Mängufilm „Kuidas koolnuid koheldakse“ („Håndtering av udøde“, Norra-Rootsi-Kreeka 2024, 98 min), režissöör Thea Hvistendahl, stsenaristid Thea Hvistendahl ja John Ajvide Lindqvist, operaator Pål Ulvik Rokseth, helilooja Peter Raeburn. Osades Renate Reinsve, Anders Danielsen Lie, Bjørn Sundquist, Bente Børsum jt.

Zombifilmi žanrijuured viivad tagasi XVIII sajandi Haitile, mis oli toona suhkruroo-, kohvi- ja puuvillaistandustega üks Prantsuse impeeriumi rikkamaid asumaid, kuhu toodi Aafrikast arvukalt orje. Karm orjatöö, mida tehes end sõna otseses mõttes surnuks töötati, pakkus ainest esimesteks zombijuttudeks. Posija või bokor’i abil ärkasid surnud uuesti ellu. Vaba tahte, identiteedi ja mineviku täielikult minetanuna muutusid nad täielikult oma isanda käsualusteks. Zombiseisundi esilekutsumise müüdi juurde kuuluvad nii loitsud kui nõiajoogid. Zombist sai sotsiaalsete olude peegel. Esimesed zombid väljendasid kollektiivset hirmu allasurumise, rõhumise ja orjanduse ees. Lääne kultuuriruumi tulid zombid William Seabrooki raamatu „Maagiline saar“¹ ekraniseeringu „Valge zombi“² kaudu, kus valge naisterahvas langeb Bela Lugosi kehastatud loitsija võimusesse eesmärgiga panna ta teise mehesse armuma. „Valges zombis“ pandi paika esimesed zombi tunnusjooned: taju ja hingeta olendid, kes on sattunud väetaimede ja maagia toel lõksu elu ja surma vahele. 1930ndate zombifilmides püsis sealne müstitsism ja varased zombid on rohkem ohvrid kui pahalased.

1940ndatel kandus zombifilmidesse üle hirm fašismi ees: „Zombide kuningas“ ja „Zombide kättemaksus“³ püüab natsist teadlane zombide abil luua fašistlikku riiki. 1950ndatel siseneb Ameerika aatomiajastusse, hirmud liikusid aga tehnoloogia ja radioaktiivse kiirguse juurde. Üks esimesi selleteemalisi (zombi)filme sellest ajajärgust on „Aatomajuga olend“⁴.

Zombifilmidesse tõi revolutsiooni oma ühiskondliku kommentaariga George A. Romero, kes ühtlasi lõi inimlihast toituva vägivaldse zombi. Romero „Elavate surnute öö“⁵ näitas eri inimtüüpe ellujäämissituatsioonis, taustal rassiteema ja Vietnami sõja kriitika. Filmi mõtteline järg „Surnute koidik“⁶ ühendab vägivalla tarbimiskultuuri satiiriga. Aasta 2002 tõi uut tüüpi zombi, mis tuli, et jääda. Inglise režissööri Danny Boyle’i filmi „28 päeva hiljem“⁷ uuel zombide põlvkonnal on eristav omadus: nad on kiired. Maagia või kiirituse asemel tekitab XXI sajandi zombi hoopis viirus.

Zombimütoloogiat uuriv Pennsylvania osariigi ülikooli nooremprofessor Kevin Boon ütleb, et zombifenomeni juurde kuulub kindlasti sotsioloogilis-ajalooline lähenemine, mille lättefilmiks on „Valge zombi“, kuid on ka psühholoogilis-filosoofiline külg, mille määratlus võib olla palju vabam ning toob ühe võimaliku seda aspekti näitlikustava filmina välja hoopis saksa ekspressionistliku tummfilmi „Doktor Caligari kabinet“⁸, kus sõge hüpnotisöör Caligari kasutab kuutõbist mõrvade sooritamiseks. Kuutõbine Cesare on kaotanud oma vaba voli ja tahte ning on eristamatu zombidest.

