Epistemoloogia on filosoofia haru, mis uurib teadmisi ja tunnetust. See on seotud keeleteadusega kas või juba seetõttu, et järeldused sõnastatakse keele abil. Keele funktsioon on kahetine: see nii peegeldab kui ka kujundab maailmapilti. Nime andmine tähendab nime saanu tähistamist eraldiseisva üksusena, tema kaosest väljatoomist ja maailmapildi mentaalsele kaardile asetamist. Ja vastupidi: nimetamata jätmine, mahavaikimine või keeld nimetada teeb selle miski justkui olematuks. See on hästi teada nii kirjanikele ja filosoofidele kui ka diktaatoritele, propagandistidele ja manipulaatoritele.

Just seetõttu on Vene kolonialismist keeruline rääkida. Seda pole siiani õige nimega nimetatud. Tegu on pimetähniga nii maailma kui ka venelaste endi puhul. Tegu pole praegu ega juhuslikult tekkinuga. Kinnitamaks müüti, et Venemaa pole kunagi olnud ega ole koloniaal­impeerium, aga kui isegi on, siis täiesti ainulaadne ja eriline ega vaja seetõttu dekoloniseerimist – või kui vajabki, siis tuleks seda teha hoopis teistmoodi, kui kogu ülejäänud maailmas –, on kaasatud tohutult sellesama impeeriumi ressursse. Seda teesi ei kaitse vaid ametnikud ja propagandistid, vaid ka praeguse režiimi ägedad vastased. Käest lastud impeeriumihaigus ei ole säästnud kedagi, olgu siis ägedas agressiivses (nagu Putini ja sõja toetajate seas) või kroonilises vormis, mis ägeneb igast „vene kultuuri kaitsja“ puudutusest. Nimetamata jäämisest tuleneb nähtamatus välismaailma jaoks, nähtamatusest omakorda kriitilise teadlikkuse nõude ja seetõttu ka refleksiooni puudumine. Reflektsiooni puudumisest aga tulenevad venemaalaste valulised, agressiiv-kaitsvad reaktsioonid igale jutule nende kultuuri imperiaalsest olemusest.

Vene identiteet on niivõrd lahutamatu imperiaalsest pärandist ja teadlikust, poolteadlikust või alateadlikust soovimatusest (ja teadmatusest) seda mitte näha, et iga Vene kolonialismi kriitikat, ettepanekut vaadata ennast kõrvalt, nimetada asju nende õige nimega tajutakse isikliku rünnakuna ja ohuna oma identiteedile. Suutmatus oma imperiaalsust eristada ja seda oma isiksusest eraldada (kuigi just teadvustamine võiks sellest kõike mürgitavast pärandist vabastada) taandub samuti keele puudumisele, nähtuse kui epistemoloogilise kolonialismi aluse õige nimega nimetamata jätmisele. Selles olukorras saab sõna „dekoloniseerimine“ vältimatult päästikuks ja kõik reaktsioonid sellele on enam kui etteaimatavad, sest dekoloniseerimine eeldab koloniseerimise fakti tunnistamist ja just seda keeldutakse kategooriliselt tegemast.

Ajaloo kirjutavad võitjad. Teadmisi kujundavad vallutajad. Mitte ainult (ja sageli mitte niivõrd) territooriumid, vaid just epistemoloogia on koloniaalpraktika väli. Impeerium reguleerib seda, kuidas põlvkondade jooksul kujuneb nii kolonisaatorite kui ka koloniseeritute esindajate ning nende järeltulijate seas teadmine iseendast.

Putini-vastaste venemaalaste narratiivi järgi kulgeb peamine eraldusjoon režiimi pooldajate ja vastaste vahel suhtumises Venemaa Föderatsiooni agressiooni Ukraina vastu. Ent ukrainlased ja Venemaa enda rahvaste sõltumatud esindajad näevad probleemi teisiti ja palju pikemaajalises ajaloolises perspektiivis. Koloniseerimise loo, sunniviisilise venestamise, vägivalla, allasurumise, identiteedi kustutamise ja imperiaalsete koloniaalsõdade kaudu, mida Venemaa on läbi ajaloo pidanud, ning, mis kõige tähtsam, oma epistemoloogilise kolonialismi ehk enesetunnetuse kujundamise, vastava praktika omaenda rahva ja kogu maailma silmis normaliseerimise kaudu, võttes hääle marginaliseeritutelt, kes selle vastu sõna võtavad.

