Värske Tallinna linnaarhitekti Andro Männi ajutine kabinet asub linnavalitsuse hoone kõige kõrgemal korrusel. Tillukesest romantilisest katusekambrist avaneb vaade Vabaduse väljakule, keset tuba on töölaud hiiglasliku arvutiekraaniga, millelt linnaarhitekt vestluse alustuseks nädala koosolekute graafikut tutvustab: tööaeg on viimse tunnini reserveeritud, osaliselt isegi ülekattega.
Su päevaplaan koosneb hommikust õhtuni kohtumistest, koosolekutest, kokkusaamistest … Millal sa mõtled?
Enne magamaminekut. Märkmepaberite virn on voodi kõrval. Kui hea mõte tuleb, kirjutan üles.
Tahtsid sa juba maast madalast arhitektiks saada?
Alateadlik huvi arhitektuuri vastu vist oli mul tõesti. Joonistasin fantaasialinna, kus olid kindlused, vallikraav, kirik, majad. Algul väiksele märkmikulehele, aga linn kasvas aja jooksul ja siis kleepisin teibiga paberit juurde. Sama tegin ka plastiliinist.
Olid siis selline omaette nokitseja?
Ei, kindlasti mitte. Kasvasin üles Nõukogude Liidu lõpuajal, 1990. aastate segaduses. Olime ikka peamiselt väljas, mängisime ehitustel tukikat. Pärnu linna servas, kus elasime, oli nn tönk, vana võssakasvanud savikaevandus tiikidega, mille saartel sai onni ehitatud. Praegu tehakse onniehitamiseks laagreid, siis tegid kõik kuskile oma onni.
Mis mulje jättis Tallinn, kui Pärnust siia tulid?
Selles piirkonnas, kus Pärnus elasime, olid individuaalelamud, kus elasid valdavalt küüditatud, kes olid Siberist tagasi tulnud. See oli tore Bullerby tüüpi külaeluga kant, kus kõik tundsid kõiki. Aga aeg oli üheksakümnendatel vaene, ma nimetan seda kartuliajaks. Vanaema juurest maalt sai kartulit ja see oli vahepeal ainus toit: üks päev oli keedukartul, siis praekartul ja kolmandal päeval tehti kartuliputru. Edasi algas otsast peale. Aga olgugi et oli raske, õued olid korras, muru ja hekid pügatud, tänavad puhtad ja lilled peenardel! Kuidagi kanti seda eestiaegset mentaliteeti alati edasi. Kui 1990. aastate lõpul Tallinna Koplisse kunstigümnaasiumi tulin, siis see oli õudne: prügi, aknad pesemata, õued hooldamata! Mõtlesin, et lõpetan kooli ja lähen kohe Pärnusse tagasi! Enam kui veerand sajandit on möödas – ikka olen siin.
Läksid kunstiakadeemiasse arhitektuuri õppima. Kuidas seda aega meenutad?
Ülikooliaastad on vist alati elu parimad. Läksin EKAsse ajal, kui Veljo Kaasik oli dekaan ja toimusid suured ümberkorraldused. Kaasik tõi päevavalgele vajaduse tegeleda n-ö suure pildiga. Meil oli tugev kursus: Koit Ojaliiv, Juhan Rohtla, Ülo-Tarmo Stöör, Margit Aule (toona Kärner), hiljem liitus Joel Kopli.
Pärast ülikooli töötasid mitmes Eesti juhtivas arhitektuuribüroos ja sul on austust väärt kogemus suurte avalike hoonete projekteerimisel.
Mul oli õnne, sain tööd parimates arhitektuuribüroodes, nagu Kolm Pluss Üks, seejärel Kavakava. Olin meeskonnas, kes tegi Tartu ülikooli Narva kolledži, tervishoiu kõrgkooli ja renoveeris Kultuurikatla. Edasi läksin tööle Saltosse, kuhu jäin kaheteistkümneks aastaks. Seal tegime Viljandi ja Rapla riigigümnaasiumi ning Fotografiska.
