Karsten Mathiesen Eestis
Nägin teid Viljandi kitarrifestivalil pärimusmuusika aida trepil esinemas, kus jäädvustusite mällu, usutavasti mitte ainult mulle, kui üks kummastavamaid muusikalisi elamusi. Kuidas te ise seletate seda, mida teete?
KARSTEN MATHIESEN: Music is everything and everything is music – see ongi minu peamine sõnum. Kalle’s World Tour algas performance’ina tänaval. Tahtsin näidata, et trumme saab väga edukalt rakendada sooloinstrumendina, samuti pakkus mulle huvi ümbritsevaid helisid salvestada ja luupida: olgu nendeks siis autode müra, puude sahin, pealtvaatajate seast kostuvad helid vms. Tahan teha muusikat, milles sisalduks globaalne hääl.
Kalle’s World Tour kõlab väga pretensioonikalt, aga te olete reisinud tõepoolest kogu maailmas?
Tõepoolest, olen oma ühemehe-show’ga käinud nii kaugemates paikades nagu Brasiilia, USA ja Austraalia, kuid ka kodule lähemal, suures osas Euroopas. Selle projekti võiks sõnastada ka „Kalle maailma vastu”. Ma usun, et see, mida ma teen, leiab vastukaja absoluutselt igal pool, ka kõige kaugemates maailma nurkades.
Kui suure huviga ootate esinemisi Tallinnas?
Saab olema väga põnev mängida muusikat paikades, kus varem seda tehtud pole. Mul pole vahet, kas esineda Tammsaare pargis, McDonald’si ees või Raekoja platsil. Ma ei sea endale esinemiskoha suhtes mingeid piiranguid, peaasi et muusika inimesteni jõuaks.
Kuidas kohtusite Jaak Sooäärega, kellega koos teete bändi Dynamite Vikings?
Kohtusime Kopenhaageni rütmimuusikakonservatooriumis. Jaak on inimene, kes ei ole kunagi kaotanud usku minusse kui trummarisse. Isegi siis, kui parasjagu pole leidunud muusikuid, kellega koos mängida, on Jaak olnud minust ikka väga heas arvamises. Me mõlemad oleme muusikaliselt natuke hullumeelsed.
Jazziauhinnad – vajalik tunnustus
Silmapaistvate Eesti jazzmuusikute premeerimine on aastatega saanud „Jazzkaare” festivali ning ka jazzikuu programmi lahutamatuks osaks. „Tunnustust ei ole kunagi liiga palju ja meie muusikud väärivad seda kindlasti, sest viimasel kümnendil on Eesti jazzi kandepind märgatavalt laienenud,” räägib „Jazzkaare” korraldaja Anne Erm. Küsin Elioni Jazziauhinna senistelt laureaatidelt, miks on selline auhind oluline ja kas see on midagi nende elus muutnud.
SIIM AIMLA : Igasugused kultuuriauhinnad on olulised seepärast, et tõmbavad tähelepanu mingile konkreetsele kultuuriliigile ja seega kultuurile üldse. Nii on ka Elioni jazziauhinnaga. See väärtustab jazzmuusikute tegemisi, annab kaalu ja tõsiseltvõetavust tervele stiilile ja selle arengule. Mulle oli see auhind meeldiv üllatus. Ühest küljest on väga tore ning ego kõditav tunne nii tähtsa tunnustuse osaks saada, aga natuke piinlik on ka, sest minu ümber on ju palju väga häid (ja minu arvates palju teenekamaid) muusikuid. Eks see auhind anna ka natuke enesekindlust juurde – võib-olla läheb minu tegevus ning loominguline askeldamine kellelegi teisele ka korda? Niiviisi on vahva mõelda küll!
TANEL RUBEN: Muusikule või mis tahes eriala inimesele on tunnustus oluline. Meedia positiivne tähelepanu on äärmiselt vajalik jazzmuusikule, kes veedab niikuinii suurema osa oma lavaajast väikestes klubides väikesele kuulajaskonnale esinedes. Julgen väita, et argine meediatähelepanu jazzile on pea olematu. Seega on jazziauhind nagu kivi, mis tekitab järvele mõneks ajaks laineid.
JAAK SOOÄÄR: Kui varem on tunnustatud riiklike preemiatega klassikalist ja popiauhindadega popmuusikat, siis Elioni jazziauhind on ainus, mis pöörab kogu tähelepanu jazzmuusikutele. Seega on see sündmus loomulikult ülitähtis.