Igal semestril korraldab Eesti kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskond avatud loengute sarja. Loengupidajad on ruumiloomega seotud rahvusvaheliselt tunnustatud praktikud ja teoreetikud. Sügissemestri sari kannab pealkirja „S*tsiaalne – väärtused ehitatud ruumis“. Seal keskendutakse teisenevatele edumõõdikutele ehitus- ja planeerimiskultuuris. Eelkõige on loengute eesmärk anda sotsiaalsuse mõistele sisu ja rehabiliteerida see Eesti ruumiloomes.

Novembri esimesel nädalal astus üles eelmise Oslo arhitektuuritriennaali juht ja kuraator Christian Pagh. Paghi juhitud triennaali peateema oli ühiskondliku ja linnaruumilise muutuse elluviimine naabruskonna tasandil. Loeng põhines triennaali tulemusi koondaval raamatul „Mission Neighbour­hood – (Re)forming Communities“ („Missioon „Naabruskond“. Kogukondade (ümber)kujundamine“) – ja tutvustas, kuidas luua kestvaid, mitmekesiseid ja tähendusrikkaid naabruskondi. Paghi huvitab, kuidas tegeleda just naabruskonna tasandil pakiliste ühiskondlike teemadega, nagu puudulik sotsiaaltaristu, looduslik mitmekesisus, liiklus ja õiglane valitsemine. Loeng lähtus eelkõige praktikute kogemustest ja seletas mitme naabruskonnaprojekti toel, kuidas linnaplaneerimine, disain ja kultuurikorraldus on omavahel seotud.

Kuigi sa pole arhitekt, juhtisid eelmist Oslo arhitektuuritriennaali ja oled panustanud mitmesse linnaruumiprojekti ja -arendusse. Tegelikult oled sa õppinud üldse filosoofiat. Kuidas jõudsid linnaruumiteemadeni?

Keskkondade atmosfäär huvitas mind üsna varakult. Seda huvi kirjeldab hästi saksakeelne mõiste Stimmung¹. See tähendab keskkonda, mis sisaldab teatud potentsiaali. See võib olla hubane ja kutsuv koht, nagu elutuba või kohvik, mis tekitab mugava olemise ja suunab teiste inimestega suhtlema. Aga see võib tähendada ka kohta, mis tekitab võõrandumist, nagu nn mittekoht².

Aegamisi hakkas mind köitma mõte ruumist kui kogumist. Mõistetavalt koosneb koht arhitektuurist, akustikast, valgusest, materjalidest ja veel mitmest füüsilisest aspektist. Kohtadel on ka selge sotsiaalne mõõde. Kohatunnetus sõltub suuresti teistest inimestest, kes sinuga seda ruumi jagavad, ja sellest, mida nad parajasti teevad. Püüdlus mõista koha tähendust kattub suuresti filosoofia teadusliku eesmärgiga, mis tegelebki sellega, kuidas tähendus üldises mõistes tekib või kaob.

Olin juba noores eas üsna pettunud nüüdisaegse linnaruumi arengus. Tundus, et uusarendustes puudub tihti laiem tähenduslikkus ja eesmärgistatus. Kiputakse keskenduma jäigale funktsionaalsusele ja kommertshuvidele. Kuigi kaubandus ja efektiivsus on alati olnud osa linnaruumi planeerimisest, igatsen ma läbimõeldumat keskkonda. Sealt sai alguse ka minu teekond filosoofiast linnaruumini. Mind huvitab see, mida nüüdisaegne linn tähendab ja kuidas linn indiviide ja kogukondi mõjutab.

Ontoloogia on üksjagu kentsakas aken linnaplaneerimise puhtpraktilisse maailma. Seda enam, et tegeled tihti reaalsete muutuste juhtimisega linnaruumis. Oled jõudnud ruumiliste projektideni triennaali programmi kaudu, aga ka vahetult arendajaid nõustades. Kuidas erineb sinu lähenemine arhitektide tavatööst või kattub sellega?