Kas välismaale ei kiskunud?
Käisin. EKA välissuhete osakond on tugev. Olin pärast kolmandat kursust aasta Washingtonis ja pool aastat Saksamaal Weimari Bauhausis. Pärast lõpetamist sain veel India valitsuselt stipendiumi paariks kuuks täiendusõppeks Hyderabadis. India valitsus polnud oma andmeid vist uuendanud, arvas, et Baltimaad on koht, mis vajab järeleaitamist, nii nagu Ladina-Ameerika, Aafrika ja Kagu-Aasia. See ettevõtmine oli küll pigem maailmapilti avardav.
Kas USA meeldis?
Mingis mõttes jah, mingis mitte. Üliõpilane vastutab seal oma asjade eest ise. Meil siin on stuudiosüsteem, aga seal oli igal õppejõul oma graafik. Kes soovis temaga projektist rääkida, pidi panema sinna aja kirja ja siis tuli õppejõud kindlal kellaajal su laua juurde arutama, kuigi, kohustust ennast kirja panna polnud. Hindamisel andis see muidugi tunda. Kirja võib panna end ka muude õppejõudude juurde, saada tagasisidet teisteltki, mitte ainult oma õppejõult. Staarõppejõudude ajagraafik, nii kui see ilmus, läks kohe täis, oli raske löögile saada.
Kuidas Saksamaal oli?
Ühendriikides oli üliliberaalne süsteem: ise paned oma õppeprogrammi kokku, alati püütakse su töös leida midagi positiivset, sinna juurde käib keep smiling. Saksamaal oli õpe, vastupidi, hästi range ning alla 50aastast professorit ei olnud, pigem 60 pluss. Tudengitega tegelesid enamasti assistendid. Välismaalastega suhtles professor kord nädalas, see oli haruldane.
EKA on USA ja Saksamaa vahel. Siin ikka öeldakse, kui miski on valesti, ja ma arvan, et ega see üliheatahtlikkus kaugele vii. Aga eks ma ole ka ise juba seal torisevate vanameeste ridades.
Oled töötanud paljudes väga tuntud büroodes, praktikat on palju. Kas sa oma bürood pole tahtnud teha?
Mul on oma firma Hoov AB, seisab riiulis sellest ajast, kui hakkasin arhitektide liitu juhtima. Tabasalu hariduslinnak on seal tehtud. Tegime seda koos Pelle Sten Viiburgi firmaga Doomino. Aga jah, see on ka minu büroo seni ainuke suurem asi, eks ta ootab veel oma aega.
2020. aastal asusid sa meie arhitektide liidu etteotsa. Kas sul olid kindlad eesmärgid, mida tahtsid täita?
Esimene eesmärk oli kindlasti tuua liitu rohkem noori, ehkki teiste loomeliitudega võrreldes ei olnud meie olukord halb. Igal aastal liituski mitukümmend noort arhitekti noortesektsiooniga ja praeguseks on nad liidus aktiivne jõud.
Teine eesmärk oli luua riigiarhitekti ametikoht. Kohtusime üle saja poliitikuga, fraktsioonide, kantslerite, asekantslerite ja ka omavalitsustega. Linnade ja valdade liit oli alguses selle idee üks suuremaid vastaseid, aga lõpuks saime suure osa omavalitsusi ja Tallinna oma paati. Pealinn tunnistas, et sellist asutust on vaja. Tõsi, riigiarhitekti büroo moondus aja jooksul maa- ja ruumiametiks. See pole küll täpselt see, mida plaanisime, aga vähemalt mingi samm sai astutud. Soovin liidu praegusele presidendile Aet Adrale palju jaksu, sest see protsess pole veel lõppenud. Alles valiti asutusele juht, nüüd hakatakse valima ruumiüksuse juhti.
Seega riigiarhitekti?
