a/ü-st välja ja tasapisi lükatakse vanker jälle vanadele rööbastele. Ja ikkagi, 1969. aasta ja uus a/ü esimees Vilms kannab ette: endiselt keelduvad sotsvõistlusest heli- ja kaameraosakond. Jüri Müür viskab mulgi villast: „Tuleb luua seal osakonnas vastav komisjon ja abiks kinnitada autoriteetseid kommuniste ning insener Säde.” Nuta või naera! Veebruaris 1970 teeb mu elu järsu pöörde ja ma lahkun Tallinnfilmist Eesti Telefilmi tegema Karasjovi „Lindpriisid”, neljaseerialist mängufilmi, mis jääb 19 aastaks riiulile. Aga võta näpust, novembris 1970 hädaldab a/ü mees Vilms: „Heliosakond ei võta ikkagi mingeid kohustusi ja juhataja Rämmi ignoreerib kõiki a/ü soovitusi.” Kohale kupatatakse S. Leškin Vabariiklikust Ametiühingute Nõukogust – tohhoo hullu, viies aasta ei võistelda siinsetes osakondades! Lokaalne seiklus ajab ikka veel tossu, see mõjub tervisele. Protokoll on puhtakstrükituna vene keelde ümber pandud, ilmselt läheb seda vaja kusagil ülalpool. Väikest kasvu Helmi Rämmi on uskumatult tubli: „Ma ei saa siiani aru, milleks meile see sotsvõistlus. Kõik, mis me teeme, ongi ju meie põhitöö ja see formaalsus on naeruväärne. Töökoormuse suurendamine ei stimuleeri ju mitte kuidagi materiaalselt meie inimesi.” Direktor kõmistab: „Seltsimees Rämmi ei mõista sotsvõistluse kasvatuslikku tähtsust.”
Kas ta ise mõistab? Oleme ju filmistuudio, aga kui lased näppude vahelt läbi neid koltunud parteipabereid, tekib mulje lasteaiast. Kedagi pidevalt poliitkasvatatakse, lüüakse kommunistliku töö lööklasi, puhutakse elu sisse olematutele Rahvakontrolli gruppidele … Üksnes filmid on kehvakesed ja stuudio kommunistid on langenud „väikekodanlikele positsioonidele”. Peatoimetaja Remmelgas viskab vihaga: „Kui Rahvakontrolli grupp minu kabinetis koosolekut pidas, siis nende esimees Vahtel norskas kõva häälega.”