Mis innustas Harald Rajametsa tõlkima? Peale armastuse kirjanduse vastu peab olema veel mingi sisemine jõud, mis sunnib pea tööle isegi siis, kui ise oled otsekui tuim. Tõlkimisjõud.

Harald Rajamets sai esimesed kogemused tõlgi ja tõlkijana mitte just kõige soodsamatel aegadel Saksa sõjaväes ja okupeeritud kodumaal. Näinud väga lähedalt nii sõda kui ka selle tagajärgi, leidis ta endas ometi jõudu panna lauseid ja mõtteid muudest keeltest emakeelde. Vahest nägi ta selles välja­pääsu: jätta oma mõtted enda teada, teiste omad aga eestindada ja trükis avaldada?

Huvitav on mõelda, mismoodi võis alata Harald Rajametsa suhtlus Ain Kaalepiga, kes väidetavalt julgustas teda vahetult ukraina keelest tõlkima. Kas esimesed tõlgitud ukraina teosed oli ta Ukrainast ise toonud või tellis need?

Kõrvalmärkusena mainin, et Eesti esimesel ukraina kogukonnal Hromada oli oma raamatukogu – ca 1500 raamatut, millest pool ukrainakeelsed. Kuhu need jäid ja kas mõni on üldse säilinud? Võib-olla Harald Rajamets teadis – minu laual on Lesja Ukrajinka „Kuus luuletust“ (1971), Teise maailmasõja järgse ukraina kirjanduse läbilõige „Kõnelus gloobusega“ (1966) ja Mõkola Vingranovski luulekogumik „Armastuse akna all“ (1975), mille kõik on tõlkinud eesti keelde just tema. Samuti ukrainakeelsed Arvi Siia „Luuletused“ (1986) ja Paul Kuusbergi romaan „Üks öö“ (1975), millesse ta on kribinud mõned tähelepanekud ja hüüumärgid … Ning palju muid aastate jooksul hoolega tõlgitud ja kogutud raamatuid.

Siirad pühendused

„Mu kallile Inimesele Harald Rajametsale armastuse ja lõpmatu tänuga. Oles Zavhorodnõi. 8. oktoober 1975. a.“ Nii kõlab pühendus Oleksandr Zavhorodnõi luulekogumikus „Pereveslo“ („Žgutt“). Ukraina tõlkija ja luuletaja elas paar aastat Eestis, et õppida tundma siinset kultuuri, saada selgeks eesti keel ja siis üha tõlkida. Ta ukrainastas juba mainitud „Ühe öö“, aga veel palju muudki. Nagu Rajamets antoloogias „Pegasos ja peegel“ esile toob, on tänu Zavhorodnõi julgele pealehakkamisele ukraina keeles muu hulgas olemas Eno Raua Kalevipoja-raamat, „Tuli pimendatud linnas“ ja „Naksitrallid“ ning Jaan Krossi „Mardileib“ ja „Keisri hull“. Iseäranis näis Zavhorodnõile meeldivat aga Juhan Liivi looming.¹

„Kallile Harald Rajametsale siira sõprustunde ja aupaklikkusega. H. Kotšur. 24. IV 1969. a.“ Niisugune on Hrõhori Kotšuri pühendus valitud tõlgete kogumikus „Vidlunja“ („Kaja“). Silmapaistev tõlkija Kotšur oli Rajametsa lähedane sõber. Näib, et Rajamets on kogunud maailma kirjanduspärlite tõlkeid ukraina keelde, näiteks leidusid ta riiulis Victor Hugo ja García Lorca luulekogud. Ta sõbrunes ukraina tõlkijatega ning hoidis silma peal sellel, mida vahendatakse ukraina keelde eesti kirjandusest, aga ka Baltimaadest laiemalt (näiteks läti luuletaja Ojārs Vācietise kogumiku on ukraina keelde tõlkinud Ivan Dratš).