See, mida Hannah Arendt on nimetanud koloniaalseks bumerangiks (kolooniates praktiseeritud repressioonide kasutamine suurlinna elanikkonna vastu), polegi vahest Venemaal bumerang olnud. Vene riigi suhtumisele elanikkonda on alati olnud tüüpiline repressiivne kasvatus, hädavajalik alanduskogemus, vägivalla normaliseerimine, seadusetus ja reeglite puudumine.

Kuid ohver ja agressor mitte ainult ei või olla järjekindlalt üks ja seesamasama subjekt, vaid osutuvad sageli selleks seaduspäraselt nii ajaloolises vaates kui ka eluloo raames. Just seetõttu sai praegune anakronistlik sõda võimalikuks: selle pinnas on sajandeid kestnud repressiooni käigus moodustunud patriarhaal-imperiaalne (ala)teadvus, mille puhul alandus ja hirm vaid legitimeerivad tugevama õigust ning kus domineerimise loogika on alusmudeliks. Selle riigi elanikud ei tea isegi oma perekonna ajalugu. Kaitse puudumine, repressioonid ja omavoli on kujundanud neis orvukompleksi ühes kiindumushäire sündroomi ja sooviga tagasi teha, kätte maksta, mitte õiglust taga ajada, vaid otsida võimalust kuskilgi ülekohtusega kohad vahetada ja enesele tugevama rolli passitada. Nõnda toimib kiusamine koos küsimusega „kas tahad veel?“ ajateenijate seas.

Just seetõttu neelatakse igasugune vägivald nõnda kergesti alla, just seetõttu on imperiaalsusega peale ksenofoobia nii tihedalt seotud ka misogüünia.

Sellest ka Venemaal jutumärgid sõna „dekoloniseerimine“ ümber ja Vene kolonialismi eitamine. Selline suhtumine ühendab Putini-vastast tiiba (nii Venemaa suurlinnades kui ka diasporaas) Putini-meelse tiivaga. Selle puhul, mis puutub imperiaalsuse narratiivide, tavade ning praktika normaliseerimisse ning kogu koloniaalepistemoloogiasse, on suhtumine Vene praegusesse režiimi täiesti ebaoluline tegur. Vene suurriiklik šovinism kõigis oma ilmingutes, vormides ja astmetes on juurdunud palju sügavamale ajaloo ja kultuurilise (ala)teadvuse soppidesse kui putinism.

Kõnekas näide on Julia Navalnaja hiljutine kõne: „Leidub ka neid, kes räägivad vajadusest Venemaa kiiresti „dekoloniseerida“. Meie liiga suur riik tuleks justkui paarikümneks väikeseks ja ohutuks riigiks jaotada. Tõsi, seletada, miks tuleks ühise tausta ja kultuurikontekstiga inimesed kunstlikult eraldada, „dekoloniseerijad“ ei suuda. Ja seda, kuidas see üldse peaks aset leidma, nad ei ütle.“

See passaaž ei erine kremli ametlikust retoorikast ja oleks võinud sama hästi kõlada mingisuguse Lavrovi suust.

Selle retoorika taga on põhimõtteline vastumeelsus uurida „ühise tausta ja kultuurikonteksti“ ajaloolisi juuri ning selle loomise meetodeid seoses vallutatud, sunniviisiliselt venestatud ja osaliselt hävitatud rahvastega, teadmatus tšetšeenide, inguššide, burjaatide, baškiiride, kalmõkkide, tõvalaste, jakuutide, udehete, vepslaste või kettide ajaloost. Ja jutumärgid sõna „dekoloniseerimine“ ümber ainult tugevdavad õigust mitte näha, mitte teada, mitte pidada seda millekski märkimisväärseks ja tõsiseks.

Huvitav, et selle aasta 29. veebruaril sai vastuseks Julia Navalnaja esimesele kõnele Euroopa Parlamendi resolutsioon, kus kasutati sõna „dekoloniseerimine“ esmakordselt selle päris tähenduses. Selles märgiti, et „toetus Ukrainale on parim vastus kremlile“ ja et „Ukraina otsustav võit võib viia tõeliste muutusteni Venemaa Föderatsioonis, eelkõige deimperialiseerimise, dekoloniseerimise ja taas föderaliseerumiseni, mis on demokraatia kehtestamiseks Venemaal vajalikud tingimused“.

