Romaanidel on ikka kolm allikat: päriselu, kujutlusmäng ja varasemad lood. Näiteks Thomas Mann selgitas „Võlumäele“ tagasi vaadates, et esimese tõuke sai romaan kirjaniku isiklikust kolmenädalasest viibimisest 1912. aastal Davosi sanatooriumis, teiseks ajendas „Võlumäge“ soov anduda mängurõõmule pärast raskemeelse hiigelessee „Apoliitilise inimese tähelepanekud“ lõpetamist ja kolmandaks nimetas ta oma romaani allikana püha Graali legendide traditsiooni.
Ka Olga Tokarczuki „Empuusionis“ saab eristada kõiki kolme allikat. Reaalsusega seostub romaani tegevuspaik – Alam-Sileesia tuberkuloosisanatoorium Görbersdorf (praegune Sokołowsko), mille rajas saksa arst Hermann Brehmer (1826–1889). Sündmustik, mis toimub 1913. aastal, on muidugi kirjaniku kujutluse vili, kuid on ajalootruu ja põhineb põhjalikul uurimistööl. Romaani peamiseks käivitajaks on aga sada aastat tagasi ilmunud „Võlumägi“, mida Tokarczuk – pigem sõbralikult – tögab ja travesteerib.
Thomas Manni meistriteose hõredad sündmused hargnevad ilmasõjaeelse Davosi hõredas õhus kõrgklassi karakterite rafineeritud vestluste saatel. Naiivne lauskmaanoormees Hans Castorp jõuab aegamisi selgusele nii mõneski elu põhitões ja mõistab, et surmamõtetel ei tohi lasta elu üle võimust võtta. Romaani viimastel lehekülgedel saab ta siiski rindel surma. Tokarczuki loo tegevuspaik Görbersdorf on rõskem, maalähedasem ja maadligi ning võrreldes „Võlumäe“ kõrgkodanlik-aristokraatliku seltskonnaga jääb „Empuusioni“ tegelaskond ühiskonnaredelil mitu pulka madalamale. Niihästi olustik kui ka tegelaste varanduslik seis ja vaimne tase on keskpärasem, pisem, väiklasem, ühtlasi veidram kui Mannil. Ja kui Hans Castorpi aeg venib kuurordis seitsme aasta pikkuseks, siis tema Lwówi poolakast vaste Mieczysław Wojniczi sanatooriumiaeg piirdub vaid seitsme nädalaga.
„Empuusion“ on Tokarczuki enda väljamõeldud sõna, mis ühendab Empusa, noormehi võrgutava ja õgiva ühejalgse naiskoletise kreeka mütoloogiast, ning sümpoosioni ehk koosjoomise, nagu me seda tunneme Platoni samanimelisest dialoogist (ja mida on tõlgitud viisakamalt „Pidusöögiks“). Romaani sündmused hargnevadki pansionaadis patsientide õhtuste vestluste saatel, mille käigus trimbatakse kohalikku seenenalivkat Schwärmereid (umbes: hullus, joovastus).
Kui „Võlumäe“ kaks tähtsat kõrvaltegelast, progressiivne humanist Settembrini ja radikaaltagurlik jesuiit Naphta, püüavad noore Castorpi vaimu enda poole kallutada, siis nende mõtteduellid särisevad dialektilisest pingest. Seevastu „Empuusioni“ sümpoosionid kusagile välja ei vii. Need kõlavad, justkui oleks jutuveeretamiseks kokku tulnud Postimehe arvamustoimetus või „Keskpäevatunni“ saatemeeskond. Settembrini kaudseks vasteks on „Empuusionis“ sotsialistlik humanist August ja Naphta teisikuks traditsionalistlik katoliiklane Lukas. Mõlemad näikse viibivat sanatooriumis oma perekonna naisliikmete kulul.
„Võlumäe“ Naphta kohta on käibel – arvatavasti alusetult – legend, nagu olnuks tema prototüübiks särav-deemonlik ungari filosoof György Lukácz. Tokarczuk teeb selle legendi suunas mängleva kummarduse, andes noorelt sureva kunstitudengist kõrvaltegelase filosoofist sõbrale-armukesele nimeks György.
Ükskõik millest tegelaste jutuajamised alguse ka saavad, jõuavad need lõpuks välja naisküsimuseni ning seejärel suubuvad äkitselt üldisesse tardumusse. „Teemad kordusid, kadusid ja ilmusid taas. Kas inimesel on hing? Kas inimene toimib alati egoistlikult? Monarhia või demokraatia? Kas sotsialism on inimkonna jaoks mingiks võimaluseks? Kas võib tekstist aru saada, kes on selle kirjutanud, kas naine või mees? Kas naised on nii vastutustundlikud, et neile võib anda valimisõiguse?“ (lk 146). Seejuures pole tegelaste seisukohad naisküsimuses Tokarczuki enda fantaasia vili. Nende reaalsed allikad õhtumaa suurte kirjameeste tekstides Augustinusest Yeatsini on raamatu lõpul alfabeetiliselt üles loetud.
Elusaid naistegelasi romaani pinnakihis peaaegu polegi. Seal on ainult pansionipidaja enesetapu sooritanud abikaasa surnukeha; paar majaukse ees passivat külanaist ja Mieczysławi lapsepõlvemälestustes figureeriv hoidja. Naissugu esineb meeste jutuajamistes peamiselt abstraktsioonina. Kuid siiski mitte ainult seal. Romaani epitaafiks on pandud Fernando Pessoa „Rahutuste raamatust“ pärinev mõte, et me tõrjume oma igapäevamaailma päevavalgusest pimedusse kõik saladused, müsteeriumid, seletamatused. Raamatu, mis kannab žanrimääratlust „loodusraviline õudusromaan“, peamine tegevuspaik ongi just tolles teadvustamata pimeduses. Jutustajahääl vaheldub tavapärasest kolmandaisikulisest jutustajast salapärase meievormilise jutustajani, kes piilub meeste seltskonda laua alt, lae-, seina- ja põrandapragudest. Võib-olla see meie-jutustaja ongi killustunud Empusa või menaadide jõuk – jõud, mis on tõrjutud põranda ja maa alla, kuid ei jäta enesest märku andmata. See energia purskub esile Göbersdorfi metsades korrapäraselt toimuvates mõrvades ning lugeja aimab, et peatselt puhkev maailmasõda vallandub sellestsamast jõust või tema allasurumispüüdlusest. Nii nagu kogu romaan keerleb sooküsimuse ümber, keskendub sellele ka peategelase identiteeti puudutav puänt, mida siin välja lobiseda ei või.
Algselt 2022. aastal ilmunud „Empuusion“ on Olga Tokarczuki esimene romaan pärast Nobeli auhinda. See on kirjutatud koroonapandeemia ajal, mida on teose atmosfäärist ka tunda. Nagu Tokarczuki puhul ikka, on romaan täis talle iseloomulikku paharetihuumorit, mikroefekte ja -puänte, teravmeelseid allusioone, kõrvalepõikeid ja ekfraase. Lugejale peaks aga erilist lõbu valmistama tegelaste ja sündmuste paigutamine Thomas Manni „Võlumäe“ taustale, kahe romaani omavaheline kõrvutamine. Sarnaselt Settembrini ja Naphta mõtteduelliga (Mannil päädib see pärisduelliga) on Tokarczuk esitanud Mannile väljakutse ning oma peente torgetega „Võlumäe“ kõrgkunstist palju õhku välja lasknud. Usun, et Mann oleks olnud rahul.
