Mõne nädala eest ütles Ukraina suursaadik Ühendkuningriigis ja endine relvajõudude ülemjuhataja Valeri Zalužnõi Chatham House’is esinedes, et lääne ebapiisav abi on viinud selleni, et sõda on muutunud pikaleveninud konfliktiks, millest väljapääs on kaheldav või peaaegu võimatu. Lisaks on Zalužnõi sõnul tekkinud võimas koalitsioon Põhja-Koreast, Iraanist ja Hiinast, mille vastu sõdimisega Ukraina üksi, ilma lääne abita, enam toime ei tule ja mis ohustab tegelikult kogu läänemaailma.
Kõneldes president Volodõmõr Zelenskõi võiduplaanist märkis Zalužnõi, et plaan, kuidas sõjast väljuda ja mida kollektiivne lääs peaks tegema, et see oleks võimalik, ongi mõeldud lääne jaoks. Just läänel peaks Zalužnõi arvates olema strateegia, kuidas olukorraga toime tulla.1 Selle avalduse tegemise hetkel ei olnud veel selgust Põhja-Korea sõdurite osalemises Ukraina sõjas, kuid uue ohuna vajab seegi otsustamist, kuidas see mõjutab kogu julgeolekuolukorda ja kuidas sellele reageerida.
Nihke poliitiliste jõujoonte tõlgendamises tõi kaasa ka BRICSi tippkohtumine Kaasanis, kus 36 riigi seas osalesid India, Hiina, Iraani ja Türgi liidrid ning mis kõneleb selget keelt nn kollektiivse lõuna konsolideerumisest. Tähenduslik on samuti ÜRO peasekretäri António Guterrese osalemine üritusel, millega ta taas tõstatas küsimuse enda juhitud organisatsiooni mõttekusest. Putin ise saavutas BRICSiga mitu võitu. Esinduslikku osavõttu sellest võib käsitleda kui sõjakurjategijast Putini rehabiliteerimist kolmanda maailma poolt ja läänemaailma teise instrumendi – Haagi kriminaalkohtu prügikasti heitmist. Kuid ennekõike kõneleb kohtumine Putini edust senise maailmakorra lõhkumisel, mis globaalses tähenduses on Venemaale suurem võit kui Ukraina seljatamine sõjas. Sellel taustal võib Ukraina sõda käsitleda Venemaa jaoks vaid kui instrumenti, millega Putin seda uut maailmakorda loob. See, mida suudetakse mingil ajahetkel kokku leppida Ukraina osas, polegi talle ehk enam nii tähtis.
Mõistuse tasandil näib kõik olevat selge: kolmanda maailma riigid on pannud seljad kokku ja tekkimas on uus bipolaarne maailmakord, mille eesmärk on läänele n-ö jalg taha panna. Selle vältimiseks tuleks läänel näidata oma teovõimet ja ennekõike aidata Ukrainat, kuivõrd just sealse sõja tulemusena pannakse paika tulevased jõujooned. Kuigi käimas on ka Iisraeli-Ḩamāsi sõda, siis Venemaa ja Iraani poolt mahitatuna on selle eesmärk tõmmata tähelepanu Ukrainalt kõrvale, samas kui suurt pilti see igavesti kestev konflikt ju tegelikult ei muuda, või kui muudab, siis vaid sel määral, et Iisrael väljub sõjast veelgi tugevamana. Küll on kaks üheaegset sõda tekitanud lääne otsustajate peades apokalüptilise nägemuse laiemast maailmasõjast ja teinud nad oma sammudes eriti arglikuks, mida võib lugeda Venemaa suureks õnnestumiseks. Paraku.
Kuluaarijutud
Suurem osa maailma poliitikast otsustakse teadagi valitsuste varjatud koridorides ja luureameteis. Üks neist, kes puistab otsekui käisest oma hinnanguid neis koridorides toimuvast on Ukraina endine sõjaväeluuraja ja praegune opositsioonipoliitik Oleksi Arestovõtš. Tegemist on ühe Ukraina arvamusliidri ja võimeka analüütikuga, kelle ukse taga, nagu ta ise ütleb, on pikk järjekord intervjuu soovijaist. Oma allikaid Arestovõtš mõistagi ei paljasta ja viitab nn jutukatele taksojuhtidele Potomaci jõe ääres (NB! Potomaci jõe lähikonnas paikevad Valge Maja ja Kapitoolium) või ka kuskil Euroopa pealinnades.
