Veel pole ununenud, kuis ühiskondlik-poliitiliste kirgede pöörises sai erututud kergelt ja kiiresti. Lapsena, kui Lagle Parek ja MRP-AEG alustasid stalinismiohvrite mälestussamba toetus­allkirjade kogumist, nakatas patriootiline tuhin, mis vältas võõrvägede väljaviimiseni. Hiljem on esinenud ülekeemist sotsiaalpoliitilistel teemadel, ebavõrdsusele ja kihistumisele mõeldes. Siinsamas veerus olen aastate eest teatanud, et tunnen endas tärkavat juunikommunisti. Ent sügisel, loovisiksuste meeleavalduste aegu, kogesin letargiat.

Muidugi, ka personaalselt sest sundusest vabana pole raske tajuda, et 1290 euroga kuus, mis kultuuritööl arvele tiksub, toime ei tule. Jaan Krossil on episood, kus Wikman pärib, et „ega ometi ka teie, Richard Laasik?“ ja Laasik vastab: „Ka mina. See juhtus meie klassis ja mina olen meie klassi poiss.“ Süütunne vaevab, kui armsad kolleegid teatriagentuurist on loosungite all. Hirm on, et juhuslikul kohtumisel võib Sveta Grigorjeva õigustatult susata: „Miks sa, kuradi vanamees, mugandud ja ei mässa?“

Mark Fisher on rääkinud kapitalistlikust realismist kui totalitarismist, mis on kaasa toonud postpoliitilise jõuetuse. Neoliberalistlikud suhted on suvalised, sihitud ja püsitud, prekaarsed, identiteedikindluseta, ebaturvalised ja hägusad. Töölisklass on ühes sotsiaalsete tagatistega idundus- ja ettevõtlusjura ajajate poolt hävitatud, orjadest armutumalt koheldud kaubalaadijadki on nüüd „lepingulised ettevõtjad“.

Klassikalise maksu- ja klassisüsteemi lõhkumine pole mõistagi õilistanud iga töötegijat ärimeheväärikusega, vaid süvendanud paljudes tuleviku ja enesekindluseta lumpeniks olemise tunnet, ehkki kõik optimeerivad kui ettevõtjad maksudega ja on „investorid“ neilt viimastki piskut röövivates (pensioni)fondides. Niinimetatud idunduse ja ettevõtlusega kaasnenud sotsiaal- ja maksukäitumise pätistumine võimendab immobiliseerivat impotentsust. Prekariaadil puudub enese- ja moraalne kindlus, laiem ühiskondlik vaade ja vastutusvõime on hävitatud. Neoliberalism on rajatud individualistlikule hundimoraalile.

Nii rusub tundmus, et vahet pole, sahkerdamine on üldine. Proteste iseloomustab edev egoism ja tegeliku poliitika puudumine, need on kapitalismi karnevalilik taustamüra, millel ei saagi tulemust olla. Fisheri jaoks on sellise „maailmaparandamise“ muster­näiteks U2 Bono eestveetud „Live 8“. Selmet muuta süsteemi, nõuda püsivat tulude õiglasemat jaotamist inimeste ja piirkondade vahel, kutsusid maksu­sulidest korraldajad enda meelelahutus­teenust tarbima, et tuludest siis mingi osa ühekordse „revolutsioonilise“ aktsioonina vaestele anda.

Kahjuks kaasnesid ka meie loomerahva tänavaletulekuga nukraks tegevad jooned. Häda pole otse selles, et „mässajate“ seas ei eristu Bono-sugused maksude optimeerijad tuhande euroga läbi ajama pidavatest üksikvanematest, või tõigas, et familiaarselt kaelakuti „vastandujatega“ eksponeerib end lakkamatult üks teatrielu pärisosaks imendunud reformierakonna tüvi­molekul. Kurvaks teeb, et mäsul polnudki sügavamat alatooni kui palveke, et „vader Rein, oleme ju ikka üksteisele õlale patsutanud, sulle oma pesas parimatel pidudel esireas kohta soojendanud, kuda siis nüüd su rahakad sõbrad on meid unustanud“.

Sisutuks pseudokarnevaliks muutis ettevõtmise see, et nõuti vaid endale raha, minemata isegi nii vähe poliitiliseks, et arutleda, kust see peaks tulema. Kas maksus­tada kinnisvara, ettevõtlust, astmeliselt tulusid? Kas seetõttu loojate ridades olevad tuludes kaotajad on niisuguse solidaarsusega päri? Või peavad veel kitsamalt läbi ajama ja senisest enam lisaks kaitsele ka kultuuri panustama mitte kultuuritöötaja, vaid päris alampalga saajad? Kõlavalt ei tõstatanud loojad ainsatki üldist ebavõrdsust ja kapitalistlikku hoolimatust puudutavat küsimust.

Kommentaariumkloaagistikus surfavad kolleegid on masendunud, kuis kõik seal kunstnikest purkilaskjaid vihkavad. Ent on meie kultuuris mõni Mike Leigh ja Ken Loach, on meil märkimisväärselt lavastusi, nagu Birgit Land­bergi vaataja kõige vaesemate eluurgastesse viinud „Inimesed ja numbrid“? Mis peaks olema sealsetel asukatel pistmist üha kallineva teatri või hardcore-väikekodanliku „Jazz­kaarega“? Kapitalismi hoolimatusele vastanduva tegeliku poliitika puudumine meeleavalduste taga on see, miks mõnelgi ei tõuse neis ridades ei marsijalg, loosungi­käsi ega protestihääl.