Tallinna arhitektuuribiennaali kuraatorinäitus „Ressursid tulevikuks“. Peakuraator Anhelina L. Starkova, kaaskuraatorid Daniel A. Walser ja Jaan Kuusemets. Graafiline disainer Mikk Heinsoo (StuudioStuudio), tõlk Maire Kuusksalu, näituse kujundasid Anhelina L. Starkova ja Ronja Soopan. Avatud arhitektuurimuuseumis kuni 1. XII 2024.

Seekordse Tallinna arhitektuuribiennaali (TAB) peanäitusel „Ressursid tulevikuks“ näidatakse, kuidas lahendada arhitektide tulevikuülesandeid. Küsitakse, kas pöördume tagasi juurte juurde ja hakkame ehitama ainult materjalidest, mis on pärit rajatava maja vahetust ümbrusest või n-ö jääkidest, eelistades lammutamisele demonteerimist ja remonteerimist ehk hoonete materjalideks lahtivõtmist ja mitmenda ringi materjalidest kokkupanemist. Näitust läbib veel mitu teemat. Näiteks, kuidas mõtestada ruumiringlust ja nüüdisajastada masselamupiirkondi. Tõstatatakse küsimus, kui vaene on vaesunud ja kui rikas kvaliteetne linnaruum.

„Ressursid tulevikuks“ rõhutab, et arhitektuur saab võtta vastutuse kliimamuutuste leevendamisel, sotsiaalse ja keskkonnaalase vastutuse suurendamisel. Ressursside teemat käsitletakse laiemalt, uuritakse, kuidas kohalik käsitöö, kultuuripärand ja alternatiivsed energiaallikad kujundavad ehituse tulevikku. Näituse külastajad saavad installatsioonide, arhitektuurimudelite ja multimeediaesitluste kaudu tutvuda, millised on tavapärase ehitamise ja linnaplaneerimise võtete kitsaskohad. See kaasahaarav kogemus kutsub maailma, kus arhitektuur mängib suurt rolli keskkonna- ja ühiskonnaprobleemide lahendamisel. Nii tutvustavad näitust koostajad-kuraatorid.

Teemapüstituselt on tegemist loogilise ja väga sisutiheda jätkuga 2023. aasta näitustele „Linnamaardla. Spolia naasmine“¹ ja „Maast linnast“², aga ka 2024. aastal toimunud arhitektide liidu „Kes on kliimaarhitekt?“³ seminaridele. Kui eelnevad näitused olid üles ehitatud pigem ruumikogemusele ja nappidele selgitustele, siis biennaali näitus pakub infotihedat ja mitmekülgset materjali kogemiseks ja kaasa mõtlemiseks.

Kuraatorid on näituse kenasti tervikuks ühendatud – saab selgeks, et eri vaatepunktide ja formaatide sobitamine näitusesaalis ühe mütsi alla on võimalik. Soovitan varuda näituse külastuseks tavapärasest rohkem aega ja/või külastada näitust mitu korda.

Näitus kui elamus

Näitus on jagatud 14 teemaalaks, igal kindel meeskond oma vaadete ja formaadiga teema lahkamiseks ja lahenduste pakkumiseks. Lisaks üks sissejuhatav ala. Ruumiinstallatsioonid ehk teema avamine ruumi kogemise kaudu on näituse tugevus ja formaadina rohkelt kasutatud. Näitus algab 15. alalt, mis tegelikult on näituse sissejuhatus. Peasaali esine ala haarab tavandimaja pühalikkusega, kutsub teemakohvritesse pakitut lugema, kohvrikaasi avama ja sulgema. Need n-ö kohvriteemad koondavad järgnevad 14 teemaala suuremateks katusteemadeks ja juhatavad külastaja üldisemalt detailsemale.

Teave, mida näitusel pakutakse, on tihe, kuid sellest on võimalik mööda libiseda ja saada kogemus ka pelgalt näitusesaalist läbi jalutades, huvipakkuvamatel aladel pikemalt või lühemalt peatudes, aga ka teemadesse kiht-kihilt sügavamale kaevudes.

Tõsi, süvenemishuvilisele külastajale pole näitusekülastus mugavaks tehtud. Süvitsi minekuks tuleks peasaali sisenedes näppu haarata TABi ajaleht, kus iga teemaala tegijad, idee, kontekst ja teema põhjalikult kirjas, ja seda kõrvale lugeda. Mina tundsin ennast näituse lõpus nagu Vargamäe öiste maraton-suveetenduste külastaja: nii füüsiliselt kui vaimselt väsinud, aga elamuste võrra rikkam, uutest teadmistest pakatav ning oma kogemust peegeldada ja jagada tahtev.