Mitte Vene kolonialismile kui sellisele, vaid just nimelt teadmatusele ja (eba)teadlikkusele sellest isegi haritud ja muidu täielikult läänestunud venelaste, sealhulgas pikka aega läänes elanute seas osutab vahetu whataboutism’i reaktsioon.

Üritage Vene kolonialismi, eriti kultuurikolonialismi teemal sõna võtta ja käivitage stopper. Võite kindlad olla, et juba mõne sekundi jooksul kuulete Rudyard Kiplingi nime ja jutt kandub Briti, Hispaania või ükskõik millisele muule kolonialismile peale Vene oma. Inimesed, kes tõestavad, et Venemaa ei erine teistest, viitavad kohe ka Venemaa erilisele teele seoses tema imperiaalse staatuse ja koloniaalajalooga. Ajalookell on venelaste teadvuses enam kui pool sajandit taha jäänud ja nad pole teadlikud tohutust tööst dekoloniseerimise vallas, sellestsamast Kiplingist kirjutatud lugematutest köidetest, postkoloniaalsete uuringute olemasolust igas ülikoolis, kooli- ja ülikooliprogrammidest ning elementaarsetest kommentaaridest, millega imperiaalne kultuuripärand on juba pikka aega varustatud – kooliõpilastele mõeldud kirjanduseni välja. Kogu see hiiglaslik töö, mis kestab maailmas juba kaheksandat kümnendit, on väljaspool enamiku liberaalsete vene intellektuaalide vaatevälja, sealhulgas nende puhul, kes üritavad leiutada vähemalt mingitki dekoloniseerimise jalgratast. Nende Vene-keskses teadvuses toimuvad just praegu „arutelud Kiplingi üle“, ehkki see diskussioon on leht, mille Briti kultuurilugu pööras mitu aastakümmet tagasi.

Vaatamata anakronistlikule liigutavale enesekindlusele, nagu seda ilmutab Suurbritannias elav Vladimir Pastuhhov, kes leiab, et britid on alles nüüd teadvustanud oma imperiaalse pärandi, hakanud selle üle arutlema, võib tema avaldust siiski Vene kolonialismiga seoses pidada üheks ärkava teadlikkuse positiivseks sümptomiks, ehkki sellist infantiilsust ja enesekesksust saab endale lubada vaid toimiva impeeriumi esindaja. Pastuhhovi teksti viimane lõik on imperiaalse maailmapildi freudistlikult kujukas projektsioon, kus subjektsust evib vaid keskus ja on vajadus „investori, arhitekti, üldplaani ja muu sellise järele“.

Ma ei hakka esitama paguluses Vene opositsiooni esindajate (Hodorkovskist Volkovini, Latõninast Pevtšihhini, Jašinist Kara-Murzani) tohutut hulka tsitaate, mis sisaldavad nii imperiaalsuse järjekindlat õigustamist kui ka de­koloniseerimisliikumiste ja narratiivide diskrediteerimist, rääkimata kultuuri­eliidi esindajatest. Materjal on liiga mahukas.

Piisab Novaja Gazeta Evropa publikatsioonide sirvimisest, et leida hulgi selles vaimus artikleid: kõiges on süüdi Putin; venelased on ohvrid, mitte agressorid; venelased pole impeeriumimeelsemad kui kõik teised; Venemaa ei ole impeerium, nagu seda pole Suurbritannia; Venemaa pole üldse mingi impeerium. Kõik need üksteisele vastukäivad argumendid on toodud tõestamaks, et „dekoloniseerimine“ (kindlasti jutumärkides), sealhulgas ka oma teadvuse dekoloniseerimine, pole vajalik ja kõik Venemaa probleemid asuvad, isegi keset tüüpilist imperialistlikku sõda, täiesti teisel tasapinnal.

Ja see on samuti imperiaalse epistemoloogia tagajärg: nõmedus ja anakronism, teadmatus postkoloniaalse lähenemise kõige lihtsamatest võtetest ja harjumuse puudumine kuulata ennast kõrvalt ja vaadata oma peegeldust teise silmadega. Loomulikult pole sellise lähenemise korral juttugi isikliku vastutuse teadvustamisest. Aga kas see toimub teadlikult, poolteadlikult või alateadlikult, sellega tegelegu psühholoogid.

