VAT-teatri „Kolmekas ilma Simoneta“, autor Kristo Šagor, tõlkija Eili Heinmets, lavastaja Leeni Linna, kunstnik Kristjan Suits, muusikaline kujundaja Markus Andreas, valguskunstnik Terje Kähr. Mängivad Richard Ester, Laurits Muru ja Rasmus Vendel. Esietendus 1. X Sakala 3 teatrimaja suures saalis.

Tuleb tunnustada VAT-teatri repertuaarivalikut: nii septembri keskel lavale jõudnud „Peaaegu võrdsed“ kui ka oktoobri algul esietendunud „Kolmekas ilma Simoneta“ käsitlevad teemasid, mida Eesti teatris sageli ette ei võeta. Esimeses räägitakse vaesusest ja rahast, teises noorte seksuaalsusest.

Saksa dramaturgi Kristo Šagori näidendit „Kolmekas ilma Simoneta“ võib lugeda rõõmuga ka täiskasvanu. Noortelavastuse žanrimääratlus on mind seni segadusse ajanud, kuid ka Pärnu Endlas Prantsuse-Rootsi kirjaniku Jan Guillou jutustuse järgi tehtud lavastusele „Kurjus“ saab naudinguga kaasa elada mis tahes vanuses inimene – lavastaja Laura Jaanhold ega dramaturg Anne-Ly Sova pole publikut vanuse pärast alahinnanud. VAT-teatri lavastus „Kolmekas ilma Simoneta“ on kärbete tõttu sirgjoonelisem ja pole nii värvikas kui Šagori näidend. Kuna lavastus on magistritöö, siis ei oska hinnata, kui suuresti on mõjutanud lavastaja Leeni Linna valikuid juhendaja Elmo Nüganen või teatri repertuaaripoliitika.

Richard Ester, Laurits Muru ja Rasmus Vendel mängivad kolme klassivenda direktori kabineti ooteruumis. Poisid on tulnud klassiekskursioonilt, kus on vägistatud klassiõde Simone, kellesse kõik kolm on armunud. Direktor on nad välja kutsunud, et selgeks teha, kes võis Simonet rünnata.

Lavastuse esimeses kolmandikus annavad noored näitlejad repliike üli­täpselt, peavad eeskujulikult pausi. Grammigi õhku pole repliikide vahel. Kui olete jälginud teismelisi, siis teate, et energia pulbitseb neis lakkamatult, käed-jalad ei püsi paigal. Kui jäsemed seisavad liikumatuna, siis tormavad emotsioonid näos ja mõtted peas. Nad ei istu vaguralt, eriti veel siis, kui on omaealistega konfliktiolukorras.

Aegamisi murdub väärikas tardumus ka laval, asendudes loomulikuma oleku ja vabama tundega. Vanameestest kooruvad üksteise järel hilisteismelised. Lavastus läheb koos sellega ka kaasa­haaravamaks. Laurits Muru mängitud Andreas tundub teistest veenvam, elusam ja usutavam. Oma võlu on ka Richard Estri ja Rasmus Vendeli mängus. Kõik kolm tunnevad silmanähtavalt rõõmu oma noorest jõust ja tegelasega sarnasest olekust. Seda enam et kõigi rollide tugevus pole tavapärane n-ö noore pullvasika oma. Kõigil kolmel on omad nõrkused, mis vormivad nende karakteri ja käitumise.

Kristjan Suitsu loodud lava on ebaharilik: näitlejad on surutud kitsukesele pinnale, kust vaid ajuti saab välja astuda. Kujundus on realistlik: igav koolikoridor ebamugavate toolidega, keskel troonimas inetu veeautomaat. Suitsule nii omane sirgjooneline ilu on asendunud bürokraatliku üksluisusega. Lavaruum iseloomustab näitlejate ülesannet – nad on pideva ängistava surve all.

VAT-teatri lavastus tabab kolme noormehe elus ühte tundi ja pisut rohkem kui 20 minutit, mil nad sõnastavad oma olemuse vaataja ees. Noored ei vali elukutset, nad ütlevad välja, milline on nende seksuaalsus. Seda võib nimetada noorte eneseleidmise lavastuseks.

Eesti teater ei armasta lavastusi geidest. Parandatagu mind, aga praegu ei tea ma ühtegi teist mängukavas. Šagori näidend näitab geimaailma kujunemist noore inimese meeltes, taustal klassivend, kelle arvates seksuaalsus on omandiõigusega kaasnev hüve. Kolmanda klassivenna suhe sellesse kõigesse on veidi teistsugune, tema on suur unistaja. Küllap leiab nendetaolisi tüüpe igast klassiruumist.

Näidendi mõte, et gei- ja hetero­maailm on omavahel tihedalt põimunud, on lavastuses tagaplaanil. Šagori vaade geide ja heterote suhete sasipuntrale on märksa ambivalentsem kui lavastuse šabloonne pilt, et on olemas üks ja teine, teineteist välistav seksuaalsus. Ka laval nähtamatuks jääva tüdruku Simone valu on kärbitud peaaegu olematuks. Näidendit on mujal maailmas lavastatud ka nii, et laval on neljas näitleja Simone rollis.

Tegelaste salapära kadu on saalis tunda. Kui lugeda näidendit, siis saab selgemaks, miks nähtu kippus olema liiga otsekohene ja aimatav. Lavastajal on olnud oma kaalutlused näidendi lühendamisel. Noor lavastaja ja näitlejad tajuvad omaealisi ka paremini. Lõppude lõpuks toimib ka praegune lühem versioon tervikuna: sellel on algus ja lõpp, tegelastel oma nägu, nende kasvamine või kahanemine on saalis ilusasti jälgitav.

Kahju on näidendis Andrease monoloogi osaks olnud geikultuuri säravamate näidete pika loetelu puudumisest. Kuigi enamik autoreist ei ütleks saalis olijaile midagi, siis poleks ka midagi katki, kui noor inimene oleks esimest korda kuulnud ajakirjadest Attitude või Hinnerk. Või filmist „Kõrbekuninganna Priscilla seiklused“. Teadmisi pole kunagi liiga palju.