Boon toob välja zombifenomeni tunnusjoonena olemusliku ’mina’ metafüüsilise kvaliteedi puudumise. Olgu see siis hing, mõistus, tahe või iseloom. Iga zombi kogeb selle millegi essentsiaalse kadu, mis teda enne zombiks muutumist inimesena määratles. Tavaliselt kaasneb sellega vaba tahte kaotus, kuid mitte alati. Isegi kui neil on tahe olemas, pole see keha algse asuka tahe. Inimene pole enam ei eksistentsiaalses ega metafüüsilises mõttes isik.

Uued koolnud

„Kuidas koolnuid koheldakse“ võiks paigutada zombifilmi algusaja traditsiooni, kus väljenduvad selged omandisuhted. Taaselavatel puudub agentsus, nad on elavate lähedaste emotsionaalse läbielamise meelevallas ja reageerivad sellele vaimse mõjutusjõu läbi. Maagilis-müstiliseks elemendiks või mõjutusvahendiks on siin sügav, leppimatu ja kahetsusest kantud lein. Surnutel puudub oma­algatuslik suhtlus lähedastega. Siinsed elavad surnud liiguvad ja reageerivad minimaalselt. Kuigi nende reaktsioon ümbritsevale tundeväljale võib inimlikus plaanis mõjuda kohati ootamatuna ja äkilised brutaalsed ehmatuskohad annavad tunnistust, et nad pole enam inimliku ettevaatlikkuse või eetilise tajuvõimega, tabavad nad ikkagi lähedaste valitsevat meeleolu ja toimetavad sellest tulenevalt.

Stsenaariumi autoriteks on lavastaja Hvistendahl ja rootsi produktiivne õudusromaanide ja lühijuttude autor Johan Ajvide Lindqvist, kelle sama pealkirjaga teine raamat on ka linateose aluseks. Raamat ja film koos räägivad kogu loo. Film aga on puhastatud igasugusest kontekstist: sündmuste käigust, ümbritsevas keskkonnas toimuvast, seletustest selle kohta, mis toimub ning kuidas tegelaskujudest väljapoole jääv maailm fantaasia valdkonda kuuluvale olukorrale reageerib ja sellega toime tuleb. Tulenevalt filmi taotlusest jäetakse vaataja sellest kõigest ilma. Suurepärane, sest eemaldatud on kõik, mis võiks panna arutlema olukorra loogika üle. Vaataja tähelepanu ei hajutata olmeliste, poliitiliste või sotsiaalsete küsimustega; siin liigutakse ainult psühholoogia emotsionaalsetel lainepikkustel, mistõttu ei muutu „Kuidas koolnuid koheldakse“ ka mitte kordagi naeruväärseks. Paratamatult tekib filmi vaadates küsimus, kas keegi üldse surnuist üles tõusis või on see kõik metafoorne. Just see aspekt lisab filmile tähenduskihte ja kvaliteeti.

Raamatus on zombi kui fenomen täielikus vastavuses toimiva sotsiaalsüsteemi ja heaoluühiskonnaga – selle võimekuse ja lausa vajalikkusega väljendada empaatiat ja hoolt. Ühiskonnas valitsevatest eetilistest hoiakutest kuni küündimatuseni surnutest lahti lasta. Kui me oleme harjunud zombisid käsitlema ohtlike olenditena, kes tuleb elimineerida, siis Lindqvist on teinud neist hoolekannet ja austavat kohtlemist vajavad subjektid (isegi kui nad seda enam ei pruugigi olla), kelle puhul ei saa eirata ka eetilisi küsimusi. Pressikonverentsil kõlavad peaministri sõnad: meid kõiki ootab kord see tee ees. Mitte miski ei erista meid neist. Eesmärk on nad taas ühiskonda lülitada – luuakse koht ka taaselavatele. Tõeline elavate surnute öö Skandinaavia moodi.

Vaikus ja valu

Filmis „Kuidas koolnuid koheldakse“ naasevad surnud ellu ja tekkinud olukorras keskendutakse iga lähedase reaktsioonile minimaalse viitega ümbritsevale keskkonnale. „Reaktsioon“ on isegi liiga aktiivne sõna, sest aset leiab omastepoolne olukorra omaksvõtt ja tundmustest tihenenud vati sees olek. Tegelased on kaotatud lähedase külge aheldatud ja emotsionaalse hävitusjõu ebaterves embuses. Õhus on küsimus, kui kaugele on nad enesepettuses veel võimelised minema.

