Lõppenud septembrikuu oli üks kõige soojemaid, mida inimesed on eales mõõtnud, kui mitte kõige soojem. Esialgsetel andmetel jäi see alla vaid eelmise aasta rekordkuumusele. See on järjekordne (peaaegu) purunenud rekord jadas, kus rekordid aina langevad nagu doominokivid.
Nullindate alguses sündinud inimesele ei kõla see teade ei uudse ega tähelepanuväärsena: temperatuurirekordid, eelkõige just eriliselt kuumad tulemused on tiksunud meie igapäevaelu taustal sünnist saati. Minu elu esimene suvi oli 2003. aastal, mil enneolematu kuumalaine tappis Euroopas üle 70 000 inimese. Enneolematu oli see õigupoolest 2009. aastani. Siis sai rekord ületatud.
Internetiavarustes on juba igavaks muutunud meem, kus Bart Simpson ahastab, et parasjagu on tema senise elu kõige kuumem suvi. Tema isa näitab talle elevil silmil asjade positiivset külge: see on kogu su ülejäänud elu kõige jahedam suvi! Nende laste jaoks, kes on praegu algklassides, võtab see üpriski täpselt kokku kogu nende (senise) elukogemuse. Iga suvi on tõenäoliselt palavam kui eelmine.
Aina langevad kuumarekordid on sedavõrd igapäevaseks saanud, et neile pole tavaks õieti tähelepanugi pöörata. Mõnikord saab järjekordne kõrgemale roninud temperatuuripügal pool minutit eetriaega välispoliitika- ja kultuuriuudiste vahel, aga teinekord ei saa ja siis ei tehta selle puudumisest suuremat numbrit.
Oot, peatume korraks nende üha uute kuumarekordite tähendusel. Need osutavad ju muutusele keskkonnas. See muutus on nõnda kiire, et minu 21aastase elu jooksul on olnud 20 ajaloo kõige kuumemat septembrit. See on tegelikult pöörane!
Kõrvulukustavas vaikuses on lihtne tunda, et olen üks vähestest, keda järjekordne ületatud temperatuurirekord aina enam muretsema paneb. Nõnda olin ma peaaegu rabatud, kui EiK luges ühel sulnil pühapäeva hommikul Anu Välba saates oma värsket luuletust: „Kolme päeva pärast saan 24 / Kohatu on olla / Nagu Motörhead Montreux’ jazzifestivalil 2007 / Särk seljas ligumärg / Annaks kõik ühe retsi trummisoolo eest / Siis läheb vahelduseks meelest / Saja aasta kõige soojem september ja sõda ja kõik muu, / Millest vanaema ei lõpeta rääkimist, / Sest teab, et ta ei pea neid tagajärgi kogema niikuinii / Nii kaugele see meditsiin ka nüüd veel ei arene“. Tuttav tunne – ja üllatus, et see kellegi teise sõnastuses riigitelevisioonis kõlama pääses.
Olen harjunud tundma, et mu keskkonnamure on mu isiklik asi. Tuleb välja, et see on levinud tundmus. Ehkki sageli usutakse, et noored on eriliselt mures keskkonda ja inimkonna tulevikku ohustavate kriiside pärast, selgub, et noored räägivad sellest ängist, ärevusest ja ahastusest omavahel vähe. Nii jäävad noored oma murega kergesti üksi. Üksi murekoorma kandmine suurendab jõuetust ja halvendab vaimset tervist – peab paika, et just jagatud mure on pool muret.
Sel samal (peaaegu) kõige kuumemal septembril käisin Stockholmis ühel erilisel peol. Selle korraldas vabaühendus, kes on võtnud oma südameasjaks toetada noorte kliimaliikumisi: pakkuda kõike vajalikku alates ruumidest ja lõpetades kunstitarvete, nõu ja jõuga. Üksiti korraldasid nad peo noortele aktivistidele, et nood saaksid hetkeks olla lihtsalt noored ega põleks heleda leegiga läbi. Oli eriskummaliselt tiivustav tantsida öösse saalitäie inimestega, kes kõik tunnevad muret eksistentsiaalsete ohtude pärast ja püüavad neid leevendada, ning fotoseina ees lollitamise vahel jagada kogemusi oma riikide vastu kliimakohtuasjade algatamisest ja tunda, et pole oma murega üksi.
Mure saab olla käivitav jõud muutuste ellukutsumiseks. Et murest saaks tegu, on tarvis tunnet, et mul on oma tegevusega võimalik midagi korda saata. Seejuures on kriitilise tähtsusega teistega koos toimetamine, koos mõtlemine ja jõudude ühendamine. See siin on märk igale omaette (keskkonna)mure kandjale: otsi üles teised, kes on samuti kuulnud järjekordsest kuumarekordist, raiutud metsast ja enneolematust üleujutusest ning saanud aru ohtlikest muutustest nende sümptomite taga. Lükka käima vestlus, et mõelda välja, mida me saame teha ära koos nüüd ja praegu, et luua kestlikku ja lootust andvat tulevikku. Sest lootus elamist väärt tulevikule pole midagi, mis meil on, vaid me saame seda ainult ise endale luua.