Mõned pühendused osutavad koguni, et Harald Rajamets osales aktiivselt Ukraina kirjanduselus ning reisis selleks palju. Näiteks: „Harald Rajametsale – kauni mälestusena Kamenjari² pidustusest ja tänuga sinu ukrainistika eest. Et sõprus kestaks, M. Petrõnenko. 9.10.66 Drogobõtšis“. Või: „Sõbrale Harald Rajametsale sügava tänu­tundega kõige eest. O. Zavhorodnõi. Dnipro, 30. mai 1986. a“.

Ukraina-eesti tähetabel

Harald Rajamets koostas juba 1975. aastal ukraina-eesti tähetabeli, mille kiitis heaks õigekeelsuskomisjon. Emakeele Seltsi keeletoimkond on tabelit 1998. aastal täpsustanud ning 2009. ja 2022. aastal muutnud, kuid suures osas kehtib see tänini.³ Rajamets oli niisiis üks esimestest, kui mitte esimene, kes hakkas ukraina koha- ja perekonnanimesid eesti keeles kirjutama ukrainapäraselt, mitte vene keele kaudu. Tema teekonda selle põhimõtteni saab jälgida ta tõlgete abil.

Näiteks leiduvad Mõkola Vingranovski luulekogus Rajametsa tõlkes read „.. ja sinist-kollast lillevoha / täis Dnepri kaldani on aas“.⁴ Raamat ilmus 1975. aastal, mil Rajamets ukraina-eesti tähe­tabelit ilmselt alles välja töötas. Seevastu kaks aastat hiljem ilmunud Ivan Dratši⁵ luulekogust saab lugeda juba järgmist: „Kõikjalt tuleb külalisi. / Ukrainlased toovad Daugavasse / Dnipró püha vett“.⁶ „Dnipro“ (mitte „Dnepr“) ongi selle jõe nime õige hääldus ja kirjapilt, nii nagu ukraina keele reeglid nõuavad.

Suur samm oli siiski tehtud juba 1966. aastal raamatus „Kõnelus gloobusega“. Autorite tutvustused juhatatakse sisse järgmise märkusega: „Võõravõitu ukraina nimede paremaks tutvustamiseks märgime alljärgnevas esitluses rõhuliste silpide vokaalid rasvases kirjas.“ Siin esinevadki juba õ-d perekonnanimedes, nagu Girnõk ja Rõlski, Nagnõbida jt.

Luuletuses „Sõna, miks pole sa lajatav teras …“ arutleb Lesja Ukrajinka sõnakunsti üle muu hulgas nõnda: „Ainuke sõjariist oled mul, sõna, / minuga koos ei pea hukkuma sina! / Tundmata vendade käes teed ehk tööd, – / timukaid julmi, mu mõõk, sa veel lööd!“⁷ Ei ole kahtlust, et kellegi kirjutatu lugemine hoiab sõnade autori elavana. Lesja Ukrajinka luuletusi on tihtilugu nimetatud prohvetlikuks. Neis on jõudu, mis aitab inimestel kirjutatuga suhestuda. Kas ei ole ta luuletuses mainitud tundmatud vennad seejuures tõlkijad, kes sõnu edasi annavad? Sõna kui sõjariist on kahjuks jätkuvalt selgesti mõistetav kujund …

Mõelda vaid, nii Eesti kui ka Ukraina olid 1971. aastal, mil see luuletus eesti keeles ilmus, okupeeritud. Mõlema riigi tõlkijad pühendusid tekstide vastastikku kõlama panemisele oma emakeeles – keeltes, mida võõrvõim püüdis halvustada, pisendada ning suuremaga asendada. Rõhutan veel kord, et kõige kiuste tõlkis Harald Rajamets alati vahetult ukraina keelest – autorite emakeelest.

