Instrumentalistide ansambel musitseeris kõrge empaatia ja kõlakultuuriga. Sümfoonia kolmanda osa Menuetto tõlgendus oli üsna tundeline, isegi sentimentaalsevõitu. Ju siis inspireeris dirigenti  üks teine, sajand hiljem Viinis moodi läinud õukonnatants … Finaali Allegro läks tempoliselt pisut „üle võlli”, mistõttu kohati läksid kaduma pillirühmade muusikalised lühirepliigid. Üldiselt oli nauditav kuulda orkestripillide head tasakaalustatust bassirühmaga. Missa c-moll hämmastab oma sügava väljendusjõuga, olgugi et on loodud 20aastase komponisti sulega. Siin võib tuua paralleeli Bachiga, kelle Passacaglia orelile c-moll BWV  582 osutub samuti noorpõlveteoseks. Mozart olevatki teose loomisel saanud inspiratsiooni just eelnimetatud suurmeistrilt, kui oli tutvunud parun Gottfried van Swieteni saksa hilisbaroki muusika kollektsiooniga. Kuid missa loomisel mõjutasid Mozartit ka hoopis isiklikumad motiivid: ta tahtis selle pühendada oma armastatule Constanzele abiellumise puhuks ning soovis teos ette kanda Salzburgis, kus seda kuuleks tema isa, kes oli seni olnud  nende liidu vastu.

Kummaline, et Mozart valis just missa, sakraalse ja kuidagi fataalsegi värvinguga vormi. Mozarti eluajal esitati ilmselt vaid Kyrie ja Gloria, kaalukamate sopraniosade solistiks oli Constanze Mozart. Ettekandevõimaluse puudumisel jäi missa ilma Agnus Dei osata. Kontserdi säravaim külalissolist oli sopran Kristīne Gailīte, kes on esitanud Mozartit palju ja on ka muidu aukartustäratava ampluaaga  laulja. Tema eluloos mainitakse lavarolle väga erinevatelt heliloojatelt – Händelist Puccinini. Gailīte esitusest jäi meelde hämmastavalt orgaaniline hääle- ja hingamistehnika ning sügavalt sugestiivne täiskõlaline tämber. Baiba Berķe kantileen oli samuti meeldiv, kuid pisut pingutatud. Mati Turi ja Uku Joller demonstreerisid eesti kuulajale tuttavat professionaalset vokaalkultuuri, EFKst rääkimata. Taas üks elamuslik ja sundimatust rõõmust  kantud esitus.