Uus kooliaasta toob kaasa eestikeelsele haridusele ülemineku. See valitsuse otsus on kütnud üles palju kirgi ja vaidlused, kas tegemist on õige otsusega, ei taha vaibuda. Esmalt tõstatus paljude muu emakeelega lastevanemate seas küsimus, miks üldse peavad kõik lapsed eesti keeles õppima. Kardetakse sedagi, et kui eri emakeelega lapsed õpivad ühes klassiruumis, hakkavad kannatama eesti lapsed. Kõige suuremaks kitsaskohaks on osutunud aga õpetajate kesine keeleoskus: meil ei ole piisavalt eesti keelt vajalikul tasemel oskavaid õpetajaid.
Kuigi Eesti on olnud üle kolmekümne aasta taas iseseisev riik, elab siin palju inimesi, kes riigikeelt ei oska ja kelle arvates pole eesti keelt vaja osata. Keeleoskuse nõue tundub mõnele lausa ülekohtusena ja nii on ka ähvardatud pöörduda riigi vastu kohtusse diskrimineerimise süüdistusega.
Mõtelgem korraks, miks peaksid kõik lapsed õppima eesti keeles. Eks ikka seepärast, et lapsi mitte diskrimineerida – kõigil lastel Eesti Vabariigis on õigus heale haridusele. Seni aga on näidanud PISA tulemused, et vene õppekeelega koolides on õpilaste tulemused palju nõrgemad kui eesti õppekeelega koolides. Peale selle takistab kehv eesti keele oskus noorte võimalusi edasi õppida ja saada meelepärane töökoht. Eestikeelse hariduse eelised on endale teadvustanud edumeelsemad vene kodukeelega vanemad, kes on juba ammu enne reformi pannud oma lapsed eestikeelsesse lasteaeda või kooli, aga osa on valinud ka venekeelse kooli, kus on võimaldatud omandada hea eesti keele oskus.
Keeleõppe aluseks on tugev motivatsioon, mistõttu on kodu toetus ja vanemate eeskuju hindamatu väärtusega. Siiski on omad hirmud nii eesti kui ka muu emakeelega laste vanematel. Eesti emakeelega laste vanematele on üleminek eestikeelsele haridusele kaasa toonud hirmu oma laste emakeeleoskuse pärast: kardetakse, et kui klassiruumis on teise emakeelega lapsed ülekaalus, kannatab seetõttu eesti emakeelega laste keeleoskus. Uuringud seda hirmu ei toeta: emakeelerääkija keeleoskus ei vähene, kui ta kasutab oma keelt iga päev. Muidugi ei tohi ka õpetaja unustada, et tema roll on rääkida heal tasemel eesti keeles. Muu emakeelega vanemad jälle kardavad, et koolides keelatakse lastel oma emakeeles rääkimine. On loomulik, et sama emakeelega inimesed suhtlevad omavahel omas keeles ja seda ei tohiks koolis takistada. Ka on teadusuuringud kinnitanud, et teise keele omandavad kiiremini need lapsed, kellel on tugev emakeelne põhi all. Soomes aga rõhutatakse näiteks, et kõik peaksid rääkima selles keeles, millest enamus aru saab, sest teisekeelne kõne tekitab ebamugavust, kuna ei teata, millest räägitakse.
Keelt saab õpetada inimene, kellel on endal hea keeleoskus. See on aga osutunud suuremaks probleemiks, kui esialgu osati arvata. Etteheide, et vene koolide õpetajatele anti aega vaid üks aasta vajaliku keeletaseme omandamiseks, ei pea paika, sest eesti keele oskuse nõue on nende puhul kehtinud juba aastaid. Paraku selgus juulis, et vaid kakskümmend protsenti õpetajatest tuli toime B2- või C1-taseme eksami nõuetega. Millise sõnumi saadab see õpilastele? Kui juba õpetaja ei suuda eesti keelt omandada, siis kas seda saab nõuda õpilastelt? Ootamatult astus aga haridusministeerium sammu tagasi ja koolijuhid võivad anda oma õpetajatele ajapikendust, tingimusel, et vähemalt B1-tase on olemas. Mulle tundub, et seda just paljud vene koolide õpetajad ootasidki: küll antakse taas pikendust, nii nagu on tehtud juba aastakümneid. Kas need õpetajad suudavad järgmiseks aastaks vajaliku taseme saavutada, näitab aeg, kuid ma ei ole selles suhtes üleliia optimistlik.
Peagi algaval kooliaastal saab selgeks, missugused probleemid lahenevad, missugused hirmud osutuvad tõeks, missugused mitte, kuid suur samm on tehtud: sellel aastal hakkavad eesti keeles õppima kõik esimese ja neljanda klassi õpilased. Riigikeele hea oskus avab muu emakeelega lastele ukse paremasse tulevikku ja sellega väheneb nende diskrimineerimine hariduses.