Modernistlike elamualade ümbermõtestamine

Kaheksas teemaala – „See pole pisiasi“, kuraatorid Elina Liiva ja Helena Männa, puitarhitektuuri kompetentsikeskusest (PAKK) – ja teemasse sissejuhatav tekst „Betoonelementide ümberkujundamine“ pani nördima arhitektide seas üha süveneva trendi üle vastandada modernistlikke elamualasid heale elukeskkonnale, sildistada need majapõldudeks, mis on vaja ruumilisest vaesusest vabastada. Samal ajal muretsevad needsamad arhitektid haavatavatele leibkondadele eluaseme kättesaadavuse pärast, adumata, et kõik need on sama võrrandi komponendid ja vajavad kliimamuutuste ajajärgul ka pisut mitmekülgsemat lahendust kui laiemad aknad ja tihedam linnaruum, mida lahenduseks pakutakse.

Magalahoonete vaheline ruum on tiine potentsiaalist, et sinna uut ja paremat pakkuda. Juba praegu on seal võimalus liikuda hoonete vahel ja läbi kvartalite tõmbe- ja teenuskeskustesse, kogeda loodust kodukoha osana ja autovaba(mat) linnaruumi, seal leidub peatumiseks, olemiseks ja ühistegevuseks kujundatud alasid. Nõukogudeaegsed korteriplaneeringud teevad nii mõnelegi uusarendusele silmad ette. Korterite aknad avanevad eri ilmakaartesse, olemas on eraldi köök, mida on võimalik siduda elutoaga, sageli on olemas rõdud ja linnakeskusse saab mugavalt ühissõidukiga.

Palun näidake mulle, millises nüüdisaegses elamuarenduses on kõik need mainitud nüansid ideaalselt lahendatud! Olen seda küsimust arhitektidele esitanud, aga vastust pole senini saanud. Küll aga ei takista see neid magalate renoveerimisele kõrgete ideaalide seadmisel.

Kaheksanda teemaala mõtestajatele on pinnuks silmas paneelelamute aknad. Nende suuremaks raiumine on kuraatorite ettepanek vaesunud ruumist vabanemiseks. Tasub siiski meenutada, et suurel osal nõukogudeaegsetel kortermajadel on päris suured aknad. Isegi kurikuulsates nn hruštšovkades ei ole eluruumid pimedad. Võrdluseks: heaks elukeskkonnaks hinnatud kunagiste puitagulite Lenderi või Tallinna tüüpi majade aknaavad on enamasti väiksemadki ja ometigi ei kuule arutelu, et sealsete elanike elukvaliteedi parandamiseks on kindlasti vaja suuremaid aknaavasid.

Muutuv kliima toob kaasa põua­perioodi pikenemise ja sagenemise, juba praegu on vaja mõelda, kuidas passiivselt varjestada nõukogudeaegsete elamute suuri aknad, aga veelgi enam nüüdisaegseid, klaasise arhitektuuriga kodusid ja kontoreid, et suvine ruumitemperatuur ja kevade-suve varajane päevavalgus häiriks vähem ööund ning tagatud oleks hea sisekliima. Passiivse varjustuse alternatiiv on aktiivne jahutus. Kas ja kuidas aknaavade suuremaks raiumine ja sellega kaasnev kasvav vajadus ruume jahutada täidab Euroopas ühiselt võetud eesmärke jõuda ressursside säästliku kasutuseni, jääb näitusel selgusetuks.

Kutsun üles arhitekte vaatama üle oma ootused nn magalate ajakohastamisele ja mitte nõudma neilt rohkemat, kui see vajalik on, otsima vastandumise asemel dialoogi, et näidata võimalusi nii korteriplaneeringute kui hoonete vahelise ruumi ja ligipääsetavuse parendamiseks, kasutada ära seni kasutamata potentsiaal ja võimalused. Magalate renoveerimine ei ole ammu enam odav n-ö peno seina panemine, kuid sellise sildistamisega kahjuks dialoogi pidamise ega kvaliteetsete taskukohaste eluasemeteni ei jõuta.

Artikli kirjutamise ajal pakkus ühismeedia platvorm Meta mu arutelukäikudele oma lahenduse ning viskas mu Facebooki seinale artikli „Pöörise palavalt armastatud elurajoonist“.⁴ Soovitan arendust külastada virtuaalselt või reaalselt ja mõelda, millised on seal need lisaväärtused, mida kõrval asuvas Väike-Õismäe asumis pole. Praeguste arhitektide loodud ja heakskiidetud nüüdisaegne, kättesaadavas hinnaklassis tihe linnaruum on ju seegi.

Materjalimaaklerid kui tulevikueriala

Põgusalt, ent sellevõrra täpsemalt lahatakse näitusel juba olemas suurehitiste lammutamist ja demonteerimist. Teisel teemaalal „Taasloomine“ – kuraatorid Erik Stenberg, Helena Westerlind, Satu Huuhka ja Eetu Lehmusvaara – on loodud napp ja visuaalselt mõjus võimalus osa saada lammutamise ja demonteerimise erisusest. Kahel vastastikku asetatud ekraanil saab silmanurgast ja korraga jälgida hoone lõhkuvat purustamist ja ettevaatlikult õrna lahtivõtmist.