Esimene erinevus seisneb minu sotsiaalteaduslikus taustas. Filosoofia eripära on tekstide süvaanalüüs ja tõlgendus. Sealt pärineb ka minu huvi mõista linnaruumi olemust, kasutades vaatlusmeetodeid, süvalugemist ja kaardistamist. Erialasele lisandub mu isiklik huvi, isegi empaatia ümbruskonnas toimuva vastu, millest tuleneb mu üleüldine etnograafilis-antropoloogiline lähenemine linnaruumile. Kuigi huvi sotsiaalsete teemade vastu kipub ajas kõikuma, on see ka arhitektide seas üha tavalisem.

Teine määrav kogemus oli minu esimene töökoht. Töötasin Helsingøris ühes sihiteadlikus kultuurikeskuses. Olin seeläbi seotud avaliku sektori poliitiliste, praktiliste ja bürokraatlike otsustusprotsessidega. Läbisin terveid projektiteekondi, mis kulgesid ideest arhitektuurivõistluse, avaliku kaasamisprotsessi ja tulise meediadiskussioonini ja lõppesid ehitusega. Kogesin linnavalitsuse igapäevatööd seestpoolt ja olin osa protsessidest, mis on tihtipeale poliitiliselt läbipaistmatud, teaduslikult alauuritud ja ühiskondlikult alahinnatud.

Olen nüüd veendunud, et valitsemine on omaette kunstivorm. Avalikkusega suhtlemine, planeerimine ja ehituse juhtimine on palju keerulisemad ja olulisemad valdkonnad, kui pealtnäha arvata võiks. Samaaegu on nad üllatavalt loomingulised. Selle asemel, et käsitleda linnavalitsuse tööd pelga bürokraatiana, tuleks avalikku juhtimist tajuda ja rakendada loomingulise tegevusena.³ Nii on võimalik kinnistunud tööviisidest jõuda uudsete koostööviisideni ja ühendada kohaloomes arhitektide, poliitikute ja teenusedisainerite oskused.

Enne valitsusvormideni jõudmist küsin veel naabruskondade kohta. Sinu juhitud Oslo arhitektuuritriennaalil oli selge fookus just naabruskonna mõõtmel linnaruumis. Miks võtsid selle peateema ja mis kasu on naabruskonna mõistest linnaruumis? On sel laiem tähendus kui romantiseeritud külalik sõbralikkus üksteise vastu?

Norras, kus olen viimased paar aastat elanud, kipuvad uusarendused just naabruskondlikul tasandil läbi kukkuma. Hooneid kerkib siin-seal üksjagu, kuid alatihti pole nad seotud laiema funktsioonide võrgustikuga. Teisisõnu ei moodusta nad linnaruumis läbimõtestatud elementide tervikut. Enamikus vanades Euroopa linnades, nagu Kopenhaagen või Barcelona, oli selline võrgustik enne autokeskse planeerimise tulekut paigas. Nende linnade edu seisnes osaliselt selles, et elanikud pääsesid enamikku sihtkohtadest kõndides.

Ma ei väida, et arhailised linnad olid täiuslikud ja on nüüdisaja linnaplaneerimise ainsad ideaalid. Siiski, neis avaldub kontrast uute arendusprojektide tendentsiga luua lihtsakoelisi, autoliiklusele orienteeritud monofunktsionaalseid keskkondi, mis ei suhestu ümbritsevaga. Naabruskonna mõiste ja mõõtkava valik oli seega teadlik reaktsioon uusarenduste puuduste vastu. Kuigi mu esialgne kogemus põhines Norra linnadel, on uute elamuprojektide isoleeritus ja arendajate kitsatest huvidest lähtuv planeerimine üldisem suundumus, mis tuleneb elamuturu kasvavast kommertslikkusest.

Naabruskonna mõiste on ka laialdases igapäevases kasutuses. Selles peitub vaistlik arusaam omavahel ühendatud kohtadest, millel on nii füüsilised kui ka sotsiaalsed omadused. Ühtlasi on huvi linnaruumi sotsiaalsete omaduste vastu kasvamas nii arhitektide, planeerijate kui ka poliitikute seas. Seeläbi oleme tasapisi hülgamas vananenud monofunktsionalismist ja kaubanduslikest huvidest juhitud planeerimisideaale. Seega oli naabruskonna mõistele keskendumise üks tagamõte ka linnaplaneerimise üldise arengusuuna äramärkimine.