Põhimõtteliselt jah. Selle asjaga on tegeletud väga kaua. Kui tundus, et on juba peaaegu tehtud, pudises jälle kõik käest. Nii mitukümmend aastat.
Eesmärk oli kindlasti aktiveerida ka suhted lähinaabrite arhitektide liitudega: Läti, Leedu ja Soome liiduga. Aga siis tuli COVID. Soome pani end lukku ja kontaktid katkesid. Soomlased valivad igal aastal uue juhi ja kui kaks aastat on riik suletud, siis on väga raske tutvust sobitada. Läti ja Leeduga käis pidev suhtlus, tegime palju ühisüritusi ja koos astusime ka arhitektide maailmaorganisatsioonist UIA välja, seda Ukraina sõja tõttu.
Arhitektide liit ei kuulu enam ülemaailmsesse arhitektide ühingusse – mida see meile tähendab?
Suurt midagi. UIA keeldus isegi arutamast Vene ja Valgevene liikmesuse peatamist. Tõsi, hääletati, kas peaks seda üldse arutama. Ladina-Ameerika ja Aafrika ei näinud mingit probleemi! Euroopa arhitektid küll tahtsid vähemalt arutada, aga jäid vähemusse. Astusime seepeale UIAst välja ning Läti ja Leedu lahkusid meie eeskujul, teised jäid. Leedukad tulid ära kõige tõrksamalt, sest nende juht oli UIA juhtkonnas. Oleme edasi Euroopa Arhitektide Liidu ehk ACE liikmed, see on meile oluline, sest ACE on seotud Euroopa Komisjoniga. Sealt tulevad kõik siinseid arhitekte puudutavad eeskirjad.
Oli veel üks eesmärk: liidu tuleviku kindlustamine. Arhitektide liit on üks väheseid loomeliite, kes lahkus Nõukoguse Liidust ilma varata ja selleks, et liit ka edaspidi püsima jääks, sai loodud Arhiluse Fond. Arhitektid on üllatavalt hästi tulnud fondi mõttega kaasa.
Annetajad pole ainult arhitektid, ka mitmed arhitektuurihuvilised on oma õla alla pannud. Räägi täpsemalt, mida fondi abil teha plaanitakse.
Eesmärk on ehitada Eesti arhitektide maja. Selline, kus oleksid tööruumid, kokkusaamiskoht kultuuriinimestele ja näitusepinnad. Meie seeniorid kogunevad praegu teaduste akadeemia raamatukogus, samuti pole ruumi noortele. Arhitektide majas võiks olla uutele büroodele inkubaator, kus nad saavad tegevust alustades soodsalt üürida ruume, tehnilist abi, konsultatsioone jne.
Arhitektide liidu juhtimine andis vist linnaarhitekti ametiks hea ettevalmistuse.
Ülihea ettevalmistuse! Liidus on oma 500 loomeinimest, kes on tihti eri arvamusel. Ja suhtlusvõrgustik, mis liidu ajal tekkis, on oluline. Paljud linna ruumiprobleemid sõltuvad ministeeriumidest ja ministritest, on hea, kui tead, kellele helistada ja arutada. Lõviosaga linna juhtkonnast olin samuti kokku puutunud.
Linnaarhitekti kohale kandideeris 26 inimest – päris suur hulk arhitekte, keda pidid edestama. Nüüd on sinuga seotud suured ootused. On linnas tulemas palju muutusi?
Muutused on juba enne mind alguse saanud. Usaldus linna vastu on kasvanud, siin on palju uusi inimesi ja tehtud on palju ümberkorraldusi.
Kriitikat tuleb sellegipoolest, uksest ja aknast.
Muidugi, kui teed ümberkorraldusi, siis alguses tuleb langus, aga statistika järgi oleme tõusuteel. Näiteks menetlusajad, mis on olnud siiani hambus, on lühenenud. On kritiseeritud, et linn menetleb varasemast vähem detailplaneeringuid. Tegelikult on linn võtnud eesmärgi anda rohkem välja projekteerimistingimusi ning võimalusel mitte nõuda töö- ja ajamahukat detailplaneeringut.