Surnud on siin väga vähe liigutavad, tühja pilguga ja erinevas lagunemisastmes laibad – tegelikult vaid füüsilist ja vaimset hoolitsust vastu võtvad objektid ehk elusuuruses nukud, kellega saab asendustegevusena kodu edasi mängida. Selles elavate-surnute koosluses on hägune, kes on kellele elustamismasin. Lein pannakse pausile ja töötama hakkab egoismist kantud ebaratsionaalne tume kihk uskuda olematut, mis on ülekohtune nii enda kui teiste suhtes. Intiimsus, ehkki segunenud paratamatu võõristava elemendiga, moodustab ignoreerides loodusseadusi elavate ja surnute maailma vahele haiglast hoolt võimaldava silla.

Siin püsib meeleolu, millega antakse edasi mittesündmustikku ja miljööd. Kõik muu on filmis kõrvaline. Puudub avanev keskkond, ka kõrvaltegelased, suured süžeepöörded ja üldse igasugune dünaamika. Nagu väärikas hauakivigi, kasvatab tardumus pinnale samblakihi. Vaataja lülitatakse kõhedust tekitavasse, justkui äratehtud teadvusseisundisse, kus domineerib vaimse kannatuse sünge jõud. Pildikeel on peamiselt kahvatutes külmades murtud toonides; palju tegevust toimub hämaras või poolpimedas. Ehkki filmis on suvi ja häiriv palavus, domineerib pildikeeles melanhoolia. Nagu muu reaalsus, on ka kliimaolud vähetähtsad ja filmi visuaalne pool peegeldab hingeseisundit, taustaks briti helilooja Peter Raeburni tume minimalistlik ambient-skoor. Terves pikkuses kõlab Nina Simone’i esituses Jacques Breli pala „Ne me quitte pas“. Kõlama jääb pealkirjaks olev, pisaraid allasuruv refrään „ära jäta mind“.

Kaamerasilm keskendub näitleja näoilme peenmotoorikale ja pilgule. Filmist „Maailma halvim inimene“⁹ tuntud Renate Reinsve just parajal määral õhetav pale ja Anders Danielsen Lie näkku tekkiv asümmeetria, kui ta laste eest oma sisemist õudu varjata üritab, kompenseerivad napi dialoogi ja tõestavad, et meisterlike näitlejate miimika ja silmavaatega väljendatud universaalselt tajutav emotsioonide keel võib olla palju kõnekam kui ükskõik milline sõna. Filmi tugevuseks on see, et ei vajatagi sõnu ega seletusi. Sõltutakse näitlejatöö veenvusest, sest igal pilgul ja neelatusel on kanda kaalukas roll. Veenvus on kindlasti olemas ja omab vahedalt valusat toimejõudu. Vaatajalt eeldatakse aga kannatlikkust ja vastuvõtlikkust emotsioonidele.

Filmi meeleoluloomes on tunda naiselikku tegutsemist emotsioonide paletiga. Otsus viia vorm sisuga täielikku vastavusse on vaieldamatult julge kunstiline valik, mille saab tänu kandvale näitlejatööle lugeda põhjendatuks. Minimaalsete vahenditega on edasi antud maksimaalne hulk emotsioone.

Süütunne ja kompenseerimine

Raamatust ilmneb, et oma lähedaste juurde on naasnud kõik, kes on surnud viimase kahe kuu jooksul. Avatakse kolme perekonna liinid. Filmi võetakse üle püstijalakoomik David (Anders Danielsen Lie), kes on kaotanud autoõnnetuses abikaasa Eva (Bahar Pars) ja emata jääb ka nende poeg. Kümme aastat abielu Evaga on olnud Davidi õnne alus. Eva on kõige tähelepanuväärsem elav surnu, sest surma ja ellu naasmise vahele jäi vaid napp pool tundi.