Peale whataboutism’i on Vene kolonialismist rääkides üheks tüüpiliseks kaitsekäiguks viitamine Nõukogude minevikule ja praegustele lääne vasakpoolsetele, oiged woke-ideoloogia ja lumehelbekeste kui peamise ohu pärast maailmale. Nende suust, kel on käsil verine genotsiidisõda, on see vähemalt koomiline.

Sellel pinnal ei õitse mitte ainult Putini agressiivne imperiaalne skiso­kolonialism, mis jätkab Nõukogude traditsiooni parasiteerida endiste Euroopa kolooniate traumadel ning kõikvõimalike „vabastusliikumiste“ ja terrorismi toetamist Lähis-Idas ja Aafrikas, samal ajal Venemaa enda koloniseeritud rahvaste õigusi alla surudes ja neid diskrimineerides, vaid ka vene „intelligentne“ skisokolonialism, mis näiliselt tõrjub võimumeelset positsiooni, kuid de facto dubleerib seda: see võimaldab üheaegselt hukka mõista vägivalda, repressioone ja totalitarismi ning toetada sel moel saavutatut ja kasutada neist tulenevaid privileege.

Kuid nii Vene kolonialismi epistemoloogia kui ka apoloogia peamine mehhanism on see, mida filosoof Mihhail Judanin nimetas meie ühise kursuse raames peetud hiljutises loengus „Venemaa ja dekoloniseerimine. Sissejuhatus“ tabavalt subalterni konstrueerimiseks. Koloniseeritud impeerium, „venelaste rõhumine“. Agressor esitleb end ohvrina ja oma ekspansiooni kaitsena. Kõnealune tehnika pole uus, kuid just Vene kolonialism on muutnud selle valdavaks.

Selle aluseks on palju globaalsem nähtus, vene teadvuse eripära, mis on seotud orvukompleksiga ja nüüdseks väljendunud erilise kirkusega ohvristamises. Ohvristamine ja sellega paratamatult kaasnev ohvri agressiivne käitumine kuulub traumeeritud isiksuse juurde. Siin on aga kõne all kogu ühiskond, mille haridusmudel on repressiivne, kohustusliku vägivalla- ja alanduskogemusega; ühiskond, kus on hulgi läbitöötamata traumasid.

Ohvristamine ja vastavad narratiivid kui Vene epistemoloogilise kolonialismi osa on võrdselt omased nii Putini-meelsetele kui ka Putini-vastastele venelastele, olenemata nende haridusest, sotsiaalsest päritolust või majanduslikust olukorrast. Need jäävad vahemikku „kui mitte meie, oleksid nemad meid rünnanud“ kuni „oleme kõik selle sõja ohvrid“, nagu oleks sõda loodusõnnetus, nagu poleks sellel algatajaid ja ükskõikseid läbiviijaid miljonite tavainimeste isikus. Enda kui ohvri kuvandi konstrueerimine ja kindlus oma õiguses olla ses rollis kesksel kohal – olgu tegu geopoliitika või rahvusvahelise kirjandusfestivaliga. Kui aga see õigus ja staatus kahtluse alla seada, on silmapilk reaktsiooniks agressioon, olgu verbaalne või sõjaline.

On veel üks joon, mis ühendab poliitilisi vastaseid: veendumus omaenda eksklusiivsuses ja erilises tees. Aga kui väheharitud putinliku enamuse puhul kulgeb see eriline tee läbi kogu ülejäänud maailmast vaenlase kuvandi konstrueerimise, kelle ainuke unistus on Venemaa hävitamine ühes tema lunastavate väärtustega, nagu seda on soo­põhised tualetid, siis keerukama publiku puhul on kõne all peenemad tehnikad. Suhtumine isiklikku kolonialismi on üks neist. Venemaa „eriline tee“ on poliitilise ja sotsiaalse spektri eri osi ühendav side, mis võimaldab muu hulgas kuulutada kogu globaalse dekoloniseerimise kogemuse tähtsusetuks ja ebaoluliseks.