Üldplaneeringud on veninud aastaid. Analüüsisime, miks, ja selgus, et inimesed, kes vastutasid üldplaneeringute eest, on pidevalt olnud koormatud teiste projektidega: tuleb poliitiline tellimus, pead kohe tegelema sellega. Liigume nüüd selle poole, et kui inimesel on konkreetne planeering juhtida, siis ta tegeleb vaid sellega.
Läbisid linnaarhitekti kohale kandideerides tiheda sõela: ilmselt pidid su mingid eesmärgid valijatele meeldima. Ütle, mida sa ise muuta tahad.
Et saaks ära sõnuda?
Vastupidi, et idee hakkaks elama!
On mitmeid mõtteid, need on aga algusjärgus, enne väljaütlemist on vaja saada poliitiline kokkulepe …
Oma visioonist võib ehk ilma poliitkokkuleppeta rääkida?
Tegeleda tuleb Lasnamäega. Kui ei taha ühel päeval elada probleemses linnas, siis ei ole valikut. Lasnamäest tuleb ehitada korralik euroopalik linnaosa, kus inimene elab ja kus tahab ka aega veeta, selline, kus on kaubandus, restoranid, baarid jms. Lasnamäe on suurem kui Tartu linn, kus on mitu teatrit, kaubanduskeskust, kohvikud, restoranid jne. See, et Tondirabasse on lubatud hulgaliselt plekk-kuute teha, on viga! Oli suur tühi ala Lasnamäe südamikus, sinna oleks saanud teha euroopaliku keskuse, aga see lörtsiti ära. Õnneks on veel võimalusi: riik hakkab siia tegema riigigümnaasiumi, linn plaanib ujulat, Tondiraba tuumikalale peavad tekkima ka poed ja ärid, euroopalikud linnatänavad. See koht peab saama selliseks, et sinna tulevad ka teised tallinlased, sest kui see on mõeldud ainult lasnamäelastele, siis kasvab segregatsioonioht veelgi. Inimesed kapselduvad oma keskkonda ega suhtle muu Tallinnaga. Lasnamäel on n-ö turg olemas, siia tasub panustada ja tuleb mõelda, kuidas avaliku ressursi abil kasvatada Lasnamäe moodsa linnaruumiga keskkonnaks. Hea näide on Kunstihoone paviljon Lasnamäel: seda külastas juba esimesel aasta rohkem inimesi, kui käidi Kunstihoones Vabaduse väljakul aasta jooksul.
Suhtumine Lasnamäesse on olnud ikka pigem seesugune, et sinna võib teha hästi odavalt nii ühiskondlikke hooneid kui ka elamuid.
Jah, ma tahan näha seal erinevat tüpoloogiat: terrassmaju, ridamaju jne.
Selleks peaks hakkama vist otsast lammutama?
Ei, Lasnamäel on maad, vaja on tihendada.
Kas on midagi veel, mida pead oluliseks?
Rööbastransport! Peame valmistuma selleks, mis hakkab juhtuma Põhja-Tallinnas, kus elanike arv ületab järgmise 10–15 aasta jooksul 100 000 piiri. Tänavaid me juurde ehitada ei saa, sest asumid ja Merimetsa loodusala oma väärtustega on ees. Seega peame arendama rööbastransporti, raudteetrassid on olemas. Õnneks on ka poliitiline juhtkond sellega päri.
Lähiaastatel lähevad töösse Liivalaia ja Pelguranna tramm.
Trend on, et vanad tööstusrajoonid ehitatakse täis kortermaju, aga on juba esimesed linnad, kus hoitakse tööstust linnas sees, et linnas oleks ka tootmist, mitte vaid korterid, teenindus ja bürood.
