Ene-Liis Semperi isikunäitus EKKMis kuni 15. XII.
Ene-Liis Semperi näitus on vaheldumisi hämar, julm, salapärane, kliiniline ja endassesulguv.
Näituse esimene korrus on pime labürint, kus õigelt rajalt kõrvale libisedes võib, nagu muinasjuttudeski, hukka saada. Kogu asja sisse juhatav ruum on täidetud veega, millest viib üle ahtake metallist rada, mida on raske minimaalse valguse tõttu näha. Vähimgi eksisamm teeb varbad korralikult märjaks. Hukka vist siiski ei saa, aga ebameeldiv on küll. Ometi annab juba see õige häälestuse kätte: Semper on kompromissitu ning eeldab täielikku keskendumist.
Järgmises ruumis on klaasi sees (suitsuruumis?) turvatuna näha kullatud puuhalgusid. Siin kõlab Henry Purcelli „Kuningas Arthuri“ aaria ning nurgas seisva televiisori ekraanil jooksevad vastavad värsiread. Keset tuba asetseva kullaga kaetud haluvirna sisu ja vormi vaheline ambivalents viitaks justkui mingile alkeemilisele pingele. Jõuline muusika ja sünged luuleread tekitavad eksalteeritud, kuid samal ajal morjendava emotsionaalse fooni. Miski siin, ehkki ei saa aru, mis täpselt, viib mõtte sõjale Ukrainas. Mis on sellel kõigel pistmist müütilise kuningas Arthuriga? Sõja ajal läheb igasugune varandus tuleroaks? Või siis just vastupidi: kõik ei ole kuld, mis hiilgab? Ehk on see hoopiski vihje teatavale nihutustööle, kõikide väärtuste ümbermängimisele, mida kunstnik endale lubada võib? Mis on maailmas väärtuslik ning mis tegelikult väärtusetu? Ei tasu unustada, et siin on tegemist kaudselt ka enesetsitaadiga: kullatud halud on lisaks kõigele muule ka meenutus sellest, kui Semper kunagi performance’i käigus suure koguse oma raha põlema pani.
Teisel korrusel näeb esmalt kunstniku pea kolme vormi, mis on kõik eri lagunemisastmes. Eraldi toas on kestvus-performance’i „Lakutud tuba“ kordus. Siin on kunstnik rahulikult ja metoodilise täpsusega ära lakkunud ühe osa ruumist, mis võib-olla mõnele meenutab loomavagunit. Tulemus on erakordselt õudne, võimas ja tajusid nihestav. Verine sein annab tunnistust sellest, et kunstniku keel on ruumi karedale materjalile alla jäänud ning ta on selle tuba lakkudes verele tõmmanud, mis muidugi ei takistanud tal oma tööga edasi minna.
Näitusel näeb korraga nii vastavat osa ruumist kui ka tegevuse videosalvestust. Ka see teos on Semperil autotsitaat, kuid korduvus ei ole vähendanud teose toimet ja veenmisjõudu. Mulle tundub, et Semper on kohutavalt julm, nii iseenda kui ka ülejäänud maailma vastu, ning osalt näib see tulenevat asjaolust, et mingil väga olulisel viisil ei paista ta neil vahel vahet tegevat. Mõlemad on aines, mida vormida. Semperit näib huvitavat jõud ja vitaalsus: tema teosed on alati olnud meeldivalt agressiivsed, kuid asi ei ole kunagi pelgas võimutsemises. Pigem on elu ise midagi, millele tuleb avaldada survet, viia see viimase piirini ning seejärel vaadelda, kuidas materjal pinge all toimib. Niisuguse protsessiga võivad kaasneda valu ja ebamugavus, aga see pole tegelikult oluline: ka neid tuleb teadlikult ja otsustavalt jaatada. Kehad tuleb saada kontrolli alla, nende üle tuleb domineerida ning alles seejärel on võimalik neid endale sobival moel kujundada, vormida ning miks mitte ka sotsiaalselt programmeerida. Neid on võimalik kiirendada või aeglustada, neid saab panna sobivatesse rollidesse, oma äranägemise järgi ümber lülitada, asetada ootamatusse konteksti või kujundite konstellatsiooni. Selline aines täidab instruktsioone, teeb vajalikke žeste ning võtab ise vabast tahtest sisse õigeid poose. Väljendab seda, mida vaja.
