Eestile vaenulike võõrriikide (eeskätt Venemaa ja Valgevene) kodanikest siinsed püsielanikud on saanud aastakümneid nautida neile lahkelt jagatud õigust osaleda valijatena Eesti juhtimises (kohalikul tasandil) ning sellega takistada omariikluse arengut. Mõttele see ajalooline eksisamm õigeks ajada on sõja sunnil lõpuks tiivad kasvanud. Koperdamisi ja aeglaselt on see käinud, ent tasapisi liigub Eesti siiski tarvilikule lõpptulemusele lähemale. Selleks on lõpuks ikka põhiseaduse muutmine kiireimal põhiseaduslikul viisil. Õnneks käib see ka kärarikkalt, mitte kabinetivaikuses, ja on igati normaalne, et teostatavate mõtete kõrval käiakse välja ka selliseid, mis osutuvad lähemal uurimisel ja kaalumisel teostamatuks. Tagasivaates saab aga olla kindel, et on igakülgselt kaalutud ja pärast otsust enam üllatusi ei sünni.

Põhiseaduse muutmine annab kindluse, et kord jääb kehtima pikaks ajaks ja on kaitstud demokraate ajuti tabavate õrnameelsuse puhangute eest, mille käigus hakkab mõni jälle uskuma petujuttu, et Venemaa kodanikud olgu siin või oma kodumaal tahavad tões ja vaimus meelt parandada ja heaks hakata. Lõppotsuseni jõudmine võtab seadusandjal aega vähemalt seitse kuud ning seni peab riigikogu liikmete meelekindlus püsima ja kasvama.

Põhiseaduse muutmisest üksi siiski ei piisa. Eestis alaliselt elavate Venemaa kodanike (ja ka hallipassirahva) tekitatud probleemipuntra harutamine nõuab mitme seaduse läbivaatamist, vajadusel muutmist või lihtsalt täies mahus rakendamist. Ühtlasi peab jätkuva arutelu käigus selgeks saama, kas Eesti riigivõimu poliitika Venemaa ja venelaskonna suhtes on terviklik ja selge või mitte. Paraku viimast, millekohase värske näite tõi riigi infosüsteemide amet, kui teatas, et uus valmiv eesti.ee mobiilirakendus on eesti ja inglise kõrval ka venekeelne. ERRi vahendatult õigustas amet (kirjapilt muutmata) vene keele kasutamist nii: „Arvestades, et Eestis elab suur hulk vene keelt kõnelevaid inimesi, sealhulgas ukrainlaseid ja teiste rahvuste esindajad, on oluline pakkuda neile võimalust kasutada riiklikke teenuseid keeles, mida nad kõige paremini mõistavad.“ Totter, et mitte öelda Ukraina vabadusvõitlejaid ja põgenikke solvav. Te küll teete kodumaal sõja kõrval pingutusi keelelise enesekehtestamise ja venekeelsuse väljarookimise nimel, kuid Eestis pakume teile lahkelt võimalust taas venestuda. Nuga selga, Ukraina! Ja Eesti ka.

Viimase rahvaloenduse järel ehk enne suursõda nentisid statistikud, et vene keelt võõrkeelena räägib 44% Eestis elavatest ukrainlastest. Nüüdseks on lisandunud kümneid tuhandeid põgenikke, mis suhtarvu muudab, kuid kindel võib olla selles, et pärisukrainlaste himu siin vene keeles asju ajada iga sõjapäevaga ei kasva. Olgu, sõja järel naaseb suur osa Ukraina põgenikest kodumaale (küsitluste järgi pool seda teha ei taha) ja nende keelevaliku pärast ei pea liialt muretsema. Aga rahvaloendusel tuvastati ka see, et „Eestis elavatest venelastest 40% ei oska ühtki teist keelt“. See on fakt, mille teine nimi on lõpetamist vajav seadusevastane olukord, sest valdav osa neist umbvenelastest elab Eestis ju pikaajalise elamisloa alusel, mida nad aga ei oleks kunagi saada tohtinud.

