Ühel päikeselisel Los Angelese pärastlõunal vestlesin ma pool tunnikest ühe vabakutselise kunstnikuga sellest, miks ta toetab Donald Trumpi. Tema loos oli nii mõndagi arusaadavat: ta oli pandeemiaaegse abiraha kokkukuivamisel kaotanud suure osa oma klientidest, pidanud hüppeliselt kasvanud üürihindade tõttu kolima mere äärest Hollywoodi ühiselamusse ning kirus kõikjal pitsitavat inflatsiooni. Siiski oli keeruline mõista, mis võiks olla ühist mustanahalisel California kunstnikul ja Ameerika ühel põhjalikumalt dokumenteeritud rassistil, kes juhtumisi on ka multimiljardär.

Asi sai selgemaks, kui härra selgitas mulle oma etteheiteid demokraadist presidendile Joe Bidenile. Biden olla oma esimesel ametipäeval keeranud kinni pandeemiaabi kraanid ja suunanud selle raha ümber ebaseaduslikult riiki tulnud immigrantide toetamiseks. Ta olla tühistanud Trumpi seatud kaitse­tollid Hiina kaupadele ja pidanud sihipärast sõda Ameerika keskklassi vastu, eesmärgiga õõnestada nende võimu ja tagada endale toetajaskond immigrantide näol.

Väited ei ulatu tõe lähedalegi. Bideni valitsus võttis vastu USA ajaloo suurima, 1,9 triljoni dollari suuruse abipaketi. Ta mitte ei tühistanud Trumpi tolle, vaid isegi tõstis nendest mõnda. Jutt sellest, et demokraadid üritavad immigrantide abil „valijaskonda vahetada“ on parem­äärmuslik konspiratsioon, millel puudub igasugune kontakt reaalsusega.

Nagu mu vestluskaaslaselgi, on kahtlemata paljudel ameeriklastel elu viimase nelja aasta jooksul keerulisemaks läinud. Seda, kuidas on ikkagi Trumpist saanud vaeste ja õnnetute kaitsja, on keeruline USA mullistunud meediaökosüsteemi arvestamata mõista. Nimelt ei olnud valimisdebatt seekord poliitikameetmete või maailma­vaadete, vaid eri reaalsuses elavate meediatarbijate võitlus.

Laias laastus on USA meedia probleemid samad, mis meilgi: interneti ja ühismeedia tõus on söönud ära ajalehtede ja ringhäälingu reklaamitulu. Samal ajal pakub sotsiaalmeedia valijatele konkureerivat sisu, ent see on algoritmiliselt kalibreeritud vastama vaataja eelarvamustele ja tekitama tugevaid tundeid (eriti hästi mõjuvad viha ja vastikus). Tõeväärtusel sellisel turul suurt lootust ei ole.

Siia tuleb aga lisada kaks muret­tekitavat trendi. Esiteks meedia konsolideerumine paari ülirikka miljardäri kätte. Kõige raskemini on kriis tabanud kohalikku meediat, linna- ja maakonna­väljaandeid, kes peaksid olema valve­lõukoerad, uurima vallavanemate, maakohtunike ja šerifite korruptsiooni, tooma päevavalgele kaabakatest ettevõtjate tekitatud loodusreostuse jms. Hädas kanalid on kokku ostnud korporatsioon Sinclair Broadcast Group, mis kontrollib juba rohkem kui 40% ameeriklaste kohalikust ringhäälingust. Konsolideerumise tõttu asenduvad praktilise poliitika küsimused (kas sinu vallavanem võtab pistist?) üleriigiliste jutupunktidega (kas immigrandid söövad koeri?) ning väga väike hulk inimesi saab teha otsuseid väga suure auditooriumi meediadieedi kohta. Nagu ökoloogid hästi teavad, ei tule monokultuurid loodusele kasuks.

Teiseks on mitmes meediamogulist miljardäris ärganud talveunest pragmaatiline trumpist, mõnikord isegi tõupuhas fašist. See kehtib nii „liberaalsete“ kui ka „konservatiivsete“ väljaannete omanike puhul. Enne tänavusi valimisi keelasid kahe suure ajalehe, Washington Posti ja Los Angeles Timesi miljardäridest omanikud lehe toimetusel jagada traditsioonilisi valimissoovitusi presidendikandidaatide osas. See viis mõlemas lehes tagasiastumiseni mõnegi toimetaja, kes nägi omanike otsustes hiilivat tsensuuri ja soovi mitte rikkuda suhteid Trumpiga, juhul kui too peaks tagasi valituks saama. Maailma rikkaim mees Elon Musk on aga asunud Trumpi valjuhäälselt toetama. Temast on saanud Xis üks prominentsemaid valeinfolevitajaid ning ta on kulutanud Trumpi tagasivalimise kindlustamiseks üle saja miljoni dollari.

Meediamogulitel pole Trumpiga kaotada midagi peale põhimõtete: ta on lubanud oma uuel ametiajal kärpida taas ülirikaste maksukoormust, vähendada konkurentsi- ja tarbijakaitseregulatsioone ning jagada oma toetajatele, näiteks Muskile, olulisi ametikohti. Me ülejäänud jääme ootama järgmist korda, kui terve hulk inimesi keeldub uskumast orkaanihoiatusi või joob tervise turgutamiseks kloori. Ja isegi kui Trumpi sära ühel hetkel tuhmub, muutuvad paralleelreaalsused iga päevaga aina eredamaks.