Heidi Iivari on Tartus elav soome luuletaja, kelle teine kakskeelne luulekogu „Meie suguvõsa mehed“ räägib tema surnud sugulastest Soomes ja elus kaaslastest Eestis. Kuigi väga isiklik ja spetsiifiline, on see raamat siiski hämmastavalt universaalne ning kõneleb peale Iivari elu ka minu või ükskõik millise teise meie rahvuskaaslase elust.
„Meie suguvõsa mehed“ koosneb kolmest osast: „Juured“, „Võõrad“ ja „Omad“. Kui „Võõrastes“ kõneletakse meeste-naiste suhetest ja „Omasid“ ei läbi kindel teema, siis perekonnakroonikast kantud „Juured“ on selle raamatu võti ja ankur. Salmideks murtud ridadega vabavärssides kirjutab Iivari oma igitugevast memmest, kes paneb lapseeas jutustaja magama enda ning seina vahele, nii et autor mõtleb: memm / on kõige tugevam inimene / meie külas ja võib-olla / terves maailmas (lk 25).
Samuti saab teada tema mammast, kes südamesse ei võta / kui halvasti öeldakse (lk 19), ning jõukast tädi Ilmist, kellest jäid maha 30ndate elutoamööbel ja küsimused / mida ei osanud õigel ajal esitada (lk 29). Oma luuletuse on pälvinud ka mitmed suguvõsa mehed, aga erinevalt naiste niskamäeliku tugevuse austamisest on Iivari nende puhul hoopis kriitilisem. On vanavanaisa – sa kõva mees / naise- ja lapsepeksja (lk 43) –, kelle nelja põlve taguse joomise pohmelli tunneb Iivari siiani, kui talle andeks annab ja tema pärandi vabaks laseb. On pedandist vanaonu, kes kogub kappi alles pakendis triiksärke (lk 36), ning onu Veikko ja tema sulane, keda koheldakse nagu kummutit (lk 39).
See suguvõsa, kelle ühispilt maalitakse impressionistlike pintslitõmmetega lugeja silme ette, on Iivari oma. See on Iivari suguvõsa: rõhutan seda, sest pean seda pidevalt luulekogu lugedes endale meelde tuletama. Nii tugevalt tuleb peale tunne, et autor räägib hoopis minust, minu arvukatest sugulastest, nende lugudest ja legendidest, minu mälestustest ja mu vanemate mälestustest, mida on nii palju kordi kuuldud, et ma ei tee enam vahet, kas mäletan mõnd asja ise või olen need jutud lugematute süldilaudade ääres suulise pärandina pähe õppinud.
See ongi „Meie suguvõsa meeste“ ilu: kõigil on need vanatädid, onud, memmed ja mammad, kes on meid teinud ja keda oleme nende veidrustes väiksest peale ammuli sui jälginud. Iivaril on tädid Ilmi ja Helmi, minul Salme ja Milli, ühed elasid Soome demokraatlikus kapitalismis, teised Eesti totalitaarses sotsialismis või sellest taastumise kümnendis, aga ometigi äravahetamiseni ühtmoodi. Isegi kui eluolu ei olnud samasugune, siis ma ütleksin, et nende vibe’id kõlksusid kokku. Ehk on asi selles, et lapse silmadele ongi kõik sama: vanatädi võib olla ükskõik milline, sulle on ta ikkagi müütiline olend, kelle juurde kuuluvad pärlid ja kohvilõhn, kristall ja aeglaselt mooritud kapsaste aroom ning just nii sa jätad nad meelde. Ega laps teagi, millised need inimesed päriselt on, mis elu nad elavad. Laps näeb kõike läbi lukuaugu, kuulab kapi tagant, teeb sealt omad järeldused ning täidab lüngad nii hästi kui oskab.
Eks olen ju isegi oma suguvõsa lugusid luulesse valanud, näiteks mu luulekogu „Pikad mehed, pikad elud“ seisab Iivari „Meie suguvõsa meestega“ samadel jalgadel: minevik peaosas esiemadega vaheldub olevikuga, kus kujutan omaenda tõsisemaid ja kergemaid afääre.