Paneb mõtlema, millest siis tulevikumaju ehitama hakatakse. Kas arhitekti ja ehitaja hädatarvilikuks assistendiks saab materjalimaakler, kes oskab n-ö kaevandada mitmenda ringi materjale konkreetse maja jaoks, hüppab läbi bürokraatia põlevate rõngaste ja tõestab materjalide nõuetele vastavust. See on tulevikueriala, mis normaliseerib ja loodetavasti seab eeskujuks n-ö jääkidest ehitamise. See on suund, mida nügivad või hakkavad nügima materjaliringluse regulatsioonid, aga ka tugevad eestvedajad ning varem või hiljem kohale jõudev (ainult) uue materjali kasutamisega kaasnev häbi. Ehitussektori Reet Ausidele on tööpõld lai.

Ruumiringlus

12. teemaala – „Kangekaelsed tüpoloogias“, kuraator Arhitekt Must – kontseptuaalsed otsingud annavad võimaluse uurida püsivust muutuste keskel. Vaadatakse, mis tüüpi hoone kestab üle aja, muutub füüsiliselt või funktsioonilt. Vastuseid otsib Arhitekt Must omaenda büroos valminud ehitistest. Näiteid nii kohalike majade kui ka ajastu piire ületava arhitektuuri loomise võimalustest on siin omajagu.

Pikaaegse kogemusega kultuuripärandi eestkõnelejana tean, milliseid vastuseid vanad majad praegustele väljakutsetele pakkuda võivad. On tervitatav, et arhitektid juba ette mõtlevad, kuidas nende looming ajas paremini kestaks, ja seda mitte pelgalt materjalist ja normatiivsest elueast, vaid ka tüpoloogiast lähtuvalt.

Kohalik ja käsitööstuslik materjalikasutus

Kohalikule materjalile ja võimalustele sellega katsetada on pühendatud õige mitu teemaala. Mulle oli kõige huvitavam kümnes – „Võrgustikud, mitte tooted; projekti dialoog“, kuraatorid BC architects & studies & materials & Aleksandre Humbert –, kus näidati kahte 25minutilist lühifilmi kohalikust materjalist ning majade ja ruumide ümber­kujundamisest võrgustikes ja töötubades. See on midagi, mida ootaksin eramute ja hullude ideedega eramuomanikelt, aga mitte mastaabilt suurema maja uuendamise eestvedajatelt.

Sellel teemaalal tundsin puudust istumisalast ja mõtlesin: milline raiskamine, et videost „Krunt 8“ (autor Alexandre Hubert) saab kõrvaklappide abil korraga osa pelgalt üks külastaja. Aga just seda videot soovitan kindlasti vaadata. Sealt saab iga projekteeriv ja kestlikkust ehitamisest huvitatud arhitekt, materjalitootja ning tellija lõputult inspiratsiooni ning julgust, kuidas BC arhitektide katsetusi ja kogemust näiteks Eesti oludele, siinsetele võimalustele ja mitmenda ringi materjalidele kohandada.

Holistilise vaate teemasse pakub 14. teemaala „Mine + Craft“, kuraator Kamp Arhitektid. Näitusel tutvustavad arhitektid võimalikult kohapealt leitud või läheduses olevate materjalidega Haapsalu lähedale rajatud näidismaja. Ala aitas kenasti küsimusteks formuleerida ka teistel teemaaladel tõstatunud asjaolud. Kas arhitektuuri tulevik on tagasipöördumine minevikku, materjalitootmise mõttes käsitöö või kohapeal leiduva kasutamine?

Praegu on ehitusmaterjalide valmistamise aluseks efektiivsus, kiire tootmistsükkel ja odavaim hind. Kas on võimalik tagasi pöörduda kohaliku materjali kasutamise ja kohapeal valmistamise tööjõumahukale materjalide tootmise rajale? Millal jõuame aega, kus kohalik ehitustraditsioon on kohaliku materjali nägu ja materjalid ei tee poolt või tervet tiiru ümber maakera, enne kui need majaks saavad. Millal jõuame selleni, et (vana)linnade kõnniteeplaadid oleksid pärit kohalikust paekarjäärist, mitte Hiinast toodud?

Anni Martin on arhitekt, kultuuripärandi ja kommunikatsiooni ekspert ning töötab teadus-arendusprojektide „LIFE IP BuildEST“ ja „LIFE heritageHOME“ kooskonnas, tegeldes hoonete renoveerimise, sh ehitussektori ringmajanduse ja kestlikkuse teemadega.

1 Katrin Koov, Pikksilmaga tulevikku (ja minevikku) vaatamise näitus – Sirp 30. VII 2023.

2 Anni Martin, „Mustamäe halliga“ kestvamasse tulevikku – Sirp 16. VII 2023.

3 Seminar „Kes on kliima arhitekt?“ – Eesti Arhitektide Liit. Jätkuseminar „Kes on kliima arhitekt?“ – Eesti Arhitektide Liit, 2024.

4 Pöörise elurajoon – palavalt armastatud uusarendus Mustamäel – Postimees 19. III 2020.