Oled esile tõstnud just segregatsiooni, mis ei puuduta ainult Lasnamäed. Ka uued elurajoonid on üht tüüpi elanikkonnaga, kuna uue korteri ostmine eeldab jõukust. Vaesematel ei jää üle muud kui liikuda linna äärealade poole.
Riigi tasemel on praegu koostamisel riigi elamumajanduspoliitika ja Tallinn hakkas ka ise koostama oma elamumajanduspoliitikat. Helsingis näiteks suunatakse rahvastikku teadlikult, selleks on vaja tekitada linna elamufond. Kui kerkib uus elamupiirkond, peavad seal olema elamispinnad ka politseinikele, õpetajatele, paljulapselistele peredele jt. Üks võimalus on ehitada üürimaju, aga toetan ka koostööd erasektoriga ning kooperatiivisüsteemi, mida Eestis praegu pole, aga mujal maailmas on see väga levinud. Linn saaks näiteks käendada kooperatiivide laenu.
Millised on Tallinnas kolm suuremat käkki, mis pärast riigi iseseisvuse taastamist on tehtud?
Üks suuremaid käkke oli lauserastamine, see, et linn jäi ilma maast ja kinnisvarast. Linn ehitas enne sõda ise oma teenistujatele maju. Need kõik erastati, aga linn ei saanud oma vara tagasi. Ma ei ütle, et ei oleks pidanud üldse erastama, aga seda oleks pidanud tegema täpsemalt, läbimõeldumalt.
Teine suur käkk on sadamapiirkond – isetekkeline lapitekk. Tõsi, nüüd on olemas suur nn masterplan, mida sadam üritab ellu viia, aga kui mõtleme, millised võimalused seal olid – tohutu tööstuslik tühermaa. See pudistati ära. Aga me olemegi selline pudistajate ühiskond! Suurt pilti näha on vaevaline.
Kolmas asi: linn ei täitnud oma omanikukohust ega hoidnud korras linnahalli. Katus lekib – ja lihtsalt ei paranda seda? Kui oleks süsteemselt hooldatud, oleks maja praegu kasutatav.
Mis on Tallinnas viimase kolmekümne aasta jooksul hästi läinud?
Rotermanni kvartal. Siin on linlikku tihedust. Tõsi, nüüd teeks juba veidi teistmoodi, aga iga asja peab vaatama omas ajas. Kakskümmend aastat tagasi oli see keskkond väga uudne. Arhitektuuri kvaliteet on viimaste majade puhul paraku langenud.
Meenub ehk mõni hea arhitektuuriga maja ka?
Ah et mõni ilus maja? Mulle meeldivad pigem korrektselt renoveeritud asumid. Möödas on ajad, kui vanades puitagulites löödi majale plastikaknad ette, devalveeriti nii maja kui ka keskkond. Inimeste teadlikkus on kasvanud, nüüd juba väärindatakse.
Tallinnas on aastaid olnud vähe arhitektuurivõistlusi. Kas neid hakkab nüüd suuremal hulgal tulema? Nii nagu Tartus, kus kõik kesklinna majad ja ühiskondlikud hooned valmivad võistluse tulemusel.
Liigume selles suunas.
Oled poliitkorrektne …
Asi on selles, et seda reguleerib linnavaraamet, see on teise abilinnapea alluvuses.
Sa oled ju linnaarhitekt …
Tean, suunan protsessi sinnapoole. Aga siin on ka osalisi, kel on teine arvamus. Meil tuleb siiski mitmeid võistlusi!
Kirjutage üldplaneeringusse sisse, et kõigi oluliste hoonete puhul tuleb teha arhitektuurivõistlus, siis pole kellelgi midagi vaielda.
Kesklinna üldplaneering on alles üsna algfaasis, see võtab veel aega. Põhja-Tallinna üldplaneering kehtestatakse järgmisel aastal ja seal ongi viited arhitektuurivõistlustele sees. Praegu on käimas arutelu, kas oleks mõistlik minna tagasi ülelinnalise planeeringu koostamise juurde. Viimati tehti see 2005. aastal, pärast seda on linna planeeritud linnaosade kaupa.