Tõsi küll, „Aoeelsete tulede“ järelsõnas mainib Oleksandr Zavhorodnõi korduvalt Lesja Ukrajinka sotsialismipisikut ja huvi vastava kirjanduse vastu, nagu sedagi, et väidetavalt olevat Ukrajinka esimesena ukraina keelde tõlkinud Marxi ja Engelsi „Kommunistliku partei manifesti“. Küllap nõudis seda tsensuur, et kogumik üldse saaks ilmuda. Lesja Ukrajinka sotsialismiideid püüti ära kasutada Nõukogude Liidu kommunistliku režiimi huvides.

Kodumaa ja varjatud tähendused

Toon ukraina luule kohta mõned tähelepanekud, mille puhul märkate loodetavasti sarnaseid jooni eesti luulega. Vaatluse all on luule alates Lesja Ukrajinka loomingust XIX sajandi lõpust XX sajandi lõpuni. Mõistagi on järgnevad näited tõlkinud Harald Rajamets.

Esimeteks läbib seda teema, mis kõlab tänu kaunile alliteratsioonile sõnakolmikus „oma-maa-ema“ ise kui poeesia. Maa kui kodumaa: „Me stepis sõitsime. Ei heitnud armu / kuum päike, kuivas pujus siristasid / hallrohelised rohutirtsud“ (Maksõm Rõlski, „Lõokese varjus“).⁸ Maa kui muld, mis toidab pere: „Kuulete: terad ju muhedas maas / sosinal ajavad juttu. / Põllule tõttan ma taas, / sulan seal külvitöö ruttu“ (Mõkola Girnõk).⁹ Maa kui inimese ja looduse lahutamatus: „Vaata, mu õeke, kuis lainetab nisu / tuule käes praegu. / Ära sa surma meid nüüd, enneaegu, / veel on meil elada isu, / veel pole rukis ju paindunud maha, / sellest, mis tuleb, nüüd mõelda ei taha!“ (Lesja Ukrajinka, „Metsalaul“).¹⁰

Teiseks iseloomustab ukraina luulet visuaalsus, ruumilisus ja detailirohkus. Näiteks „Ballaadis päevalillest“: „Päevalillel olid käed ja jalad, / oli keha, roheline ja kare. / Ta jooksis tihti tuulega võidu / ja ronis pirnipuusse [—] ja korraga nägi päikest, / ilusat päevitunud päikest: [—]see jalgrattal sõitis taevas / ja pilvedest kihutas mööda“.¹¹ See luuletus, nagu paljud Harald Rajametsa tõlgitud tekstid, toimib ühtviisi hästi mõlemas keeles. Rajamets on luuletuse autori Ivan Dratši puhul esile toonud, et ta sisult ja vormilt väga mitmekülgne luule on tihtipeale ikkagi liiga kodu-seotud, et suuta kõlada teisel maal, ning seetõttu tõlgitakse seda eelkõige üldisemalt ja lüürilisemalt.¹²

Kolmas ukraina ja eesti luule ühine joon on kahtlemata ridade vahele kirjutamine, varjatud tähendused. Kogenud tõlkija Harald Rajamets, kelle kodumaa lähiajalugu sarnanes Ukraina omaga, mitte ainult ei osanud varjatud tähendusi välja lugeda, vaid suutis need ka sihtkeeles meisterlikult säilitada: „Poisike, põlvini lombis, vette vahtis, / sügavust, / tormi ja sügavust kangesti tahtis. / Jalaga sogas siis vett … Ajas tumedaks vee … / Ning talle näis, et oligi / sügavus see …“ (Abram Katsnelson, „Mitte päris lapselik“).¹³

Väga tugevalt mõjub järgnev Mõkola Vingranovski luuletuse tõlge.

Õde võõpab aias õunapuid.
Ema võõpab taret seest ja väljast.
Valge peaga isa sohval tare ees
sõdu soojendab ja oma muret.