Venemaa pole päriselt impeerium. Venelased pole seega kindlasti impeeriumimeelsed, vaid samasugused Vene riigi ohvrid. Vene kolonialism ei ole päris kolonialism või pole kohe üldse kolonialism. Koloniseerimine ei olnud koloniseerimine, kõiki tapeti järjepanu (see meenutab väga eredalt Nõukogude antisemiitlikku retoorikat, mida kasutati holokausti marginaliseerimiseks: „Nad tapsid kommuniste, mustlasi ja antifašiste, erinevate rahvaste esindajaid, sealhulgas juute“) – ja seetõttu väärib ka „dekoloniseerimine“ vaid agressiivselt kaitsvalt põlglikes jutumärkides esitamist. Seda mõtet sisendavad võrdse innukusega nii tulihingeline Putini-vastane ajaloolane Tamara Eidelman kui ka suvaline Dugini jünger.

Kas mitte just selles apoloogiliselt kriitikavabas enesetajus ja ohvristamises kui rahvusliku eneseteadvuse aluses ei peitu Aleksander Etkindi raamatu „Sisekolonisatsioon“ populaarsus, kuna seal kirjeldatakse Vene kolonialismi erilist teed, mis on suunatud justkui enese vastu? „Sisemise koloniseerimise“ ainsaks eripäraks ja tulemuseks, aga ka koloniseeritud alade otseselt metropoliga külgnemise tagajärjeks on lihtsalt järjekordne võimas ennast õigustav verbaalne relv: igasugust dekoloniseerimisest kõnelemist võib esitada kui separatismi, aga ajaloolise õigluse, enesemääramisõiguse ning suveräänsuse taastamise nõudeid kui rahvusvaheliselt tunnustatud piiride rikkumist.

Seda argumenti kasutab tõhusalt nii putinistlik propaganda kui ka Vene opositsioon. See on midagi, millega dekoloniseerijad ja vähemusrahvuste esindajad pidevalt põrkuvad. Järjekordne läänele adresseeritud imperialistlik võte. Ja see toimib.

Aga ei tasu imestada. Lääne Venemaa-eksperdid on kujunenud slavistika osakondades, kus imperiaalne narratiiv ja Vene-kesksus olid, on ja jäävad normiks. (Nõukogude-vastases) Moskva köögis koolitatud professorid imasid endasse samad hoiakud, kus Venemaa kui suurima koloniaalimpeeriumi kuvand põhimõtteliselt puudub. Muidugi on erandeid, näiteks Eva Thompsoni ja Richard Pipesi teosed või Briti ajaloolase Orlando Figesi hiilgav raamat „Nataša tants. Venemaa kultuurilugu“ ja tema hiljuti ilmunud „Lugu Venemaast“, kuid üldist olukorda slavistikas või avalikus teadvuses pole nad muutnud. Tähtsusetu pole, et Venemaa on teinud ja teeb omaenda kultuurilise ja ajaloolise suuruse, eksklusiivsuse ja eriti salapära (juba see sõna peaks küsimusi tekitama) müüdi toetamiseks tohutult suuri jõupingutusi.

Teadmiste dekoloniseerimine on postkoloniaalse töö juures kõige olulisem. Just see oli Edward Saidi teedrajavate tööde aluseks, kuid isegi siin libiseb Venemaa edukalt paradigmast välja ja muutub postkoloniaalsete uuringute ja väljakujunenud meetodite jaoks nähtamatuks, aga tunnetuse ja õpetamise väljatöötatud meetodid, pimealad ja „huvide sfäärid“ töötavad tõhusalt impeeriumi kaitsel ja tavapärase maailmapildi normaliseerimisel. Selle muutmine on aga inimestele hirmutav, ebameeldiv, töömahukas ja riskantne, rääkimata privileegide kaotamisest ning varasemate staatuste ja hierarhiate nullimisest. Sellest kõneleb lähemalt praegu Ukraina relvajõududes teeniva teatrijuhi Olena Aptšeli hiilgav artikkel „Sügavalt juurdunud trauma ja intellektuaalne laiskus“: „Suheldes palju aastaid kunstimullist pärit eri riikide kolleegidega, ei põrkuta mitte niivõrd arusaamatuse ja nõustumatusega, kui jutuks tuleb ukrainlaste püüd lõpuks Venemaa imperiaalsest mõjuväljast lahkuda, vaid silmitsi tuleb seista mingi sõnatu melanhoolia ja nördimusega. „No kuidas siis nii: kas nüüd peab siis kõike uuesti tundma õppima, vaatenurka muutma?“ Kas tõesti tuleb lähtestada kõik teadmised ja siiralt tunnistada: „Ma ei tea sellest midagi“? See on väga pelutav. .. See on väga ebamugav tunne. Eile olid kunstiteadlane, kirjandusteadlane, kuraator, dirigent, kirjanik, ajaloolane, kõrgeima reitinguga kultuuriloolane või ajakirjanik või kuulus sotsioloog, kuid täna adud: kõik, mida ma teadsin, on vähemalt ühekülgne ja halvemal juhul lihtsalt vale. Imperialistlik, müüte loov, otsene vale. Postimperiaalne, dekoloniaalne vaateviis soovitab: kuulata, õpi uut tundma. Kuid uute asjade õppimine võtab ennekõike aega. .. Ning intellektuaalne laiskus võidab ebamugavuse. Harjutakse uudistega surmasaanutest ja hävingust, ei pöörata appikutsetele enam tähelepanu, pöördutakse taas tavapärase töörütmi ja endiste intellektuaalsete sidemete juurde.“