Arvestatav osa raamatust keskendub sotsiaaltaristu teemale. Mis on sotsiaaltaristu ja miks on see toimiva naabruskonna üks eeldus?

Linnaplaneerimises käsitletakse sotsiaaltaristut kui funktsioone, mis võimaldavad inimestel omavahel kohtuda, v.a kaubandus (kauplused, turud, restoranid) ja liikumistaristu (teed ja ühistransport). Kõige tavapärasemalt mõistetakse sotsiaaltaristuna raamatukogusid, lasteaedu ja parke. Laiendaksin seda mõistet siiski hõlmama ka kaubanduspindu ja linnaplaneerimist üldisemalt, eriti tänavaruumi.

Uusarenduse kavandamisel on oluline eelkõige hinnata, kas piirkonnas on lisaks eluruumidele ja äripindadele puudu mõnest avalikust funktsioonist. Need võivad olla tavapärased sotsiaal­taristu elemendid, nagu lastead, kool või raamatukogu. Kuid lisaks sellele peaks planeerijad kaaluma ka seda, kuidas kujundada arenduse tänavaruum, sisehoovid ja taskupargid nii, et need võimaldaks enam sotsiaalseid pidepunkte.

Sotsiaaltaristu laiem määratlus tähendab tajumist, et kõik linnalised elemendid on potentsiaalne sotsiaaltaristu. Ka kohalik pood, bussipeatus, rongijaam, käitluskeskus ja pink on sotsiaaltaristu. Samas tuleb mõiste liigse laiendamisega olla ettevaatlik. Kuigi ma pole arhitekt, tahan, et sotsiaaltaristu mõiste oleks seotud ehitatud keskkonnaga. Kui mõiste muutub liialt kõikehõlmavaks ja laieneb ka ühiskondlikele suhetele, kaotab see planeerimisprotsessis tähenduslikkuse.

Traditsiooniline taristu, eriti liiklustaristu, sobib hästi sotsiaaltaristu laiendatud mõistega. Näiteks, kui piirkonnas liigutakse palju bussidega, on arusaadav, et bussipeatustes veedetakse üksjagu aega. Võib küsida, kas bussipeatusesse saaks lisada funktsioone, mis soosiks suhtlust või tugevdaks kogukonnatunnet? Ka äriarenduste maapealsed korrused on hea näide. Tihtipeale on arendajad huvitatud esimesele korrusele ankurüürniku leidmisest. Kõige lihtsam on see pind üürida välja mõnele supermarketiketile, kes hõivaks pikaks ajaks terve pinna. Samas on hoonete servad aga parimad kohad sotsiaalsete suhete loomiseks. Nende planeerimisel oleks kasu kuraatorlikumast lähenemisest. Palju pisikesi ja odavaid üüripindu võimaldaks kohalikel äridel, kunstnikel ja kodanikuühendustel end sisse seada ja realiseerida esimese korruse sotsiaalset potentsiaali. Praegu kehtiv majandusmudel motiveerib aga lihtsakoelisemat ruumikasutust, sest palju lihtsam on üürida 1000 m² ühele pikaajalisele üürnikule, kui sada 10 m² suurust pinda pidevalt muutuvale seltskonnale.

Tihedama, rikkalikuma ja mitmekesisema rahastusmudeliga ruumiprogrammi initsiatiiv pole ka planeerijate ja poliitikute seas kanda kinnitanud. Võib-olla parim toimiv näide on Carlos Moreno algatatud 15 minuti linna põhimõte Pariisis. 15 minuti linna mudelist oleks üksjagu kasulikku üle võtta ka paneelelamurajoonide naabruskondlikul renoveerimisel. Planeerijad peavad mõistma, et kommertslike vaba aja veetmise kohtade ja parkide ehitamine pole piisav. Kohalikel peab ka endil olema võimalus luua oma naabruskonnas uut väärtust.

