Mängufilm „Horizon. Ameerika saaga, 1. osa“ („Horizon: An American Saga – Chapter 1“, USA 2024, 181 min), režissöör Kevin Costner, stsenaristid Kevin Costner ja Jon Baird, operaator J. Michael Muro, helilooja John Debney. Osades Kevin Costner, Sienna Miller, Sam Worthington, Jena Malone, Michael Rooker, Abbey Lee, Danny Huston, Luke Wilson, Jeff Fahey, Will Patton jt.
2024 on tootmismahult või kestuselt hiiglaslike autorifilmide aasta. Äsja jõudis kinodesse hullu kreeklase Yorgos Lanthimose enam kui kahe ja poole tunnine krüptiline triptühhon „Lugusid headusest“1. Cannes’i filmifestivalil esilinastus Francis Ford Coppola mitukümmend aastat ette valmistatud „Megalopolis“ (2024). Ilmselt kahvatuvad mõlemad siiski Kevin Costneri ees, kelle juba 35 aastat tagasi kavandatud, kuuldavasti umbes poolesaja miljoni lavastaja enda dollariga rahastatud ning koguni neljaosalisena kavandatud „Horizon: Ameerika saaga“ esimene peatükk äsja kinodesse jõudis.
Kuigi 69aastasel Costneril on ka endal filmis mängida pearoll, pole siiski kaugeltki tegemist pelga vana mehe egotripiga. Ilmselt 2000ndate alguse menusarja „Deadwood“2 edust inspireerituna korjas Costner kokku ligi kahesajaliikmelise näitlejaskonna, kellest mitmel tosinal mahukad rollid. Saaga jälgibki tegelaste saatusi XIX sajandi keskpaigas ääremaal, praeguse Arizona osariigi lõunaosas asuvas San Pedro orus. Euroopast saabunud uusasunike laienemine on täies hoos ning just mägedevahelise jõe kaldale asutakse rajama Horizoni- nimelist linna.
Kordamööda järgneb kaamera asunikele, kellest mõni on asunud sõjateele apatši hõimu kohalike põliselanike vastu, teised alles otsivad teed tõotatud maale, kolmandad on aga leppinud võrdlemisi armetu ning armutu olelusvõitlusega Metsiku Lääne kõrtside ja bordellide vahel. Enim saavad tähelepanu veresaunast pääsenud naine ühes tütrega, neid saatev õilsameelne leitnant, hiiglasliku karavani lootusrikkad liikmed, jõhkarditest maaomanike käest pagenud ema ühes hällilapsega, last hoidma jäänud näitsik ning neid olude sunnil kaitsma sunnitud hobusekaupmees, keda kehastab Costner ise.
Ameerika turul on „Horizoni“ kolmetunnine avaosa juba kolinal läbi kukkunud ega ole leidnud ka soodsat vastuvõttu ajakirjandusveergudel. Ka mujal maailmas on huvi suurprojekti vastu napiks jäänud. Kerge on mõista põhjusi, miks.
Esiteks on „Horizon“ rõhutatult vanamoodne film – üsna žanritruu vestern, milletaolisi peale mõningate eredate erandite enam kuigi palju ei toodeta. Eks ole Costner ise ka vana kooli Hollywoodi staar, kelle paljude kuulsate rollide seas on aukohal just Metsiku Lääne lood „Silveradost“ „Wyatt Earpini“3. 1990ndate alguses andis just Costner vesternižanrile uue hingamise talle parima lavastaja Oscari toonud eepilise draamaga „Tantsib koos huntidega“4. Tema arvel on nii lavastaja kui peaosalisena ka selle sajandi üks paremaid vesterne, 2003. aasta „Piiritu avarus“5.
Teiseks vappub „Horizon“ omaenda raskuse ja tegelaste arvukuse all. Kuna sisuliine on niivõrd palju, mõjub avaosa vaatamata vaataja kannatust proovile panevale kestusele üksnes sissejuhatusena, mis alles tutvustab maailma ja tegelasi ning kobestab pinda tulevasteks sündmusteks. Sarnaselt Martin Scorsese mulluse paljukiidetud „Lillekuu tapjatega“6 võib väita, et see kõik võinuks toimida paremini telesarjana, mille tunnised osad keskenduvad kord hargnedes, kord ristudes erinevatele tegelastele. Taas on Costner vana kooli filmitäht, kes lavastab ennekõike suurele ekraanile.
Kolmandaks on Costner siin rõhutatult hillitsetud. Ta ei käsitle eraldi ühtki suurt ajaloosündmust ega kuulsat karakterit, ei vea vaatajat lahingute keskele ega orkestreeri kõiki meeli matvat märulit. Isegi vesterni kohta välguvad tukid siin harva ja vägivaldki on vaatemängulisuse asemel räige ja vastik. Tähelepanu on ennekõike meeleolul, ajastul, tegelastel, kujutatava maailma tekstuuril.