Ja edasi: „Tegu on võrdse vaate puudumisega (Euroopa haritlaste seas ukrainlaste suhtes). Ilmselgelt on põhjus imperiaalses minevikus, ses on selgelt tunda solidaarsust varjatud šovinistliku gigantismiga (sakslaste puhul on see kaotatud, aga pole kadunud venelaste tarvis), see vaade toetub harjumustele, kauaaegsele eurotsentrilisele vaatele, suurele hirmule maailmasõja kordumise ees .. Ja loomulikult on selle aluseks alateadlik vastupanu mõttele anda koloniseeritud kultuuridele õigus subjektsusele. .. Inimkond hakkab alles nüüd mõistma, et vanade impeeriumide kohustus on uurida ääremaade keeli ja kultuure. Ja mitte vastupidi, kui nende ääremaade üksikud esindajad, evimata poliitilist lobi (impeeriumid seda tavaliselt evivad), on sunnitud üksinda proovima edastada oma narratiive neile, kes on armulikult nõus mõne minuti kuulama ..“.

Epistemoloogiline dekoloniseerimine pole aktuaalne vaid venemaalastele, vaid ka läänes, ning praeguse sõja valguses on see eriti päevakajaline. See peab käima käsikäes Venemaa-alaste teadmiste struktuuri ning selle kultuuri ja ajaloo imperiaalsete juurte analüüsiga. Vastasel juhul ei kasuta Harvardi või Oxfordi ülikooli lõpetanud mitte ainult varjamisi Moskva kremli propagandat, vaid astuvad ka ise Vene imperiaalse domineerimise säilitamise teenistusse.

Oluliseks läbimurdeks selles suunas on Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee (ENPA) tänavu 18. aprillil vastu võetud resolutsioon Venemaa dekoloniseerimise kohta. Dokumendis on kinnitatud ENPA ametlik seisukoht Venemaa suhtes.

1. Venemaa on ainult formaalselt föderatsioon. 2. Põlisrahvad allutatakse vägisi venestamisele ja assimilatsioonile, rahvuslike liikumiste aktiviste kiusatakse taga. 3. Põlisrahvaste kaotused Venemaa Föderatsiooni relvajõududes on ebaproportsionaalselt suured ja see on Venemaa eesmärgipärane poliitika. 4. Dekoloniseerimine on demokraatia kehtestamise vajalik tingimus.

Euroopa riigid, Euroopa Liit ja ÜRO peavad pöörama tähelepanu arvukatele inimõiguste ja Venemaa orjastatud põlisrahvaste õiguste rikkumistele. Dokumendis on kasutatud esmakordselt sõnastust „colonised indigenous peoples of the Russian Federation“ ehk „Venemaa Föderatsiooni koloniseeritud põlisrahvad“.

Kahjuks pole põhjust oodata, et Vene liberaalid sellise sõnastuse omaks võtaksid. Aga vahest polegi see enam nõnda oluline. Nende suhtumise oma teadvuse dekoloniseerimise probleemi võtab hästi kokku anekdoot katkisest savipotist: „Esiteks: mina seda savipotti ei võtnud. Teiseks: tõin ta tervena tagasi. Ja kolmandaks: kui ma ta võtsin, oli ta juba katki“.

Tõlkinud Teet Korsten