Mõistagi ei saa Arestovõtši ütlusi võtta puhta kullana, sest olles Ukraina presidendi administratsiooniga teravas opositsioonis, on tal oma agenda ja temast on saanud üks vaherahu eestkõnelejaid, kuigi president selleks praegusel ajahetkel võimalust ei näe. Kiire vaherahu pooldajana on Arestovõtši süüdistatud ka venemeelsuses ja tema väljaütlemiste tõttu on algatatud tema vastu kaks kriminaalasja. Nii eelistab Arestovõtš arveteõiendamise vältimiseks ajada Ukraina asja välismaal.
Arestovõtši hinnangul on Ukraina ja USA suhetesse tekkinud mõra, millest kõnelevat ka Bideni otsus mitte osaleda oktoobris toimuma pidanud Ramsteini kohtumisel. Arestovõtš spekuleerib, et tõenäoliselt on Ukraina jätnud mingid omapoolsed lubadused täitmata, millele Biden vastavalt reageeris. Erilise murekohana viitab Arestovõtš Ukrainas vohavale korruptsioonile, mille tõttu suur osa, Aresovitši hinnangul kuni 40%, Ukrainale eraldatud abist liigub kõrvale. Ka viitab ta USA ettepanekule alandada mobilisatsiooni vanusepiiri olemasolevalt 25 aastalt 18 eluaastale (varem oli see 27 eluaastat), milleks Ukraina pole samme astunud.
Tõsi, need asjaolud ei ole saladus. Küll aga katab kuluaarihämarus Arestovõtši järgnevaid väiteid – näiteks seda, et Biden on veennud Zelenskõid alustama Venemaaga relvarahu kõnelusi veel enne USA presidendivalimisi või hiljemalt aasta lõpuks, kuna see mõjutaks positiivselt demokraatide valimiskampaaniat ja aitaks valimisi võita Kamala Harrisel. Veelgi enam, Arestovõtši hinnangul ei ole lääne otsusetegijad, sh USA omad, tegelikult jätnudki Ukrainale enam muud valikut kui istuda Venemaaga ühise laua taha ja uus kaart maha joonistada, millest keeldumisel ähvardab lääs oma abi Ukrainale vähendada.
Arestovitši väitel on Venemaa avaldanud kõneluste alustamiseks omapoolset valmisolekut ja selle kinnituseks hoidunud Ukraina elektritaristu ründamisest, nii nagu väidetavalt on läänega kokku lepitud.2 Tõeseks võib öeldust pidada ehk vaid seda, et Ukraina elektritaristut ei ole tõesti mõnda aega kas rünnatud või puuduvad selle kohta märkimisväärsed uudised (hinnatuna selle artikli kirjutamise hetkel).
Eraldi teemaks on Saksamaa poliitika. Arestovõtši arvates tahab Saksamaa naasta Vene gaasi pakutud mugavustsooni ja sõja kiiresti lõpetada. Ka Saksamaa ja Ukrainaga suhetesse on tekkinud mõra, mille põhjustas Ukraina osalus Nord Streami gaasitoru õhkimises. Asjasse on ebamugavalt sattunud Poola, kes ei reageerinud Saksamaa vahistamismäärusele üks õhkimise süüdlane välja anda. Arestovõtši hinnangul on just Saksmaa kantsler Olaf Scholz see, kes üritab vedada rahuläbirääkimisi, et normaliseerida suhted Venemaaga ja taastada Nord Streami gaasijuhe, kuivõrd odav Vene gaas on Saksa konkurentsivõime oluline komponent. Siit võib tuleneda põhjus, miks Saksamaa on üks peamisi vastaseid Ukraina liitumisel NATOga, sest see tähendaks vastasseisu teravnemist Venemaaga ja võimalikest kokkulepetest kaugenemist. Arestovõtš näeb tähendust ka Saksamaa liidukantsleri Olaf Scholzi kohtumisel Türgi presidendi Recep Tayyip Erdoğaniga İstanbulis vahetult enne Erdoğani sõitu Kaasanisse BRICSi tippkohtumisele. Arestovõtši arvates on tõenäoline, et Scholzil kui ühel peamisel vaherahu eestkõnelejal oli Putinile edasi anda oma sõnum.
Olgu nende asjadega, kuidas on, kuid pole põhjust kahelda, et lääs on Ukraina sõjast väsinud ja mingi osa lääne poliitikuid ootaks isegi ajutist relvarahu. Ukraina käsitleb relvarahu kui hingetõmbepausi Venemaa jaoks, et mingi aja möödudes Ukrainat uuesti rünnata. Nii pole sõja lõpetamiseks häid lahendusi: ühelt poolt tähendaks okupeeritud territooriumide jätmine Venemaale tema võidu tunnistamist ja sõja tõenäolist jätkumist tulevikus, kuid teiselt poolt ei ole ka realistlik kaotatud alade tagasivallutamine Ukraina poolt. Siia asetub Zalužnõi tõdemus, et pikaleveninud sõjast pole väljapääsu.