Siinjuures polegi tegelikult tähtis, kas tegu on kunstniku enda või kellegi teisega: ka enda vastu võib julm olla ning omaenda paindlikkust ja võimete piiri teab iga inimene vahest ise kõige paremini. Mulle tundub, et selle Semperi hoiaku taga on füüsilist maailma puudutavad metafüüsilised eeldused, millele on väga raske täpselt näppu peale saada. Kas objektistamata physis väljendab nõrkust? Või ehk veelgi laiemalt: on’s äkki mateeria ise, füüsiline maailm kui selline, alati kuri? Selline hoiak õigustaks kunstniku püüdeid olemasolu baastasandit halastamatult suunata, proovile panna või moonutada. Kas mateeria tuleks mingil moel ületada? Tühistada? Mismoodi see välja võiks näha? Arvan, et seda sorti küsimused on selle näituse kontekstis igati õigustatud, isegi kui kunstniku tööd alati otsingulise laadiga ei ole. Samal ajal arvan siiski, et Semperi projekt ei võta siin päris apokalüptilisi mõõtmeid: näitusel ei rullu lahti võitlus kosmilise vaenlasega, vaid midagi isiklikumat ja kõhedamat. Kunstniku looming opereerib sealpool head ja kurja ning Semperi puhul on selles midagi ennast ehitavat, isegi sportlikku. Ka füüsiline kannatus pole Semperil kuidagi ülev, vaid ennekõike jõuvõte ja enesekehtestamine. See on tootlik ja ilus.
Mulle meeldib kogu selle näituse enesekindlus, eneseküllasus, aga ka enesekesksus. Peale vanemate teoste (näiteks „Hällilaul“, kus jätkub provokatiivne kehalisuse nihestamine) on näitusel ka mitmeid uusi töid. Kõige ülemisel korrusel on ühes eraldiseisvas ruumis rida kunstniku enda katkisi näovorme – see on vististi mu lemmikteos kogu näitusel. Kõikide Ene-Liis Semperite poolik ilme on sama, kuid nende suu(d) on täidetud erinevate asjadega: ühest suust paistab kombits, teisest jõusaalis kasutatav raskuspomm, kolmandast sõõrik, neljandast kullatud juust, … kellegi jalad, kets, suitsupakk, muna … ja nii edasi. Ilmselt pole väga oluline, kas nad üritavad suust sisse minna või sealt põgeneda, iga suund on siin ümbermängitav. Selline portreede masin on korraga eneseküllane ja lõplik, samas ka lõpmatuseni avatud. Põhimõtteliselt võiks kunstnik ennast igavesti edasi teha, pole väga vahet, millistest sisenditest ja väljunditest krüptiline aparaat lõpuks koosneb. Kõikjale ulatuv subjekt kobardub, iga eseme saab vaataja oma peas mõne teise vastu välja vahetada. (Meenub ka Nietzsche fraas „iga nimi ajaloos olen mina“.)
Muidugi on siin teatav oht, et sellises totaalsuses muutub näitus monoloogiliseks või isegi akommunikatiivseks. Viimase korruse lõviosa täidab installatsioon valgeks, kas tapamaja või hoopiski mingi haigla keskkonnaks muudetud ruumis, kus on ajutiste seinte vahele projitseeritud videod noorest naisest. Too võtab omakorda steriilses valges ruumis sisse erinevaid poose, aeleb vahepealses (ei riides ega riieteta) olekus ning vaatab kaamerasse. Tema pilk on aeg-ajalt täiesti psühhootiline (kui see ikka on tema pilk) ning kogu asi viib taaskord mõtte lavastuslikkuse ning loomulikkuse keerulistele suhetele. Mulle meeldib, kuidas Semperi tööd nihestavad mõtlemises harjumuspäraseks saanud kategooriaid ning avaldavad ühtlasi inimese tajudele tugevat survet. Mis on sobiv, mis kohatu? Igas süsteemis on alati kohal mõni sobimatu element. Siit edasi võiks juba näiteks markii de Sade’i või mõne teise valgustusaja mõtleja vaimus inimelu normide loomulikkuse laiemalt üle vaadata. Mis jääb alles, kui kõik õpitu ära võtta? Valge toa installatsioon on lummav, elu instrumentaliseeriv, halastamatu ning heas mõttes fake.
Väga jõulise ja eneseküllase objektikeskse maailmataju puhul võib juhtuda, et on raske tegelikkuses päriselt osaleda. Suhtlemine muutub vaid rangeks käskude ja keeldude süsteemiks, mis ongi teretulnud ainult kunstis. Esemestatud ja pingesse aetud elu mõjub näitusel küll väga võimsalt, kuid jääb võib-olla natukene kaugeks. Protsessuaalse ontoloogia kohaselt seevastu tajutakse maailma ajutiste elementide püsitu suhtena. Selle vaate muudab keeruliseks asjaolu, et miski ei saa kunagi eneseküllane olla, alati on vaja Teise olemasolu. Semperi puhul on raske tegelikult öelda, mis on olulisem, kas objekt või protsess. Veel raskem on aga kindlaks teha, kellega, kui üldse, siin täpsemalt dialoogis ollakse. Milline see dialoog õigupoolest välja võiks näha? See on vaieldav. Mis aga juhtuks siis, kui kunstnikul õnnestukski kogu ülejäänud maailm oma teadvuse järgi ümber teha?