Mulle endale on „Pikad mehed, pikad elud“ mu kümnest luulekogust kõige armsam ja kõige tähtsam, aga ometi olen alati kahtlustanud, et äkki see on teistele inimestele, võõrastele lugejatele täiesti mõttetu teos. Mida pakub sellele, kes ei tunne ei mind ega mu sugulasi, mu vanavanaema unistuste loetelu – ja isegi mitte meelelahutuslikku vaatemängu pakkuva ajaloolise romaani, vaid luuletuse vormis? Ükski luuletus ei räägi kunagi täit lugu. Luuletuse kogu essents peitub selles, kui vähe on temas sõnu, kui napid on tema vahendid, nii et kes ei tea täpsemini kõike meie kurvast ja ka rõõmsast saatusest, ei saagi teadma. Ta näeb ainult varju või varju peegeldust või kaja, mis kostab läbi paksu palkseina. Ses mõttes sarnaneb luule lastega ja proosa tõsiste täiskasvanutega.
Iivari „Meie suguvõsa mehed“ annab mu küsimusele vastuse ja kummutab mu hirmu, sest ega mina Iivari esivanemate lugusid ka rohkem tea kui võõras inimene minu omi. Ning Iivari raamat mõjub tõesti lummavalt. See on suurepärane! Infodoos on täpselt paras, et maalida pilt, avada uks, aga ainult praokile, ja täita lugeja täpselt selle tundega, mida mäletan lapsepõlvest.
„Juurtest“ leiab lugeja ka raamatu nimiluuletuse „Meie suguvõsa mehed“ (lk 15), kus heidetakse värskendav ja masendav pilk naiste ja meeste vahelisele dünaamikale. Iivari loetleb põhjusi, miks tema suguvõsas mehed surevad; seda, kas need lood on tõestisündinud või ilukirjanduslikud, teab ilmselt ainult autor (ja tema suguvõsa). Mehed lämbuvad imikuna diivani vahele, hüppavad bussi ette või teevad enesetapu või siis jäävad ikkagi ellu ja tekitavad igasugu pahandusi, peamiselt muidugi joovad ja viljelevad koduvägivalda.
Ka vägivald, nagu kummalised vanatädid, on nii Eestis kui ka Soomes levinud nähtus, mida peetakse perekonna siseasjaks ja millest ei tohi avalikult rääkida. Lugesin hiljuti artiklit uuringu kohta, kust tuli välja, et maailma õnnelikemas riigis Soomes on lausa 47 protsenti naistest kogenud mingit laadi vägivalda, samal ajal kui Eestis on nende osakaal palju väiksem, vaid 33.*
Ju on ka seepärast „Meie suguvõsa mehed“ nii puudutav ja tõene ning võiks sama hästi rääkida minu hõimlastest: ka meil lähevad vara ja kurioosselt hauda ikka mehed. Naised aga elavad pika elu, keedavad lastele palju suppi ja viskavad sussid püsti alles väga kõrges vanuses ja isegi siis ainult juhul, kui kellegi eest enam hoolitsema ei pea.
Käin väga palju üle Eesti väikestes kohtades „Õnne 13“ vaatajate ja lugejatega kohtumas. Mõne küla päevakeskus või raamatukoguke on nii väike, et sinna ei mahugi rohkem kui kümme kuulajat. Ja üheksal korral kümnest on need kuulajad kõik naised. Kui küsin prouade käest, et kus siis küla kõik meesterahvad on, siis kehitatakse õlgu, et polegi mingeid mehi: „Üks oli ja see suri ka ära.“ Loomulikult, kui need mehed kardavad arsti, harrastavad riskikäitumist ja tarbivad valimatult kõike ning siis hakkab kas 33 või 47 protsenti veel ka rusikatega vehkima. Kui mehed ära surevad, siis naised leinavad veidi / ja ohkavad kergendusest / hakkavad mälestusi ilustama (lk 15).
Heidi Iivari, kelle sulest on nüüd ilmunud kaks kakskeelset luulekogu, on äärmiselt huvitav ja tundlik suure üldistamisvõimega kirjanik. Täiesti hämmastav, et ma ei olnud temast enne „Meie suguvõsa meeste“ lugemist midagi kuulnud! Ootan huviga tema järgmisi teoseid ja loodan, et Iivari võtab ette ka proosa kirjutamise, olgu siis tema suurest suguvõsast Soomes või praegusest elust Tartus. Või siis armastusest, sest kuigi keskendusin siin praegu Iivari suguvõsaluulele, on ka tema tundeluule kaunis. Mul on kogu nädal aega / seda kirjutada / mul on terve elu aega / sind unustada, kirjutab Iivari (lk 112), aga võiks olla ka vastupidi: mul on terve elu aega seda kirjutada, mul on kogu nädal aega sind unustada.
* Ami Sedghi, Violence against women: what the EU-wide survey tells us. – The Guardian 5. III 2014. https://www.theguardian.com/news/datablog/2014/mar/05/violence-against-women-european-union-physical-sexual-abuse