Raamatu üks suurim tugevus on naabruskondliku arengu missiooni läbimõeldud kirjeldus. Teie väide on selgelt sõnastatud ja seda toetavad eriti informatiivsed joonised. Peale selle koondate ka paljude praktikute vaateid ja kogemusi. Selle asemel et jääda teoreetilisele tasemele, on argumendi aluseks juhtumi­uuringud. Milliste üldiste teadmisteni jõudsite intervjuude kaudu? Mis on sotsiaalse mõtteviisiga linnaplaneerimise väärtus?

Esimesed näited, mis pähe tulevad, on Oslos asuvad Startblokka ja Vollebekk Fabrikker. Seal lõid arendajad ja linnaplaneerijad koostöös sotsiaaltaristu sõna kõige otsesemas mõttes. Linderud on kiires muutumises ja selles piirkonnas kerkib palju uusarendusi. Mitu hoonet ala keskmes anti vahekasutuseks üle kohalikele ettevõtetele ja kodanikuühendustele. Nende seas oli näiteks kohvijäätmetes seeni kasvatav idufirma, Süüria pagulaste juhitud õmblustöökoda, laste rattaparandustöökoda ja mitu muud ootamatut segakasutuse näidet. Nendes uutes loomingulistes ja ettevõtlikes naabruskonnakeskustes said kokku sajad inimesed. Keskused toimisid hästi just seetõttu, et projektides segunesid avalik ja erahuvi, äri- ja sotsiaaltegevus. Oluline oli ka eri rahvuste segunemine mitme avaliku funktsiooniga hoones.

Säärased sekkumised nõuavad äärmiselt vähe ressursse. Peamine on täita võõrustaja või juhi roll. See tähendab ühe-kahe inimese palkamist, kes ruumide ülalpidamise eest vastutavad. Nendele inimestele töötasu maksmine on tihtipeale jagatud võrdselt linna ja arendajate vahel. Võrreldes tavapäraste renoveerimisprojektide kuluga on investeering pea olematu. Väikese rahalise panusega kerkiv mitmekesisus ja kvaliteet võib olla aga üllatuslikult suur. Ärikeeli on investeeringu tasuvus hea.

Peamine raskus vahekasutusest tekkivate kogukondade loomisel on aga püsivus. Probleem pole pelgalt selles, kuidas ehitada odavalt toredaid asju hoonetesse, mis niikuinii lammutatakse, vaid kuidas sellest kerkib jätkusuutlik alternatiivne sotsiaaltaristu. Kuigi vastust sellele küsimusele pole lihtne leida, on see Euroopas mitme algatuse fookuses. Järjest enam katsetatakse, kuidas jõuda kogukondlike majandusmudeliteni ja jätkusuutlikumate lahendusteni.

Minu peamine pettumus tänapäeva linnaplaneerimises seisnebki kitsas tarbimiskultuuris. Kehtiv hea elu valem tundub olevat osta kena korter, käia kohvil ja restoranis söömas. Seda mudelit võib kirjeldada ka kui vaba aja veetmise ühiskonda (ingl leisure society). Usun, et naabruskonnad võivad olla ka produktiivsed kohad. Naabruskonna tasandil on võimalik koostöiselt lahendada ühiseid ruumiprobleeme ja ehk isegi tegeleda kliimamuutuste ja elurikkuse väljakutsetega. Üks triennaali raamatu peatükk keskendubki just rohelisema ja koosloomelise naabruskonna teemadele.

Kuigi optimism on koosloomelise naabruskonna rajamisel oluline, ei tohi olla naiivne. Me kõik peame käima tööl ja igaühe aeg on piiratud. Pole näiteks võimalik, et kõik tegelevad pidevalt linnaaiandusega. Siiski, kogukondlikult tähtsad institutsioonid, nagu lasteaiad, koolid ja ülikoolid, peaksid mõtestama oma tegevust ja asetust ümbritsevas sotsiaalses ja ökoloogilises keskkonnas palju laiemalt.

Selmet kirjeldada utoopilist unistuste naabruskonda, keskendub raamat väärtuse loomisele kohalikus kontekstis. Siinkohal mainite, et kohaliku omavalitsuse roll on määrava tähtsusega. Kui kestlikum lähenemine naabruskondadele peaks linnaplaneerimises juurduma, siis kuhu sobituvad selles planeerijad ja arhitektid? Kuidas peavad nad muutuse ellukutsumiseks ja teostamiseks kohanema?