Üks arhitektuuriteemasid on globaalne kliima soojenemine. Me püüdleme palehigis CO2 senisest väiksema jalajälje poole, aga võtted, kuidas seda teha püütakse, on vastukäivad: ühelt poolt on eesmärk hooneid taaskasutada, pigem rekonstrueerida kui lammutada, teiselt poolt on energiatõhususe nõuded, mis näevad ette sellisel hulgal kommunikatsioonisüsteeme, et need ei mahu vanasse majja ära. Kõige markantsem näide on ministeeriumide ühishoone, mis lammutati maani maha, et saaks uue energiatõhusa hoone teha. On sul mõtteid, kuidas Tallinnas rohe-eesmärke täita?
Siiani on tegeletud vaid ühe väikese osaga rohepoliitikast: majade soojustamise ja ventilatsioonisüsteemidega. Pilt, mis süsiniku jalajälge tegelikult mõjutab, on palju mitmeplaanilisem. Suur osa jalajäljest tekib hoopis planeerimisvigadest. Riigi heakskiidul on lastud aastakümneid linnadel lähialadele valguda ja seda ei pidurda ka uus üleriigiline planeering. On vaid deklareeritud, et valglinnastumine pole tuleviku seisukohalt mõistlik, tekitab probleeme, aga ma pole näinud ühtegi jõulist sammu selle lõpetamiseks.
Linn ei tee seadusi, seda teeb riik, aga me saame teha ettepanekuid. Siinkohal ma tajun paraku selgelt vana, Savisaare-aegse linna ja riigi vastandumist, kus riik ei tee pealinnale üheski punktis erandit. Tallinnas elab väga suur osa riigi elanikkonnast ja siinne olukord on teine kui mujal Eestis, aga riigi suhtumine on, et lähtuda tuleb üle-eestilistest huvidest ja Tallinn pole seejuures erand. Võtame kas või planeerimisseaduse: Tallinnal on suurusest tulenevad suured erisused, kuid seaduses sellega ei arvestata!
Kas Tallinna peaks tihendama, minema rohkem kõrgusse, kasutama krunte ratsionaalsemalt? Meil on piirkondi, kus on väga suured krundid.
Jah, mõnedes linnaosades on suured krundid, aga see on selle koha omapära, kindlasti ei taha me ajaloolist struktuuri muuta, näiteks Nõmmel. Kui vaatame kesklinna, siis tõsi ta on, et see vajab tihendamist. Aga tihendama peab targalt, mitte lihtlabaselt täis ehitama. Vaikselt on tekkinud ühiskonnas arusaam, et linnas ei ela üksnes inimesed, vaid siin on ka loodus loomade ja putukatega, kellele on vaja luua rohevõrgustik. Putukaväil on brändi mõttes hästi tuntud, aga tegeleme linnas ka teiste tänavatega, et luua sidus rohevõrgustik. Arusaam, et kui linna tihendada, siis peab ühtlasi tihendama ka rohevõrgustikku, on viimase 15 aasta suurim muutus.
Järelikult läheme kõrgusesse?
Teatud piirkondade puhul on olnud arutelu, et seda võiks lubada, aga Tallinnas on õnneks veel ka söötis maad, mida saab arendada: sadama ja Tallinna vangla ala ning Balti kaubajaam näiteks. Kesklinnas on muidugi ruumi vähem.
Maakri kvartali arengut oodatakse juba paarkümmend aastat, siiani on see garaažidega tagahoov.
Maakri kvartal on töös.
Kas seal võiks olla kõrghoonete kobar?
