Pole ilmselt liig väita, et sel nädalavahetusel Rakveres vältav LGBT+ filmifestival „Festheart“ on Eesti vastuolulisim ja skandaalseim filmifestival, mis küll ei ütle konnatiigi tingimustes kuigi palju. Kui lüüa festival ja ennekõike selle rahastust puudutav otsingumootorisse, on kerge jõuda selliste „kvaliteetväljaannete“ nagu Uued Uudised ja Objektiiv veergudele, mille hambusse see sõbralikuma ja avatuma ühiskonna edendamiseks algatatud festival on jäänud.
2017. aastast Rakveres ja nüüdseks ka Tartus toimuv festival on paistnud silma ennekõike oma temaatilise fookuse tõttu, mis on rihitud otse laiemale ühiskondlikule rindejoonele. Küllap on konfliktifoon hoidnud eemal ka nii mõnegi potentsiaalse huvilise. Kahetsusväärselt vähe on seetõttu pööratud tähelepanu programmile endale, filmide tegelikule sisule ja kvaliteedile.
Poliitika ja filmide suhe on keeruline. Kuigi kväärfilm on määratletud alamžanri kirjeldusena juba 1990. aastate alguses, on esindatuse küsimused kerkinud meelelahutusmaailma teravama tähelepanu alla alles viimase viie kuni kümne aasta jooksul. See ei piirdu ainult LGBT+-kogukonnaga, vaid laiemalt küsimusega: kelle lugusid räägitakse, kes räägib, milliseid lugusid neist räägitakse, keda me üldse ekraanil näeme? Lihtsakoelise paralleelina võiks küsida loodetavasti igaühele mõistetaval moel, kas me tahame, et kuskil maailma kultuuriloos oleks räägitud ka eestlaste lood, ja kas meile on oluline, millisena meid nendes lugudes kujutatakse.
See, et naised, eri nahavärvid, sotsiaalsed klassid ja loomulikult ka seksuaalvähemused on filmiloos alaesindatud, on statistiline tõsiasi. Ja see, et seis on viimastel aastatel muutuma hakanud, võiks olla nii inimlikult tervitatav kui ka kunstiliselt värskendav, lisades valge heteronormatiivi kõrvale teistsuguseid tegelasi, uusi vaatenurki, erineva maailmakogemuse ja tausta pealt sündinud viise lugusid jutustada. Loomulikult pole vähem tähtis ka puhtalt sümboolne väärtus – käepäraseks näiteks võib siin tuua Marveli suurejoonelise koomiksimäruli „Must Panter“1. Olgu filmi kvaliteedi ja originaalsusega muus osas kuidas on, oli see paljudele esimene kord näha mustanahalist superkangelast ja tajuda, et ka nemad võiksid kuuluda maailma, mis oli seni reserveeritud kellelegi teisele.
Eitada ei maksa seejuures ka vormipõhist konjunkturismiohtu. Kui sümbolväärtus võib kanda kõrgustesse üksikuid mustrimurdjaid, siis sealt edasi muutub olulisemaks sisuline veenvus või, populaarselt väljendudes, lisaväärtuse loomine. „Erinevus rikastab“ ei ole lihtsalt sõnakõlks, aga sõnakõlksuks jääda ta võibki, kui rääkida näiteks täpselt sama lugu samasuguse ülesehituse ja samasuguste maskuliinsete väärtustega, asendades vaid kosmeetilise muutusena peaosas mehe naisega, valgenahalise mustanahalisega või hetero geiga (kusjuures, kui esimese kahe muutuseni on aegamööda jõutud, siis viimaseni pigem mitte).