Ema võõpab aias õunapuid.
Ema võõpab taret seest ja väljast.
Valge peaga isa sohval tare ees …

Ema võõpab aias õunapuid.
Ema võõpab taret. Võõpab taret …¹⁴

Silme ette kerkib pilt vanaks jäänud isast: valgeks läinud juustega mees pikutab äsja valgeks värvitud tare ees. Ühtäkki on isa valge ka näost – või pigem mitte tema, vaid lüüriline mina, kes niisugust pilti nägi. Ukrainakeelses originaalis esineb ka alliteratsioon, mis seob kujundid ja sümbolid nende taga veelgi rohkem kokku. „Võõpama“ on білити, „valge“ on білий, „tare ees“ on біля хати, „isa“ on батько. Katkend kõlab nii: „Мати білять хату та у хаті. / Біля хати білий батько на канапі / Вигріває війни та журбу.“

Vingranovskit tuntakse eeskätt kui armastuspoeeti, kuid tema luule on võrratult mitmekesisem, sügav, filosoofiline ja vahel traagikat täis. Luuletus „Soo peal“:

„Kes see õitseb, kes see õitseb?“ –

            küsiti.

„Mina õitsen, mina õitsen“ –

             vastati.

„Kes see suri, kes see suri?“ –

             küsiti.

„Mina surin, mina surin,“ –

             vastati.

„Mis see on siis, mis see on siis?“ –

             küsiti.

„See’p see ongi, see’p see ongi,“ –

             vastati.¹⁵

Eelviimase rea puhul oleks võimalik ka sisult täpsem tõlge: „„Mis siis on, mis siis on?“ – küsiti““. Lugege veel kord üle – kuis siis on, kuis on?

Leidlikud lahendused

Harald Rajametsa põlvkonnakaaslastest, kelle loomingut ta aktiivselt tõlkis, said ukraina kirjanduse klassikud. Nende hulka kuulub Ivan Dratš, kes on jätnud Rajametsale kingitud luulekogumikku „Сонячний фенікс“ („Päikeseline fööniks“) pühenduse: „Lugupeetud Harald! Minu siirad õnnitlused 1979. aasta puhul, ja mu tänud eestikeelse raamatu ilmu­mise eest. Teie Ivan Dratš. 30.12.1978. Kõjiv“.

Või siis Vassõl Sõmonenko, nõtke keelega lüürik, kes suri traagiliselt vaid 27aastasena. Mõned tema luule tõlked on ilmunud kogumikus „Pegasos ja peegel“.

Mind ära usu, vilets on mu vale,
mind ära oota, niigi tulen ma.
Ma tulen rõõmu tooma armsamale,
kuid minult muud kui tuska sa ei saa.

Kõik kirkad sõnad, ainult mulle teatud,
ma ümber valan totraks pominaks;
külm väsimus mul palgele on seatud,
et see mu naeratuse tarretaks.¹⁶

Kuna ukraina keeles on sõnad pikemad kui eesti keeles, muutis Rajamets mõnikord tõlgetes lausete järjekorda ja vahel ka struktuuri. Sõmonenko luuletuse teise salmi kaks viimast rida kõlaksid otsetõlkes „oma naeratust külmas väsimuses / arutult ja mõtlemata uputan“. Kui meisterlikult on Rajamets selle ümber sõnastanud! Ainsa pisiparandusena vahetaksin „kirkad sõnad“ „selgete sõnade“ vastu.

Rajametsa tõlgetes leidub tihti koguni ootamatuid lahendusi. Näiteks Lina Kostenko¹⁷ luuletuse puhul:

Sa tulid jälle, minu nukker muusa.
Ei, ära pelga, ma ei väsi veel.
Hall sügis hoiab hõlsti ümber puusa
ja lehelade vettib kõnniteel.¹⁸

Kaks viimast rida sellest salmist saaks tõlkida ka teisiti. Toores otsetõlge: „Maailma kohal ujub sügis kui meduus ja märjad lehed langevad kõnniteele.“ Esmapilgul paistab, et muusa ja meduus sobiksid hästi kokku, ent tegelikult mitte. Seevastu hallides toonides sügis, hõlst ümber puusa, loob imeilusa vihmase päeva pildi.

