Milliseid korralduslikke muudatusi „Draama 2010” endaga veel kaasa toob?
Enam pole žüriid, kes auhindu jagaks. Välisvaatlejad ja nende välispilk jäävad, samuti soov tutvustada Eesti teatri paremikku nii oma- kui ka välismaistele vaatajatele, kuid lavastusi ei asetata pingeritta. Kuraatorikeskse valikusüsteemi ebademokraatlikkust aitab puhverdada ka see uuendus, et festival hakkab nüüd toimuma igal aastal, aga poole väiksemas mahus. Igal aastal valitakse festivalile kaheksa lavastust ja valik tehakse kahe aasta lõikes, teatripäevast teatripäevani, 27. märtsist 27. märtsini. Kui üks kuraator lavastust festivalile ei vali, siis jääb veel võimalus pälvida järgmise kuraatori tähelepanu.
„Draamale” valitud lavastusi ei saa veel avalikult nimetada, küll aga saab rääkida valikupõhimõtetest. Millised need on?
Olen mitmel aastal olnud ka teatriliidu aastaauhindade žürii liige ja võin kinnitada, et see, mis on teatris päriselt hea, ei olegi tegelikult väga seinast seina vaieldav ja „maitse asi”. Võib tunduda natuke üldsõnaline või väheütlev, aga valikut tehes sõnastasin moto: „Ilma mööndusteta”. Üritasin leida Eesti teatri kahest viimasest aastast lavastusi, mille kohta saab öelda: need on ilma mööndusteta head. Tõsi, Eesti teatrit on nii vähe, et ma pole päris kindel, kas üldse saaks – lähtudes ikka hea teatri otsingupõhimõttest – kokku panna mitu eri printsiibi järgi koostatud festivali. Olgu lähtekohaks dramaturgia või novaatorlikkus või midagi muud – väheusutav, et õnnestuks järjestada mitu paremikku, mis omavahel üldse ei kattu. Kümmekond aastat tagasi olin samuti selle festivali kuraator ning võin seetõttu tõdeda, et Eesti teatripilt on vahepeal institutsiooniliselt rikastunud, mitmekesistunud. Siit võiks kuraatoril või radikaalsemal teatrikriitikul tekkida ju kiusatus nimetada Eesti teatritegemise põhiosas sumbunuks ning väärtustada vaid ääreala. Hoidusin ka sellest teest, sest nii idee kui ka selle teostus peavad olema mööndusteta head. Mind huvitas, mis on Eesti teatris üleüldse hinnaline ja väärtuslik. Kõiki valikupõhimõtteid õigustab ikkagi see, mis lõpuks lavale ja sealt edasi üle rambi saali jõuab.
Küsinud Tambet Kaugema