Samuti on filmis Mahler (Bjørn Sundquist), kes kaotas traagilises õnnetuses kuueaastase tütrepoja Eliase (Dennis Østby Ruud), ja kuigi Gustav ja ta tütar Anna (Renate Reinsve) mõistavad, et tegemist pole selle lapsega, kelle nad olid matnud, vaid kontaktivõimetu kehaga, ei anna nad poissi võimudele üle, vaid peidavad ta maamajja. Tegelased tajuvad küll, kui väär on kogu olukord, millesse nad on sattunud, kuid nad ei anna võigast õlekõrt sellegipoolest käest.

Kolmas liin ei ühti raamatuga. Tora (Bente Børsum) juurde naaseb morgist vahetult pärast ärasaatmist tema partner. Vanaproua jumestab naasnud naist, õõtsub tema külge liibudes nukra muusika järgi tantsida ja heidab sündsalt ta kõrvale voodisse. Ilma dialoogita toimub surnu kallal hell toimetamine, tegevust saatmas Børsumi üllatunud kõhkvel silma­paar.

Lindqvist on oma proosas väga võimekas kehalisuse ja kehaõuduse edastaja. Just need on raamatus oma emotsionaalse mõjuga kõige kandvamad kohad. Kehaõuduse elementide rõhutamisest loobumine jätab filmis küll andunud õudusfilmisõbrad kuivale (selle tarvis saab õnneks raamatu kätte võtta), kuid seeläbi väljub film ühest konkreetsest žanrinišist ja saab vaatajaskonnale vastuvõetavamaks psühholoogiliselt ülitugeva draamana. Raamatustseen, kus vanaisa üritab Eliast, õigemini oliivikarva ja gangreenist mustaks tõmbunud jäsemetega jäänukit enne esmast taaskohtumist emaga vannivees vastuvõetavamaks muuta ja pundunud maost gaase väljutada, tekitab lugedes lausa kehalist reaktsiooni ja on vaimselt raskesti vastuvõetav. Tasemel teostuse juures oleks see filmile korralik lisandus olnud ja nüüd valmistab pettumuse, et see osa on filmis kujutatud väga tagasihoidlikult. Teisalt on mõistetav puhta žanrijoone hoidmise taotlus ja püüd viia vaatajas eetiline konflikt miinimumini. Julge kinematograafiline, süžeeliini toetav lüke jääb filmis sellega siiski kahjuks tegemata, sest esineb lahjendatud kujul.

Filmi on raamatust valitud siiski üks teine psühholoogiliselt sama raske stseen vaataja taluvuspiire kompama. Poeg läheb oma üheksandal sünnipäeval haiglasse taaselavat ema Evat vaatama ja on kaasa võtnud samal päeval kingituseks saadud pisikese küüliku, kellest saadud heameelt tahab poeg emaga jagada. Emal puudub iseseisev empaatiline taju ja inimlikkus. Kõik, mida ta oskab oma käte vahele usaldatud armsa karvapalliga – leinava lapse ainsa vaimse leevenduse ja ilusa mõtte allikaga – peale hakata, on ta surnuks pigistada. Ema tapab selle traumeeriva aktiga nii küüliku kui enda puudumise kompenseerija kui ka lootuse naasta inimese-emana pere juurde. Ema suri sel teel nüüd kolm korda ja perekonda tabab täielikult laastav šokk.

Raamatus seisab taaselavate ümberasustamise eest vastutaja enesetapukirjas: „Taaselavaid käsitletakse kui [—] ilma tahte ja mõtteta. See on vale. Nad on nagu meduusid. Nende käitumist mõjutab keskkond. Neil on tahe. Neil on selle inimese tahe, kes nende peale mõtleb.“ Raamatus tunnistab poeg isale pärast küülikuintsidenti, et tema vastutab juhtunu eest, kuna ta mõtles ema juures olles, kui ebameeldivaks ja koledaks too on muutunud. Laps oli kohkunud, et ema ei olnud enam endine ja tundis sisimas äkilist viha. Just sel hetkel pigistas surnud ema küülikust eluvaimu välja. On kõnekas, et just lapse siira ja enesepettusest rikkumata pilgu läbi avaldub siinsete zombide eksisteerimise ja toimimise loogika.