Peseb käed puhtaks?
Oma võiduplaaniga põrgatas Zelenskõi kuuma palli lääne mänguväljakule, kuid selle lõi Scholz suhteliselt kiiresti tagasi teatega, et lähiajal Ukraina NATOsse ei pääse. Siiski vindub teema kuluaarides edasi. Võiduplaani esitamist Zelenskõi poolt võib käsitleda kui Pontus Pilatuse kombel käte puhtaks pesemist, teades ilmselt ette, et vastuseks on ei, kuid ega Zelenskõil ju ka muid instrumente lääne mõjutamiseks enam pole. See on „võta vastu või lepi tulemustega“ plaan, sest kui lääs ei astu Ukraina kaitseks vajalikke samme, siis Zelenskõi vaatepunktist lasub läänel ka vastutus kõige selle eest, mis järgneb. Siin tuleb nõustuda nendega, kelle arvates ei vii sõja eskaleerumiseni või koguni kolmanda maailmasõjani mitte Ukraina abistamine, vaid tema abistamata jätmine ja kaotus sõjas Venemaaga, sest see innustab Venemaad edasi tegutsema ja oma ambitsioone laiendama, seda ka poliitilisel teel, nagu osutavad Valgevene ja Gruusia näited.
Kui Zelenskõi võiduplaani3 kolm esimest punkti maakeelde tõlkida, tähendab see, et Ukraina võiduks Venemaa üle tuleks kohe esitada Ukrainale kutse NATOsse, allianssi kuuluvad riigid peaksid tagama Ukraina kaitseväele piisava relvastuse ja tegutsemisvabaduse nii Ukrainas kui ka Venemaal ning piisava heidutuse Venemaa vastu. Kui meenutada, missugused ootused olid Ukrainal NATO-le juba kohe sõja algul, siis ennekõike olid need Ukraina õhuruumi sulgemine ja kaitse õhust toimuvate rünnakute eest. Nüüd on Ukraina õhuruumi kaitsmine taas teravalt esile kerkinud seoses sellega, et USA ja liitlased teevad seda Iisraeli puhul, kuid Ukraina osas mitte.
Ilmselgelt ei soovi NATO siduda end sõdiva riigiga, kuid lõpuni veenvad pole olnud põhjendused, miks liitlased pole lubanud oma relvadega rünnata Venemaal paiknevaid sõjalisti objekte. Sõja kardetava eskaleerumise riski kõrval mõjuvad hoopis veenvamalt kuluaaridest kostvad väited, et piirangud lääne relvade kasutamisele on see viimane alles jäänud instrument, millega lääneriigid saavad Venemaad mõjutada. Olgu siis hoiduma tuumarelva kasutamisest või Ukraina elektritaristu hävitamisest.
Kokkuvõttes ootab Ukraina NATO-lt või selle tuumikriikidelt ei midagi vähemat kui nende otsustavat sekkumist sõjategevusse Ukrainas ja Venemaa vastu vääramatu jõu rakendamist, mis ainsana sunniks teda oma sõjategevust peatama, sest kõik muud meetmed tulemust ei anna. Sellist valmisolekut läänel praegu ei ole.
On arutletud, miks käis Zelenskõi oma võiduplaani välja enne USA presidendivalimisi. Olnuks ilmselt naiivne loota, et Biden toetab Ukraina ambitsioone NATO osas veel enne valimisi või oma ametiaja lõppu, pigem arvestas Zelenskõi tõsiasjaga, et Trumpi valimisvõidu korral pole võiduplaani esitamisel enam mõtet. Ennast Putini sõbrana esitlev Trump ei näe NATO-l erilist otstarvet ega ilmselt toeta ka selle uusi tegevusi Ukraina kaitseks. Selle asemel on Trump süüdistanud Ukrainat sõja põhjustamises ja ähvardanud Ukraina abistamisest sootuks loobuda. Võimalik, et see on Trumpi ennetav katse oma käed Ukraina asjus puhtaks pesta.
