Materjali tõi see väga palju juurde, kuid seda noort Irdi ei leidnud ma sealt ikka üles – ka  Villeri jaoks on Ird ju eelkõige vana, valmis Ird. Aga kui jaanuaris läksin Eesti Kirjandusmuuseumisse tutvuma Irdi isikuloolise arhiiviga, s.t isiklike materjalidega, mida ta ise muuseumile on avalikuks tutvumiseks loovutanud, siis pilt avanes. Ird oli mees, kes hoidis alles ka sõimu- ja armastuskirjad tundmatutelt ning toimetas need ise arhiivi. Samuti kõik muud kirjad ja isegi telegrammid.  Legendi tagant tuli välja kuulsusejanune ja väga töökas mees, vaimukas ja südamega mees, kes elas oma maailmas ja kelle jaoks oli nõukogude Eesti tema enda tehtud riik, mida ta ei saanud kritiseerida. Irdi lugu läks paralleeli EN SV looga. Ühesõnaga, arhiivimaterjalide toel sain paari päevaga pildi ette ning 11. jaanuaril oli meil juba näidendi õnnelik esimene lugemine.