See on kaheosaline protsess. Esiteks on pedagoogikal oluline osa nüüdisarhitekti rollis. Arhitekt peab olema võimeline vahendama ruumilisi teadmisi ka neile, kes ruumiloomega ei tegele. Nende ülesanne on panna poliitikud ja ka inseneridest planeerijad mõistma, millest ehitatud keskkond koosneb. Argumenteerimisoskus ja lugude vestmise oskus on seega arhitektidele märkimisväärselt tähtsad oskused. Arhitektid peavad olema poliitiliselt aktiivsed ja veenma mittearhitekte arhitektuuri tähtsuses. Kuid ka poliitikud ja bürokraatlik süsteem peavad oma rolli tajuma. Kliima ja bioloogilise mitmekesisuse probleemide lahendamiseks tuleb hüljata naiivsus ruumiplaneerimises. Ei tohi jääda ootama, et kehtivad seadused ja nõuded viivad vajaliku tulemuseni.

Arhitektid ja planeerijad on ühiskonna nurjatute probleemide lahendamisel äärmiselt tähtsad. Laiendaksin seda vastutust ka teistele ruumiteemadega tegelevatele praktikutele (urbanistid, sotsiaalteadlased, kunstnikud jne), kes mõistavad ehitatud keskkonda oma vaatenurgast.

Linna tuleb mõtestada laiemalt, võttes arvesse toimivate naabruskondade ja eri päritolu kogukondade probleeme. Füüsilises ruumis aset leidev suhtlus on palju tähenduslikum kui see, mis leiab aset ühismeedia simuleeritud keskkondades. Lihtsustatult võib väita, et ekraani kaudu on palju lihtsam tajuda kedagi enda vaenlasena kui silmast silma. Seega võivad kvaliteetsed avalikud kohad aidata võidelda ka äärmusluse ja kasvava ühiskondliku polariseerumisega.

Kokkuvõttes peaksime linnakeskkonna kujundamise alused ümber hindama. See on vajalik parema elukeskkonna huvides, kuid ka ühiskondlike püüdluste, nagu kaasatuse ja jätkusuutlikkuse saavutamiseks. See hõlmab ka riiklikul tasandil maksu- ja majandusmudelite ümberkujundamist. Kapitalism on loomulikult elevant toas ja tänapäeva linnaarengu liikumapanev jõud. Näiteks on enamikus riikides hetkel odavam olemasolev hoone lammutada ja ehitada uus, kuigi selle CO₂-mõju on palju suurem.⁴ Seetõttu tulebki tegeleda parema elukeskkonna küsimusega eri mõõtkavades. Ei saa jääda ootama, et väljakujunenud majandusloogika äkitselt muutub. Mõningaid ühiskondlikke muutusi saab juhtida ka kohalikul tasandil, alustades naabruskonnast. Naabruskond on mõõtkava, mis on elanike jaoks endiselt tajutav, kuid on kogukondliku ühistegevuse kaudu võimeline saavutama ka sisulisi muutusi linnaruumis. Minu missioon on seada sotsiaalsed püüdlused ruumiloome keskmesse.

1 Otsetõlkes „häälestus“.

2 Mittekoht on ülimodernse ühiskonna sümbolruum, mille eesmärk on olla tähendusevaba vajadustele orienteeritud läbikäiguruum, mille kasutajad jäävad anonüümseks. Tüüpiliselt mõistetakse mittekohtadena lennujaamu, supermarketeid, raudteejaamu ja hotelle. Loe lisa: Marc Augé, Kohad ja mittekohad. TLÜ kirjastus, Tallinn, 2012.

3 Loomingulise bürokraatia lähenemisest on kirjutanud linnasotsioloog Charles Landry raamatus „The Creative Bureaucracy & Its Radical Common Sense“.

4 Lammutamise asemel renoveerimisest rääkis lähemalt loengusarja esimene külaline Jonas Janke. Vt Mattias Malk, Hoone kui seaduse peegel. – Sirp, 24. IX 2024. https://sirp.ee/s1-artiklid/arhitektuur/hoone-kui-seaduse-peegel/