Marje Taska pühendusnäitus Reet Varblasele „Täht, rist ja tammetõru“, kuraator Triinu Soikmets. Tallinna Jaani kiriku galeriis kuni 28. X.

1.

Olen viimastel aastatel mõtisklenud palju vajadusest liikuda objektikeskselt maailmatajult seostekeskse maailmataju poole. Sellega seoses viivad mõtted kummalisel kombel sageli surelikkuse radadele. Surelikkus on küll ajalise ja ruumilise piiratuse kõige kergemini tajutav tõsiasi, ent selle kõrvale pole võimalik asetada ühtegi teist ilmingut, mille universaalne ja isiklik külg oleksid nõnda sügavalt omavahel seotud. See on nii: mõeldes kellegi surmale, viib mõte surma tõsiasjale kui sellisele; mõeldes surmast kui sellisest, viib mõte kellegi surmale. Ja kui juba mõeldakse surmast, mõeldakse ühtlasi ka elust.

Igatahes osutab kellegi surm seoste olulisusele – objekt (kellegi keha) kaob, s.t kaob otsene kontakt selle kehaga, ent seosed (kellegi tähendus) ei pruugi niipea kaduda. Vastupidi: keha kadumine võib tähendust hoopis võimendada; inimene võib tunduda pärast surma palju elusam, kui ta oli elades. Hiljuti eesti keeles ilmunud Valérie Perrini romaanis „Lilledele värsket vett“ on kirjas nii: „Arvatakse, et surm tähendab puudumist, kui tegelikult on see salajane kohalolu.“ Surnu keha, s.t objekt, ei varjuta enam tähendust, selle kõiki kihte, tähenduse kohalolu eest on kadunud üks oluline, piirav takistus. See ruum, mida nõudis keha, vabaneb pärast keha kadumist tähendusele. Viimati mõtlesin sellele seoses uue rolli saanud Juhan Liiviga – algosakesed, mis moodustasid kunagi Liivi kannatava keha, on teab kuhu ja teab kuidas maailma peale laiali hajunud, ent Liivi tähendus tundub ainult tihenevat, uusi kihte kasvatavat. Liivist saab rääkida suurema kirega kui paljudest praegu elavatest. Seega on igal inimesel potentsiaali elada kaht elu – üks sõltub tema keha vastupidavusest, teine enam mitte. Ning just inimese tähendus saab olla pikem lõplikkus kui kehaline eksistents, milles see tähendus loodi.

Muidugi erinevad inimeste tähendused üksteisest rohkem kui nende kehad. Mind ajendas kirjutama siinset kirjatükki minu pooleli jäänud, seega kestev lähenemine Reet Varblasele, selle lähenduse tähendus – s.t seos, mida ei tohikski täielikult jagada; seos, mis kuulub ainult neile, keda lähendus on seostanud. Ent julgen arvata, et Marje Taska pühendusnäitus „Täht, rist ja tammetõru“ oli vähemalt osaliselt kantud universaalsest seostamise impulsist, vajadusest anda tähendusele kehast kestvam elu. Reet Varblase kehaga pole võimalik enam kontakteeruda, talle ei saa enam silma vaadata ega tema häält reaalajas kuulda, kuid on võimalik kanda edasi tema tähendust, ja enamgi – seda kunsti kaudu võimendada.

2.

Täht ja rist on muidugi mõista võimsa kandepinnaga sümbolid ning kuna Taska neid oma teostes – ja eriti just pühendusnäituse nimiinstallatsioonis – omavahel põimib, tekib osiste omavahelistest seostest tihe tähendusväli, mis võib viidata väga paljudele erinevatele asjadele.

Ristikujuline nimiteos koosneb kahte sorti kujutistest. Esiteks väiksemad ristid või ristikujulised pisikesed objektid – sealhulgas külgedele sirutatud kätega nukk, langev lennuk ja kaks kokku põimitud pliiatsit. Teiseks aga on Taska loonud neljaharuliste ristikujutiste taustale (või koos nendega) kaheksanurksed pinnad, oktogrammid või pügalristid; s.t sümbolid, millel on tugev kandepind näiteks islami kultuuris (Rub el Hizb seisab näiteks Aserbaidžaani lipul ja on üldse turgi rahvaste ikonograafias oluline) või ka meie enda rahva­usundis – pole raske näha Taska tähtede ja kaheksakandade välist sarnasust. Nagu mainitud, moodustub väikestest pindadest – ristidest ja tähtedest – omakorda suurem ristikujuline moodustis, mis tekitab õrnalt aimatava fraktaalse kogumulje. Tõsiasi, et näitus oli pandud üles Jaani kirikusse, võimendab kõikvõimalikke kristlikke allusioone.