Veel ühe näite toon Maksõm Rõlski¹⁹ luuletusest „Punase ja valge roosi sõda“.

Soe vihm läks üle, vett on rohi täis,
tiib alles aurab sinihelkjal kiilil.
Noor pääsu juba lennuproovil käis.
Ränk mesika-aroom on tuuleiilil.²⁰

„Tuuleiil“ on imekaunis haruldane sõna! Oletan, et „tuuleiil“ lõi tõlkides kohe terve salmi tooni ja ka muud read said tänu sellele paika. Harald Rajamets oli ju tuntud riimimeister, siinne „kiilil-tuuleiilil“ on üks mu lemmikutest. Tähele­panelik vaatlus, hetkes viibimine, intiimne suhe loodusega, nooruslik huvi toimuva vastu – kõike seda märkab keskendunud lugeja Rõlski luule valitud palade puhul. Valitud, sest oma saatuse tõttu oli temagi sunnitud kirjutama üpris palju parteid ülistavaid värsse …

Tugev side

Eesti ja ukraina kirjanduse side on alles nüüdki. Tõlkimine jätkub ning seejuures eestindatakse ukraina luuletajate tekste vahetult lähtekeelest – täpselt nii, nagu Harald Rajamets oleks soovi(ta)nud.

Ka ukraina kirjanduse kesksed teemad on jäänud samaks: sugulus kodumaaga, elu omal maal iidsest ajast, emake maa, side esivanematega. Kodu motiiv on aga sõja ajal omandanud uusi tähenduskihte. Näiteks kirjutab Anatoli Dnistrovõi²¹ luuletuses „Võtmed“ nõnda: „sel tänaval kaotasin oma maja võtmed / veel varem olin kaotanud maja enese / võtmed olid mu eelmise elu väärt asi … olen kaotanud nägemise / ega näe enam valgust / aga mu jalad tunnevad harjumuspärast teed“.²² See meenutab, kuidas Venemaa rünnaku alguses korjati Ukrainas teedelt vaenlase eksitamiseks ära kõik suunaviidad, sildid ja liiklusmärgid. Kohaliku viib tee ise kohale.

Armastusest maa vastu kostab sõnatu karje, mis on suunatud jumalale ja kellele tahes, kes on võimeline sellest aru saama. Toon näide Ljudmõla Tarani²³ luuletusest: „me oleme tuhandeid aastaid hellitanud seda maad / me oleme tuhandeid aastaid hellitanud kauneid lapsi / Issand Jumal sinu hooleks jääb kättemaks timukale“.

Üpris tihti kasutatakse maa iseloomustamiseks omadussõna „verine“, näiteks jällegi Tarani luuletuses: „Aga võib-olla nemad, meie surnud / hoiavadki meie kohal seda taevast – / muidu verine maa / kukuks / kuristikku, sügavikku“. Sugulus oma maaga avaneb mitmetahuliselt: „Südames nooled, kuulid ja tuli. / Ja vertikaalselt / külmunud / stepp.“²⁴ Stepp mõjub tekstis ebaloomulikult nagu äkiline karjatus.

Üks Anatoli Dnistrovõi luuletus mõjub kui kurb jätk Ivan Dratši „Ballaadile päevalillest“:

„puud on tulnud sõjast tagasi lumeväljale / koor maha rebitud / oksad katki / värisevad nagu kaitseta loomakesed [—] puud läksid edasi silmapiiri taha / sest ikka pole sõja eest põgenenud / inimesed on põgenenud aga puud ei suuda“.²⁵ Kas mäletate vapustust, nähes piltidel lahingutes põlenud puid või leekivat metsa?