Välismaalaste seaduse § 234 (integratsiooninõue) esimene lõige ütleb ühemõtteliselt: „Välismaalane, kes taotleb pikaajalise elaniku elamisluba, peab oskama eesti keelt vähemalt algtasemel – keeleoskustase B1 või sellele vastav tase“. Integratsiooni sihtasutus selgitab B1-taset nii: „Saan hakkama ka raskemates olukordades; minu keelekasutus on mitmekülgne ja ladus; teen vigu grammatikas, vahest harva esineb raskusi arusaamisel ja enda täpsel väljendamisel.“ Tõsi, seadus lubab pikaaegse elamisloa keeleeksamita anda lastele ja eakatele. 2024. aasta alguse seisuga elas Eestis statistikaameti andmeil 79 332 Venemaa kodanikku, neist vanuserühmas kuni 15 aastat 4615 ja vanuses 65+ 33 375 inimest. Aga aastate eest, kui nad tähtajatu elamisloa said, ei olnud praegused vanurid sugugi pensionieas ja oleksid pidanud keeleoskuse paragrahvi alla käima. Nende arvude alusel võib öelda, et taastootmine on kehv ja mure laheneb ajaga ise. Kui aga Eesti riik jätab praeguste ühiskonna hoiakute foonil võimalikud otsused tegemata, siis pärast nutab ja kahetseb. Aken ei ole kogu aeg lahti, vaid harva ja lühikest aega. Siis on tegude aeg, nagu teame nii iseseisvuse taastamise kui ka ELi ja NATOga liitumise päevilt.

Kui arvud omavahel ei klapi, on järeldus lihtne. Arvestatav hulk Venemaa kodanikke on siin elamisloa saanud õigusliku aluseta (ja siis kaebleme ja imestame, et miks on küll Tallinna avalik ruum nii venekeelne). Olud ja julgeolekuhuvid nõuavad praegu keeleoskuse eranditeta lauskontrolli ja eksamitulemustele vastavalt alalise elamisloa asendamist tähtajalisega, näiteks kaheks aastaks neil, kes B1-taset ette ei näita. Isegi katteallikas sellele kulule on olemas: alles septembris hõiskas kultuuriministeerium, et Šveitsi-Eesti koostööprogrammi raames on lähiaastail kasutada ligi 20 miljonit eurot välisabi eesmärgiga „parandada Eestis elavate, eelkõige eri keele- ja kultuuritaustaga inimeste võimalusi Eesti ühiskonnas aktiivsemaks osalemiseks“. Seda ei saa tõhusalt teha, kui stardipositsioon on teadmata.

Ühe levinud müüdi kohaselt soovivat suur osa Venemaa kodanikest Eestis oma kodakondsusest lahti öelda, kuid et selleks peab Venemaal paberit nõutamas käima, siis kuidagi ei saa. Eesti seadusandjal on võimalik lahendus pakkuda ja ühtlasi selle väite tõele vastavust kontrollida. Inimese tahe on primaarne ja las tõestab seda. Eesti võib sõltumata sellest, mida arvab Moskva, vabastada inimese Venemaa kodakondsusest, kui isik toob politseiametisse ära kõik Venemaal välja antud ja kodakondsust kinnitavad dokumendid ning meelsusdeklaratsiooni asemel annab Eesti riigile allkirja selle kohta, et ei tõsta enam kunagi jalga Venemaa territooriumile, sh saatkonnad ja konsulaadid üle maailma. See on ka isiku enda turvalisuse huvides, sest iga reeturi kohta on Venemaal ju paragrahv varnast võtta. Kui ta siiski peaks libastuma ja Venemaale hiilimisega vahele jääma, saab Eesti sellisele tüübile lahkelt tema Venemaa kodakondsuse ja dokumendid tagastada koos ühe otsa priipiletiga Ivangorodi. Kes on dokumendid ära toonud, saab korra järgi naturaliseeruma asuda. Eesti keel, põhiseadus ja kultuur selgeks ning mured murtud.

Kui tähtajatutest umbkeelsetest saavad taas tähtajalised, saab neile õpikunäitena, mis vähepüüdlikega juhtub, ette maalida Moskva patriarhaadi metropoliidi Jevgeni teekonna siia ja tagasi. Millise keeleõppe motivatsiooni see võiks tekitada vanades ja noortes!

Aeg tiksub armutult. Põhiseaduse muutmiseks on vaja tegutseda kohe, sest eelnõu peab läbima kolm lugemist vahedega üks ja kolm kuud, ning kui president selle välja kuulutab, läheb jõustumiseni veel kolm kuud. Jõustuma aga peab see enne sügiseste valimiste väljakuulutamist, seega vähemalt 90 päeva enne 19. oktoobrit. Parlament peab oma töö lõpule viima hiljemalt aprilli keskpaigaks, millest järeldub, et detsembri algus on viimane aeg eelnõu esimeseks lugemiseks. Viimastel nädalatel kipub vägisi tekkima mulje, et sotsiaaldemokraadid on asunud Ladina-Ameerika jalgpallurite kombel murul vingerdama ja „aega mängima“, kuigi tegelikult ei ole viga saanud. Aga saavad päriselt, sest kohtunikel on kollane kaart juba peos, aasta pärast aga tuleb valijatelt kindel punane, kui jant kohe ei lõpe.