Reet Varblasega seob nimetatud töö aga kõige konkreetsemalt suure ristipinna ülemises tipus asetsev tõru – osutus ühele pooleli jäänud tammeistutamisele, mille lõpuleviimist Taska oma näitusega tähistab. Olgugi et kunstnik seob tammetõru näituse saatetekstis muu hulgas ilmapuu motiiviga, ei mängi tõru tõsiasi ja asukoht mingilgi moel kristliku üldmulje vastu. Vastupidi, see jätab omal moel võiduka, trooniva mulje – justkui andes märku, et in hoc signo vinces! Muide, sellele lausele viitav märk, mille abil Constantinus Mulviuse sillal Maxentiuse üle võidu saavutas – Kristuse nime kreekakeelse versiooni kahest esitähest moodustuv monogramm hii-roo – mängib kristlikus ikonograafias olulist rolli. Seos näib ainult esmapilgul juhuslik: üks hii-roo versioone, nimelt püha Ambrosiuse chrismon, mida on võimalik Milano katedraalis imetleda, koosnebki kaheksast, mitte tavapärasest kuuest harust, lisaharu on võimaldanud lisada Ambrosiuse piktogrammile alfa ja oomega.

Tammetõru sobib kenasti võidukaks, elujaatavaks, elu võitu kuulutavaks märgiks. Esiteks oli Jeesuski ajutine keha, millel avanes ennast ohverdades võimalus anda kõikidele teistele kehadele kontakt igavesti kestva eluga. Jeesus kaotas oma elu, et teised saaksid endale elu võita. Teiseks saab vaadata tõru kui lihtsat bioloogilist entiteeti – igast tõrust võib võrsuda vastupidav, üle sajandite kaharduv, alatasa ennast üksikute organismide surelikkuse kaudu taasloov elu. Sedasi vastandub tõru ülejäänud installatsioonile, mille elemendid koosnevad elutuks vormitud materjalidest. Enamgi. Tõru erineb suurest osast kristlikest ristidest, mis siis, et need sümboliseerivad juurdepääsu igavesele elule: kui tõrus on peidus elava puu tulevik, siis pühakojas rippuvas ristipuus (kui see on valmistatud puidust) on elavast ainesest saanud lõigutud, hööveldatud, lihvitud, poleeritud minevik. Meie esivanematel oli sümpaatne ristide loomise komme: riste ei lõigutud puust välja, vaid neid kraabiti puusse sisse, puu muudeti ristipuuks – ilma et puu oleks pidanud loobuma oma elust.

Igatahes poleks imelik tõlgendada installatsiooni ülemises otsas rippuvat tõru kui taotlust hoida Reeda tähendust võimalikult kaua elus.

3.

Reet Varblane saadeti viimsele tee­konnale Jaani kirikust – seega polnud tema mälestamiseks paremat kohta kui sellesama kiriku galerii. Kui kõndisin kiriku poole, et näitust vaadata, käis läbi pea mõte: lähen Reeda juurde tagasi. Ja enam mitte jätma hüvasti tema kehaga, mis oli sama ebausaldusväärne objekt kui minu enda või ükskõik kelle teise keha – eks iga objekt on ebausaldusväärne, loodud kuluma, pragunema, kortsuma, väänduma, endale vastu töötama –, vaid tervitama ja pühitsema tema tähendust. Marje Taska andis sellele tähendusele – nendele seostele, mis panevad ühe inimese teda mäletavate inimeste sees elama – kombatava vormi. Kuigi see vorm pole kadunud kehaga identne, osutab ta siiski nähtamatutele seostele, mis Reeta (või ükskõik missugust tähenduslikku kadunut) meie keskel hoiab. Taska installatsiooni ühel tähel on näha hulk reljeefseid inimpäid – äkki on need kadunud inimese näod, mis seisavad eraldi, sest kuuluvad mäletajatele, ning koonduvad kokku, sest kuuluvad mäletatavale?

*

Kõndisin kiriku poole ja libistasin käe jope tasku. Sõrmed tabasid väikest tammetõru, mille olin hiljuti oma kodu eest tänavalt üles noppinud. Tavaliselt korjan kastanimune, seekord olin mõelnud, et võiks vahelduseks eelistada tõru. Mitte et ma oleksin eriline väemees või usuksin, et üks tõru annab seletamatut jõudu, pakub seletamatut kaitset, loob silla Lembitu-aegsete esivanematega. Püüan võimaluse korral hoiduda pidamast kokkusattumusi liiga tähenduslikeks. Mulle lihtsalt meeldib tõru sile pind ja ovaalne kuju. Tõru on nagu miniatuurne rakett, mis ootab starti maa alla. Meeldib see, et kui piisavalt kaua taskus seisnud tõru vaikselt raputada, hakkab selle sees miski vaikselt tõrisema. Kõndides on hea hoida tõru liigutamise abil tasast, taskupimedusest vaevu välja ulatuvat rütmi. Pärast Taska näitusel käimist mõtlengi nüüd oma taskutõru tõrina toel tahes-tahtmata ikka ja jälle Reedale ning teistele lahkunutele, kes mu sisse jäänud.