„vaikimisest on suus vill / ole tundmatu lõpetamata siin / ole sina ise“, olen kirjutanud ühes oma varasemas luuletuses, kuid selle tähendus kandub meie kaasaega. Nagu muusad, nii ei vaiki praegu ka tõlkijad, vahendades tekste, selgitades nende kaudu kultuuri. Aitäh meie tõlkijatele ning neile, kes Harald Rajametsa pärandi eest hoolt kannavad. Ja loomulikult suur tänu Suurele Meistrile endale. Olgu ta elutöö hoitud, loetud ja armastatud!

Artikli aluseks on 13. mail Tartu ülikoolis konverentsil „Harald Rajamets 100: Maailmaluule ja luulemaailm“ peetud ettekanne.

1 Pegasos ja Peegel. Valimik tõlkeluulet. Koost ja tlk Harald Rajamets. Eesti Keele Sihtasutus, 2004.

2 Kamenjariks kutsutakse ukraina kirjanikku Ivan Frankod (1856–1916).

3 Vt https://arhiiv.eki.ee/knab/trkr_ukraina.pdf

4 Mõkola Vingranovski, Armastuse akna all. Tlk Harald Rajamets. Eesti Raamat, 1975, lk 48.

5 Ivan Dratš (1936–2018) oli luuletaja, prosaist, tõlkija, stsenarist ja ühiskonnategelane.

6 Ivan Dratš, Südame kaugusel. Koost ja tlk Harald Rajamets. Eesti Raamat, 1977, lk 31.

7 Lesja Ukrainka, Aoeelsed tuled. Koost Oleksandr Zavgorodni, tlk Harald Rajamets, Helvi Jürisson ja Muia Veetamm. Eesti Raamat, 1971, lk 41.

8 Maksõm Rõlski, Roosid ja viinapuud. Koost Nigol Andresen, tlk Harald Rajamets. Eesti Raamat, 1966.

9 Kõnelus gloobusega. Ukraina kaasaegset luulet. Koost ja tlk Harald Rajamets. – Loomingu Raamatukogu 1966, nr 4.

10 Lesja Ukrajinka, Aoeelsed tuled.

11 Ivan Dratš, Südame kaugusel. Koost ja tlk Harald Rajamets. Eesti Raamat, 1977.

12 Vt Pegasos ja peegel.

13 Vt Kõnelus gloobusega.

14 Vt Armastuse akna all.

15 Samas.

16 Vt Pegasos ja peegel.

17 Lina Kostenko (1930) puhul täheldab Rajamets, et „avara poeetilise diapasooniga võluv ukraina luuletaja oli nõukogude aastail võimudega konfliktne ja mõne aja koguni vaikima sunnitud“. Vt Pegasos ja peegel.

18 Lina Kostenko, Kordumatus. Tlk Harald Rajamets. Eesti Raamat, 1990.

19 Maksõm Rõlskit (1895–1964) peab Rajamets üheks ukraina XX sajandi silmapaistvaimaks poeediks. „Noorusrahutust literatuursest „neoklassikust“ kujunes tugeva isikupäraga realistlik, mõtteselge ja sõnarange luulemeister. Maksõm Rõlski luules valitseb lihtsus, mõtte ja tunde tasakaal, sõna sisutäpsus“. Vt Pegasos ja peegel.

20 Vt Roosid ja viinapuud.

21 Anatoli Dnistrovõi (1974) on kirjanik, kunstnik ja Ukraina relvajõudude ohvitser.

22 Anatoli Dnistrovõi, Võtmed. Tlk Anna Verschik. – Looming 2024, nr 3, lk 328.

23 Ljudmõla Taran on kirjanik ja ajakirjanik.

24 Ljudmõla Taran, Veritsev maa. Sõjaaja luuletused. Tlk Katrin Väli. – Looming 2024, nr 3, lk 325-326.

25 Anatoli Dnistrovõi, ***puud on tulnud sõjast tagasi lumeväljale. Tlk Anna Verschik. – Looming 2024, nr 3, lk 327.