Seega jääb vaatajatele ja kriitikutele väljakutseks eristada sümboolset ja sisulist väärtust. Pelgalt poliitiline korrektsus või vajaliku sõnumi sõnastamine ei tähenda automaatselt igakülgset kunstilist õnnestumist ega pruugi teost tervikuna isegi päästa. Ka kogenumate filmiajakirjanike seas on mõnikord olnud tunda valmisoleku puudumist mõnd filmi kritiseerida, kuna kunstiliste valikute ja sisulise kvaliteedi arvustamist võidaks tõlgendada ka sõnumi või väärtuste kallale minekuga, tulemuseks võimalik tagurlikuks ja iganenuks tembeldamine.
Pika sissejuhatuse mõte pole välja valgustada filmiajakirjaniku sisemonoloogi, vaid kirjeldada konteksti, millesse konkreetse maailmavaatelise või väärtuspõhise fookusega filmid ja filmifestivalid maanduvad. Selles kontekstis võib mõjuda lausa üllatavalt, kui nii-öelda normaalsed, tavalised ja hillitsetud on mitmed „Festhearti“ kavast leitavad filmid.
Suurepäraseks näiteks ja üheks enim soovitust väärt filmiks võiks pidada Hiina linalugu „Kõik saab korda“2.
Draama keskmes on 40 aastat koos veetnud vanapaar, kelle elu tundub igatpidi idülliline – suur pere, toetavad tuttavad, veel elusügise hakul tekkinud idee panna püsti seenioridele mõeldud ettevõte. Kui üks naistest ootamatult sureb, selgub aga, et ei pärimisseadused ega suguvõsa hoiakud näe elukaaslast täisväärtusliku partnerina. „Parimaks sõbraks“ nimetab teda ühel hetkel isegi üks tema enda pereliige.
Vaikne film näitab kaasaegse Hongkongi kosmopoliitsuse ja traditsiooniliselt perekeskse Hiina ühiskonna põrkumist. See põrkumine ei avaldu aga suure poliitilise lahingu või sotsiaalse murdehetkena, vaid ennekõike pisiasjades, aegamööda avanevates arvamustes, viisakuse taha jäävates vaikivates hoiakutes. Kogu inimliku empaatia ja heasoovlikkuse juures pääsevad pinnale aastasadu ja -tuhandeid ühiselu kujundanud mustrid, kus ennekõike vaadatakse perekonna isafiguuri otsa ja austatakse tolle otsuseid, isegi kui need hakkavad minema vastuollu sellega, mida võiks nimetada inimlikuks headuseks ja hoolivuseks.
Lavastaja Ray Yeung on nimetanud oma suurimaks eeskujuks Jaapani kinolegendi Yasujirō Ozut ning meistri peenetundelisust argielu kujutamisel on tunda ka tema enda filmis. Ta ei jutlusta ega suuna liialt, vaid vaatleb ja näitab pehmelt. Ameerika filmitraditsioonis võiks sama lugu rääkida vihase võitlusena ebaõigluse vastu, kuid Yeung ei kujuta häid ega halbu tegelasi, vaid püüab mõista igaühe põlvnemist, otsuste tagamaid. Eks see olegi elu ilu ja valu ühtaegu, et tegelikkus osutub mõõtmatult keerulisemaks ja mitmekihilisemaks, kui ükski maailmavaateline lipukiri seda olla võiks. Sügavam mõistmine vajab aga aega, avatust ja paraku ka haavatavust, mida „Kõik saab korda“ elegantselt evib.
Tegelaste sugu ühtaegu on ja ei ole selles filmis oluline. Teemad on universaalsed ja võtmeküsimuseks õigupoolest pere olemus: kas läheduse ja osaduse määravad veri, perekonnanimi või isiklikud valikud?
Kui „Kõik saab korda“ esindab sedavõrd hillitsetud ja vaikset filmikunsti, mis ei tohiks ehmatada mitte kedagi, siis stiililt hoopis teisest puust on Argentina film „Reas“3, ilmselt kogu festivali kõige silmapaistvam vormieksperiment. Lavastaja Lola Arias tegi viie aasta eest naistevanglas teatritöötoa, millest koorus ajapikku välja mänguline dokumentaalfilm. Tulemust võiks nimetada ka vanglamuusikaliks, milles oma lugusid esitavad päriselt trellide taga viibinud naised.
