Külli Roosna ja Anna on põhjalikult süvenenud keha ja liikumise uurimisse. Mõlemas soolos oli selgesti tajutav, et küsimus ei ole vaid oma teemale füüsilise väljenduse otsimises ehk lõpptulemuses, vaid protsessis, temaatika teostamises füüsilise väljenduse kaudu. Lavale jõudnu oli niivõrd põhjalik ja terviklik, et protsess oli tajutav selle igas hetkes. Ometi ei olnud keha neis lavastustes üksnes ideede teostamise vahend, vaid keha struktuuri ja selle loodud vormide uurimisest sai omaette idee. Samas ei olnud lähenemine keha vormile konstruktiivne. Eesmärk ei paistnud olevat avastada, milliseid vorme kehaga saab luua, vaid milliseid vorme keha oma loomuomasel kulgemisel loob. Tantsijannad on leidnud jooni, nurki, kujundeid, mis on väga puhtad ja selged ning võluvad oma lihtsuse ja konkreetsusega. Salapärase valguse kaasabil said kehajoontest abstraktsed moodustised, samuti tekkisid neist põrandale vaatemängulised varjud.
Teine oluline teema keha uurimisel oli selle struktuuri esiletoomine. Paljas ihu andis palju avastusruumi. Külli Roosna soolos tuli keha kõige efektsemalt esile lavastuse keskosas, kui tantsijanna seisis pea peal. Ülakeha oli kaetud tagurpidi langenud seeliku heleda voodriga ning tantsija ihust jäid nähtavale vaid jalad. Harkspagaadis jalad paiknesid sirgjooneliselt ning põrandale tekkis kaarekujuline vari. Tantsija kõverdas aeglaselt jalgu ja nii moodustusid erinevad kujundid. Valgusega esile tõstetud nahapind oli ühtpidi väga loomulik, samas tavapäratult müstiline. Luude ja lihaste lohud ja kumerused tekitasid keha pinnale varje. Niiviisi ei olnud küsimus enam jalgade liikumises, vaid põneva struktuuriga pindades, joontes ja nurkades. Anna soolos köitsid esialgu tähelepanu käed ja sõrmed. Käte rahulik läbitunnetatud liikumine vaheldus teravalt nurgeliste liigutustega, luues samuti selgeid konkreetseid pilte. Väga põneva maailma avas Anna lavastuse osas, kus ta keskendus väga detailselt selja liikumisele. Rohekas valgus ja lihaste tihe liikumine tõi roided ja seljalihased väga hästi esile, nii et selg muutus justkui liikuvaks olluseks. Jäi mulje, nagu suutnuks tantsijanna iga seljarakku tunnetada ja liigutada. Koreograafide-tantsijate isiklik panus ja side käsitletud teemadega oli selgelt tajutav, erinesid küsimused ja vastavalt ka teostusviisid. Käsitledes spiraalina kulgemise ideed, tegeleb Roosna üldisemate struktuuridega, mille lavaletoomiseks kasutab selgelt strukturaalseid võtteid, näiteks korduse, pöörlemise ja kella motiivi.
Anna teema „Sa oled kole!” oli see-eest väga isiklik ning ka selle füüsiline väljendus tugevalt emotsionaalne. Butō-tantsulikult rahulikus läbitunnetatud liikumises oli iga väiksemgi detail väga oluline ning justkui vaimse ja hingelise liikumise füüsiline väljendus. Eriti väljendusrikkad olid sõrmed. „Busu” temaatika hõlmas siiski laiemat konteksti – jaapani kultuuri ranget reglementeeritust, kus aktsepteeritav ühiskonna liige peab suutma täita mitmeid ülesandeid ja rolle, mida ideaalselt täita on väga raske –, ent sellegagi oli isiklik emotsionaalne side selgelt tajutav. Pöörlemine ja kordus esinesid Külli Roosna lavastuses kui maailma kulgemise aluspõhimõtted. Esimesel pöörlemisel mängis olulist rolli avanenud seelik, mis kandis endas ruumis laiali laotudes tugevalt naiselikku essentsi.
Teist korda ilmus see motiiv lavastuse lõpus. Tantsija rahulikul pöörlemisel hakkasid järgemööda tekkima seintele tema varjud, nii et keerlevaid naisekujusid tuli järjest juurde. Nii kulges ruumitäis naisesiluette rahulikus pöörlemises, kuni valgus kustus ja alles jäi vaid pöörlemise sammude rütmiline kõla. Anna soolos lõi rituaalse, lausa pühaliku atmosfääri tantsijanna sügav kohalolu. Isegi kui liikumine oli väga aeglane ja stabiilne, oli see energeetiliselt pingestatud. Anna täitis ka rahuliku käe langetamise liigutuse suure hulga emotsionaal tunnetusliku infoga. Mõlemas lavastuses mängis rituaalsuse loomisel olulist rolli muusikavalik. Külli Roosna lavastus on koostöö eesti nüüdismuusika helilooja Märt-Matis Lillega, kelle muusikaline materjal on mitmekesine ja areneb alati ootamatuse suunas, suure trummi meditatiivsetest löökidest kuni trompeti fanfaaride ja klarneti suurejooneliste meloodiateni. Anna on kasutanud Meredith Monki vokaalloomingu monotoonsuse, milles on tunda nii keskaegsust kui ka nüüdisaegsust, see väljendab samaaegselt üldist ja isiklikku.
Vaatamata erinevustele nii temaatikas kui ka kehakasutuses, olid mõlemad tööd julgelt ausad. Tantsijannad olid laval siiralt avatud. Nad olid süüvinud käsitletud küsimustesse ja kehaga töötamisse nii põhjalikult, et nende isiksus sai laval nähtavaks. Mõlemad soololavastused kandsid tantsija kohta palju infot; keha on niivõrd isiklik ja vahetu töövahend, et sellise kehapõhise soolo puhul ei saaks see teisiti ollagi. Alahindamata lavastus- ja liikumistehniliste oskuste olulisust, andsid tantsijatele jõu publikut puudutada ürgselt üldinimlikud teemad ning aus ja avatud kohalolu.