Hollandi-USA sotsioloog Saskia Sassen väidab essees „Kas linnad oskavad kõneleda?“*, et linnadel on oma keel, oma suhtlemise viis, mis peegeldab linnaelu keerukust, eriti globaliseerunud ja võrgustunud maailmas. Sassen kirjutab, et linnade väljendusvahendid pole sõnad, vaid taristu, sotsiaalsed suhted, majanduslikud hoovad ja poliitika. Selline n-ö keel räägib võimust, ebavõrdsusest ja globaliseerumise mõjudest ja avaldub ühiskonnagruppide suhtlemises, ellujäämisvõitluses, kohanemises, koostöös. See kõik annab linnale hääle. Kui seda keelt osata, siis saab linnade kohta teada palju rohkem, kui ametlikult esile tuuakse. Sassen rõhutab, et linn pole olude vormitud passiivne moodustis, vaid on aktiivselt tegev majandus-, ühiskonna- ja poliitilise elu kujundamisel.
Kuidas linna kuulata? Mida me kuuleme? Kuidas seda tõlgendada? Ja iseäranis, kuidas sellele reageerida?
Üks võimalus on minna kaasa seiklustega, mida linna pakub, avastada, sattuda õhinasse ja koguda uusi elamusi. See tähendab ühtlasi, et linnas peaks olema, mida avastada: rikkalikud maastikud ja mitmekesine disain, rohkete funktsioonidega asumid, ligipääsetavad rohealad füüsise ja vaimu turgutamiseks. Vaja on ka kultuuririkkust, kus on sulandunud traditsioonid ja eluviisid. Innovatsiooni ja ettevõtlikkusega edendatakse idufirmade algatusi, dünaamilises ühiskonnas puhkevad õitsele loomemajandus ja kultuuriline uuendusmeelsus. Vajalik komponent on ka hea avalik ruum, mis soodustab kohtumisi ja kus sõlmitakse tähendusrikkaid inimsuhteid.
Tartus on üks selline piirkond Kastani tänava ümbrus. Tasub kuulata, millest linn seal räägib. Kastani tänav kõneleb esmalt Tartu ajaloost, arenemisest töölisagulist kultuuriliselt elavaks ja mitmekesiseks linnaruumiks. See on arenev naabruskond, kus linnaruumi järjest ümber mõtestatakse.
Majade vahele peidetud omapärased õued on justkui uks sealsete elanike sisemaailma. Avalike ja puhtisiklike ruumide kooskõla tekitab intrigeerivaid olukordi. Kastani tänava piirkonnast võib leida mitmesuguseid, kohati vastuolulisi lugusid, mis eksisteerivad seal korraga, täiendavad ja ka katkestavad üksteist, kuid pajatavad siiski sellest, et tegu on muutumisalti naabruskonnaga. Huvitaval kombel toob Kastani tänava ala mõttesse Clarice Lispectori novelli „Piiratud linn“, („A cidade sititada“, 1949), kus São Geraldo linnake teeb läbi kiire tehnoloogilise ja sotsiaalse arengu. Kerkivad tehased, tänavatele ilmuvad tuututavad ja tossavad autod, kuid kadunud pole ka vankrid, mida veavad pikaldased hobused.
Niimoodi mõeldes ja kõrvutades võib Kastani tänava piirkonda vaadelda kui elavat tõestust sellest, kuidas arenevad harmoonilised linnad. Sellised, kus tasakaalus on vastuolud ja sarnased jooned, tulevik ja minevik, ühis- ja eraomand. Sarnaselt São Geraldo linnaga saab ka Kastani tänava piirkonnas kogeda, kuidas ajalookihistus jutustab minevikust, millised tegurid on kujundanud olevikku ja kujundavad tulevikku. Piirkond areneb, saab korda ning kutsub meid tähelepanelikult kuulama mineviku kaja ja tuleviku sosinaid.
Linnad on keerulised, kuid ebatäiuslikud süsteemid, tõdeb Saskia Sassen essees „Kas linnad oskavad kõneleda?“. Just sellepärast tulebki linnade puhul tegeleda komplitseerituse, lõpetamatuse ja kujundamisega.
Tõlkinud Merle Karro-Kalberg
* Saskia Sassen, Does the City Have Speech. Emergent Urbanism. Toim Krister Olsson, Tigran Haas. Ashgate Publishing Limited, 2014, lk 209.