Ühenduses Zelenskõi võiduplaaniga on viidatud ka vajadusele tugevdada Venemaa-vastaseid sanktsioone, mille toime on siiani jäänud mõnes aspektis vägagi nõrgaks. Näiteks ei huvita läänt hoopiski mitte Vene nafta tõrjumine maailmaturult, kuna see kergitaks hinda, vaid eesmärk on Vene kütusele hinnalae kehtestamisega hoida nafta hind madalal. Sellest tulenevalt on Ukrainat palutud hoiduda ka Vene naftataristu hävitamisest. Pole raske arvata, kuidas kütuse hinna tõus mõjutaks valimistulemusi USAs, mis on tuntud oma madalate kütusehindade poolest. Näiteks odavaima bensiini hind USAs on keskmiselt kolm dollarit gallonilt ehk 79 USA senti liiter. Tõstatatud on ka küsimus Vene tuumakütuse ekspordist, kuid sellest kõnelemine näib olevat suisa tabu.
Lahenduseta loksumine või tuumarelv?
Ukraina sõda on jõudnud loksumise faasi ja puudub selgus, kuidas seda lõpetada või kuhu tõmmata piir, milleni lääs on valmis laskma sündmustel areneda. Selles osas on kõlanud erinevaid seisukohti. Kõige radikaalsema hinnangu kohaselt võib lääs välja kannatada Ukraina hõivamise kuni Dnepri jõeni, mis tähendaks ka Kiievi osalist kaotamist ja selle muutumist piirilinnaks. See on see joon, mille ületamine seaks vahetusse ohtu juba ka Poola ja Lääne-Euroopa. Praeguse seisuga Venemaal võimekust kogu ulatuses Dnepri idakaldale liikuda kahtlemata pole, kuid teisalt, kui vaadata asjale pikemas perspektiivis, siis võib ka see piir kunagi kätte tulla. Kui meenutada Putini Blitzkrieg’i esimesi päevi, siis jõudsid Vene väed päris kiiresti Kiievi alla.
Sellel taustal võib mõista Zelenskõid, kes ütles kohtumisel Donald Trumpiga, et Ukrainale antakse kas võimalus liituda NATOga või ta taastab enda kaitsmiseks oma tuumavõimekuse, meenutades USA poolt Budapesti memorandumiga võetud kohustust tagada Ukraina julgeolek.4 Arestovõtši tõlgenduses on Zelenskõi, selle asemel et relvarahuga nõustuda, kergitanud vaid oma retoorika temperatuuri. Hiljem on Zelenskõi oma ütlusi mõnevõrra pehmendanud, märkides, et tema öeldu eesmärk on näidata vaid NATO tee vältimatust Ukraina jaoks.
Zelenskõi väljaütlemisi võib ju tõesti käsitleda õhustiku kuumakskütmise või meeleheiteretoorikana ja ilmselgelt on see läänt pigem ärritanud kui et Ukrainat kuhugi edasi aidanud. Ent kui meenutada ajalugu, siis sama tõrjuv oli lääs kunagi ka Iisraeli suhtes, kui see oma tuumarelva välja töötas. Kuid Iisrael tegi selle ära ja lääs on sellega leppinud. Iisrael ise tuumarelvade olemasolu ei kinnita ja nende olemasolust ei räägi. On see ehk ka Ukraina tee oma julgeolekuni? Olukorras, kus teist väljapääsu ei paista.
1 „In conversation with Valerii Zaluzhnyi, Ukrainian Ambassador to the UK.“ Chatham House 17. X 2024. https://www.chathamhouse.org/events/all/special-event/conversation-valerii-zaluzhnyi-ukrainian-ambassador-uk
2 Viidatud on Arestovõtši ütlustele Youtube’i kanalitel Alpha Media, Yuriy Romanenko, Голованов ja Александр Шелест, mis enamasti on dubleeritud ka kanalile Alexey Arestovych.
3 Zelenskõi võiduplaan näeb ette: 1) kohest NATO kutset Ukrainale, 2) piirangute kaotamist lääne kaugmaarelvade kasutamisele Venemaa territooriumil, 3) kompleksse mittetuuma strateegilise heidutuse paketi paigutamist Ukrainasse, 4) Ukraina majandusliku potentsiaali arendamist, sealsete maavarade kaitsmist ja Moskva-vastaste sanktsioonide tugevdamist ning 5) Ukraina sõjaväelaste rakendamist Euroopa julgeoleku teenistusse sõja järel. Vt „Victory Plan Consists of Five Points and Three Secret Annexes.“ President of Ukraine Volodymyr Zelenskyy. Official website 16. X 2024. https://www.president.gov.ua/en/news/plan-peremogi-skladayetsya-z-pyati-punktiv-i-troh-tayemnih-d-93857
4 Nate Ostiller, „Zelensky says he told Trump that either Ukraine will join NATO or pursue nuclear weapons.“ – The Kyiv Independent 17. X 2024. https://kyivindependent.com/zelensky-says-he-told-trump-that-either-ukraine-will-join-nato-or-pursue-nuclear-weapons/