Olgu kõrghooned või muud majad, küsimus on, mis toimub majade vahel maa peal. Ma tahaksin näha inimest, kes ütleb, et seal kõrghoonete vahel on meeldiv keskkond. Jah, kontoris võib kõik hästi olla, aga kui tuled sealt välja, siis satud läbikäiguruumi – see on pigem läbikukkumine. Praegu töötame selle nimel, et muuta avalik ruum sõbralikumaks.
Mul on paar märksõna veel sulle: „Estonia teater“ ja „linnahall“.
Estonia teatri osas on palju räägitud esteetikast, tekkinud on eri leerid. Sellesse vaidlusse ei tahaks laskuda. Küsin hoopis sinu käest: kelle kohus on kaitsta avalikku huvi?
Riigi ja omavalitsuse kohus.
Jah, ja see on ametnike põhieesmärk: peame kaitsma avalikku huvi! Paar nädalat tagasi võeti ka minu kohta sõna ja mõni poliitik küsis, kas linnaarhitekt on tähtsam kui parlament. Ma nüüd vastan siinkohal: linnaarhitekti kohus on järgida Eesti vabariigi seadusi. Riigi kultuurikomisjon peaks aga siinkohal vaatama peeglisse ja küsima, kas ta võib ikka anda korraldusi, mis on seadustega vastuolus. Kas ühiskond ikka soovib, et ametnikud hakkavad langetama otsuseid, mis on seadusega vastuolus?
Lugesin, et kultuurikomisjon tegi ettepaneku segavad seadused ära muuta.
Seadused oleks tulnud muuta enne ja seejärel langetada otsus. Ei saa nii, et tehakse seadusega vastuolus otsus ja seejärel tegeletakse tagajärgedega. Nüüd süüdistatakse muinsuskaitse, looduskaitse ja linnavalitsuse ametnikke, et me torpedeerime püha üritust, aga meie kohus on seadustest kinni pidada. Rünnakud ametnike ja ekspertide vastu on olnud väga ebaõiglased. Ja muidugi teha otsus ilma maaomaniku nõusolekuta tema krundile ehitada pole vist ka demokraatlikus ühiskonnas kohane? Veel kord, linn peab lähtuma avalikust huvist ja ma ei näe, et pakutud lahendus seda oleks. Kui Tallinna ajalooline keskus UNESCO maailmapärandi nimistust välja arvatakse, siis see kindlasti ei ole ei linna ega tema elanike huvides. UNESCOst väljaarvatuna ei kannata me mitte ainult linna kuvandi rikkumise pärast, see tooks kaasa ka tõsise tagajärje meie turismisektorile, mis on Tallinnale väga oluline majandusharu.
Äkki saaksime asemele tugevama ooperi- ja balletiturismi?
Seda ma ei usu. Kui nii väikses riigis ka sajandis sünnib paar maailmaklassi talenti, siis kutsutakse nad ära La Scalasse …
La Scala saalis on järelkõla 1, 25 hertsi, Estonias 1,2 – see on üks kahest põhipõhjusest, miks on uut ooperi- ja balletisaali vaja.
Jah, Estonia põhiprobleem on akustika ja liiga väike lava, aga muinsuskaitseamet on nendele konkreetsetele probleemidele lahendust otsinud. Uued muinsuskaitsetingimused lubavad suurendada saali mahtu, teha lavaportaali laiemaks, lisada külglavad, tõsta lavatorni – välja on pakutud täitsa reaalselt toimivad lahendused.
Aga linnahall, mis mõtteid see maja sinus tekitab?
No … linnahalli osas ma olen võib-olla naiivne, aga praegu olen õhkõrnalt optimistlik ja usun, et seal on võimalik teatud asju algatada …
Väga poliitkorrektne ja eimidagiütlev …
Teeme järgmise aasta esimesel poolel jätkuintervjuu …
Tundub, et ega ma vist rohkem midagi välja ei pigista … Naeratad äkki lõpetuseks fotograafile?
Ei, mu naeratav nägu fotol ei mõju usaldusväärselt.