Kõige selle juures kerkib paratamatult küsimus, kas „Horizonit“ võib pidada Michael Cimino legendaarse läbikukkumise, ehkki hiljem mõningase ümberhindamise läbinud suurprojekti „Taevavärav“7, mantlipärijaks? Majanduslikust põrumisest hoolimata pilt siiski sedavõrd tume ei ole – „Horizonit“ on küll laiemale vaatajaskonnale peale žanriaustajate mõnevõrra keeruline soovitada, ent ometi väärib ta tunnustust ennekõike oma ajalookäsitluse eest.
Nii „Tantsib koos huntidega“, „Piiritu avarus“ kui ka „Horizon“ on paigutunud kahe erineva vesternitraditsiooni ristumiskohta, mille mõistmiseks kulub ära näpuotsaga orienteerumist XX sajandi filmiajaloos. Ühel pool on eelmise sajandi alguses populariseeritud klassikaline vestern, millele on vähemalt režiis, vormilahendustes ja osas karakteriseeringutes truu ka Costner. Need on suuresti lavastaja John Fordi ja näitleja John Wayne’iga seostuvad kangelaslood elust karmil kõnnumaal, kus head kauboid kurjadele punanahkadele tuld annavad.
Teisel pool seisab suuresti Itaalia spagetivesternite toel arenenud nõndanimetatud revisionistlik vestern, mis klassikalisi hea ja halva, kangelase ja metslase rolle ümber pöörama asus ning sirge seljaga valged seadusesilmad suuresti kaheldava moraaliga lindpriidega asendas.
See käsitlus asetub juba hoopis laiema kultuurisõja keskele Ameerika ajaloo suurtest narratiividest. Kui aastasadu kujutati Ameerika asustamist julgete uusasunike katsena julma ja metsikut maad tsiviliseerida, et sinna maailma parim riik rajada, siis nii Scorsese kui Costner on võtnud südameasjaks näidata ka mündi teist poolt – kaasnenud metsikust just uusasunike poolt, süsteemset genotsiidi põliselanike kallal ning moraalset tühermaad üheplaanilise kangelaseepose asemel.
Ameerika ajaloolane Daniel Immerwahr kirjeldab oma suurepärases raamatus „Kuidas peita impeeriumi: Suur-Ameerika ajalugu“8 tegelikkust romantiliste käsitluste nagu „Bonanza“ või „Väike maja preerias“9 taga. Lühikese aja jooksul suruti sageli metslaslikkusest ja vägivaldsusest kaugel, koostööalteid ja sõbralikke põliselanike hõime esialgu kavalate lepingute, siis rohkete silmakirjalike skeemide ning lõpuks lihtsalt toore jõu abil üha kitsamatesse ja kitsamatesse oludesse. Kaasnenud vägivald ei olnud niivõrd verejanu saabunud võõraste vastu, vaid oludest sunnitud, ette hukule määratud vabadusvõitlus võimsama, jõhkrama, kavalama ja sõnamurdlikuma vastase vastu.
Costneri suurprojekti nõrkused on seetõttu samal ajal ka tema tugevused. „Horizonit“ ilmestab perspektiivide rohkus ning valgete asunikega on siin võrdsel pulgal põliselanikud, kelle motiive, tundeid ja sisemisi lahkhelisid film saabujatega täiesti võrdsetel alustel avab. Costner huvitub siiralt oma riigi alusmüütide tegelikkusest ning püüab lihtsustavate hinnangute vabalt ning empaatiliselt mõista, mis pöördelise sajandi keskel niivõrd paljude müütide alla mattunud ääremaal, nn Metsikus Läänes tegelikult sündis.
Kuigi dramaturgiliselt ei muuda kogu see taustateadmine „Horizonit“ tingimata tugevamaks ega kaasahaaravamaks vaatamiseks, ei saa filmile tehniliselt just paljut ette heita. Ülesehituslike konaruste kiuste on sündmustik väga hästi lavastatud, loodusvaated kaunid ning näitlejate ansambel Costneri ümber erakordselt hästi valitud ning oma rollides suuremas osas läbi ja lõhki veenev.
Juba kirjeldatud majandusliku põrumise tõttu on seeria jätk nüüd suure kahtluse all. Teine osa pidi saabuma juba augustis, kuid on kindla kuupäevata edasi lükatud. Kolmanda osa võtted käivad, kuid vähemasti neljanda osa valmimise kohal ripub hiiglaslik küsimärk. Sellest kõigest on kahju, sest isegi vaid osalise õnnestumise juures on Costneri projekt austust ja tähelepanu väärt ning vääriks täies mahus lõpule viimist.
1 „Kinds of Kindness“, Yorgos Lanthimos, 2024.
2 „Deadwood“, David Milch, 2004-2006,
3 „Silverado“, Lawrence Kasdan, 1985; „Wyatt Earp“, Lawrence Kasdan, 1995.
4 „Dances with Wolves“, Kevin Costner, 1990.
5 „Open Range“, Kevin Costner, 2003.
6 „Killers of the Flower Moon“, Martin Scorsese, 2023.
7 „Heaven’s Gate“, Michael Cimino, 1980.
8 David Immerwahr, How to Hide an Empire: A History of the Greater United States. Farrar, Straus and Giroux, 2019.
9 „Bonanza“, David Dortort, Fred Hamilton, 1959–1973; „Little House on the Prairie“, Blanche Hanalis, 1974–1983.