Kollektiivse hirmu asemel on isiklik. Zombid on kui sümboolne emotsionaalne pagas. Surmast maha jäänud elavate toimetulekuvaeguse psühholoogiline kaitsemehhanism. Nad on justkui lähedaste vaimse klammerdumise tõttu taas ellu kutsutud (või polegi nad kunagi lahkunud). Elavad hoiavad oma surnud lähedasi enda juurest lahkumast ja surnud jagavad nendega oma koolnukangestust. Film laseb sellisel kujundlikkusel imeliselt esile tulla.

Raamat ja film toimivad teineteist sobivate pusletükkidena perfektselt täiendades, kuid eraldiseisvana ei teki ka tunnet, et midagi oleks puudu. Üks on selge: film on võtnud raamatust kõige emotsionaalsema osa ja pakub vaatajale nauditava kogemuse ka ilma sealt kõike kasutamata.

Lindqvist filmis

John Ajvide Lindqvisti looming on olnud filmitegijatele tänuväärselt viljakas materjal. Tema esimese romaani, vampiiriteemalise suurekssaamisloo „Lase sisse see õige“¹⁰ põhjal on vändatud kaks filmi: Tomas Alfredsoni rootsi originaal¹¹ on täielik visuaalne maiuspala, kus kohati lausa lindgrenilik keskkond kohtub teatraalse verise vägivallaga. 12aastase koolivägivalla ohvri Oskari uueks ja ainsaks sõbraks saab temaga välimuselt samaealine, samuti üksinduse all kannatav vampiirolend. Ingliskeelne uusversioon¹² jääb nii visuaalse kui sisulise toime poolest nõrgemaks ja klišeelikumaks, kuid hingevalu ja maailmas unustatud olemise tunne on esil mõlemas. Ekstreemsesse üksindusse on neetud ka Lindqvisti lühijutul põhineva imelise filmi „Piir“¹³ troll-kreatuurid, kelle eriliseks võimeks on haista inimeste häbi ja hirmu.

„Kuidas koolnuid koheldakse“ sumab aga kõige tumedamates hoovustes. Suhtlus surnud lähedastega ei võimalda säärast vaimselt lunastavat efekti nagu Andrew Haigh’ filmis „Kõik me võõrad“¹⁴, kus kirjanik Adamile on kohtumine surnud vanematega kui teraapia omaenda olemuse aktsepteerimisel. „Kuidas koolnuid koheldakse“ algab ja lõpeb äärmiselt süngelt. See pole kindlasti film püsimatule vaatajale ega sobi meeleolukale olengule, vaid nõuab süvenemisjõudu ja vastuvõtlikkust. Tänapäeval domineeriva dionysosliku trummitagumise vahele on Hvistendahl suutnud luua kõneka vaikelu. See tasub vastu võtta, sest väga raske ja tundlik teema on saanud morbiidselt kauni ja mõtlemapaneva teostuse.

1 William Seabrook, The Magic Island. Harcourt, Brace & Company, 1929.

2 „White Zombie“, Victor Halperin, 1932.

3 „King of the Zombies“, Jean Yarbrough, 1941; „Revenge of the Zombies“, Steve Sekely, 1943.

4 „The creature with the atom brain“, Edward L. Cahn, 1955.

5 „The Night of the Living Dead“, George A. Romero, 1969.

6 „Dawn of the Dead“, George A. Romero, 1978.

7 „28 Days Later“, Danny Boyle, 2002.

8 „Das Cabinet des Dr. Caligari“, Robert Wiene, 1920.

9 „Verdens verste menneske“, Joachim Trier, 2021.

10 John Ajvide Lindqvist, Låt den rätte komma in, St. Martin’s Griffin, 2004.

11 „Låt den rätte komma in“, Tomas Alfredson, 2008.

12 „Let Me In“, Matt Reeves, 2010.

13 „Gräns“, Ali Abbasi, 2018.

14 „All of Us Strangers“, Andrew Haigh, 2023.