Filmi raamib noore Yoseli (Yoseli Arias) saatus, kes satub kinnipidamisasutusse narkootikumide vedamise eest ning saab vaatamata esimesele rikkumisele nelja-aastase vanglakaristuse. Kui vanglaelust on valminud rohkelt üsna jõhkraid ja armutuid põnevikke, siis siin näitab lavastaja ennekõike omamoodi kokkuhoidvat kogukonda, kes saab võimaluse väljendada oma agressiooni, pettumust, lootusi ja unistusi kehalise liikumise, laulu ja tantsu kaudu. Muusikalised stseenid on seejuures tõeliselt head, narratiivse terviklikkuse asemel on tegemist haarava kollaažiga erinevatest saatustest ja tulevikuplaanidest.
Hoopis laiemalt on see ka lugu vanglatest, mis peaks resoneeruma nii näiteks Ameerika ülekoormatud vanglasüsteemi kui ka skandinaavialiku rehabilitatsioonikultuuri kontekstis. Seaduserikkujaid on kerge häbimärgistada, oluliselt keerulisem leida usaldust ja lootust muutumise või parema tuleviku loomiseks. „Reas“ ei ilusta, ent on ometi elujaatav pilt selle muutuse võimalikkusest ja kihtidest, mis igas inimeses peituvad ning mida erinevad olukorrad, võimalused ja sotsiaalsed olud võivad esile tuua või vastupidi pärssida.
Mõlemad soovitatud linalood – nagu ka mitmed teised festivali kavast – ei mõjuks kuidagi vähem loomulikult Pimedate Ööde filmifestivali või ükskõik millise teise suure festivali kavas. Tegemist on harivate ja puudutavate, ühtaegu LGBT kogukonda esindavate, aga igas mõttes universaalselt oluliste linalugudega.
Sellised filmid kinnitavad õigupoolest seda, kui palju on ühiskonnas olukord paremaks muutunud. Kui 2006. aastal mõjus parima lavastajatöö Oscari andmine Ang Lee’le geiloo „Brokebacki mägi“4 eest vaat et ajalooliselt julge kurioosumina (filmil endal tuli alla vanduda hiljem rohkelt kriitikat kogunud ja pigem aegununa kirjeldatud „Kokkupõrkele“5), siis tänaseks hakkab kväärmääratlus toonasel moel tähendust kaotama. (Armastus)lugu on (armastus)lugu ja film on film.
Ka näidete nagu „Kõik saab korda“ ja „Reas“ puhul pole enam niivõrd tähtis nende sümbolväärtus, ehkki ka sellest ei tasu mööda vaadata, kuivõrd tegemist ongi lihtsalt väga heade filmidega. Need on julged, aga mis veelgi olulisem, need on kõnekad, intelligentsed, inimlikud filmid. Ja milleks muuks filmikunst siis hea on, kui inimkogemuse vahendamiseks ja empaatiakogemuse pakkumiseks.
Samamoodi võib „Festheart“ siiamaani mõjuda kitsa fookuse ja kindla kogukonna jaoks mõeldud festivalina, ent kava tase kõneleb millestki enamast. Kui sageli räägitakse Eesti teatrikülastuste arvust, siis erinevate väikeste filmifestivalide arv näitab eestlasi ka filmirahvana. Mitmed neist jäävad muidugi jätkuvalt laiema tähelepanu alt välja ja küllap on viimane aeg ka selle muutumiseks. Peljata igatahes ei maksa, „Festhearti“ kavast leiab midagi igaühele.
1 „Black Panther“, Ryan Googler, 2018.
2 „Cong jin yihou“, Ray Yeung, 2024.
3 „Reas“, Lola Arias, 2024.
4 „Brokeback Mountain“, Ang Lee, 2006.
5 „Crash“, Paul Haggis, 2004.
