29. septembril lõppes Portugalis Portos Ida-Euroopa filmidele keskendatud filmifestival „Beast“, mille tänavune fookusriik oli Eesti. Festivali avasid kolm Eesti lühifilmi: „Saunapäev“, „Heiki teisel pool“ ja „Miisufy“*. Erivaatluse all oli Triin Ruumeti looming. Näidati nii möödunud sajandi dokumentaalfilme kui ka videokunsti alaprogrammi „Club Classics“. „Ei teata alati isegi Balti riikide pealinnu, nii et kuidas saakski olla aimu, et Eesti, Läti ja Leedu erinevad omavahel?“ arutleb festivali kunstiline juht Teresa Vieira, kes loodab festivaliga vähendada lõhet Ida- ja Lääne-Euroopa vahel.

„Beast’il“ on algusest peale keskmes Ida-Euroopa filmikunst. Kas see pole sinu arvates Portugalis piisavalt esil?

Ühest küljest oleme teineteisele väga lähedal, teisest küljest väga kaugel. Meil on teadmine näiteks Lõuna-Ameerika ja Aasia filmidest, aga Ida-Euroopaga alati seoseid ei teki. Näiteks kui 2018. aastal laienes „Beast“ koostöös Ukraina filmifestivaliga „Molodist“ Lissaboni, ei suutnud paljud seal elavad ukrainlased uskuda, et terve alamprogramm on pühendatud ainult Ukraina filmidele. Venemaa laiaulatuslik sissetung Ukrai­nasse tingib vajaduse Ida-Euroopa hääli veelgi enam esile tõsta.

Seisneb see kultuurikaugus ajaloos või milleski veel?

Suur roll on haridusel: teil õpetatakse ajaloos täiesti teisi asju. Ka meie uudistes keskendutakse teistele piirkondadele. Näiteks ei kuule me tõenäoliselt Kreeka tulekahjudest, vaid oma tulekahjudest, aga võib-olla Poola uudistes räägitakse ka Kreekast. Nähtavust mõjutavad haridus, meedia, aga ka filmide valik festivalidel. Ida-Euroopa filme on festivalidel üha rohkem, sest need on järjest paremad, aga oluline on ka inimestega suhelda, toimuvaga kursis olla. Film on eri kultuuride vahel üks potentsiaalne ühenduslüli.

Kas Ida-Euroopa on geopoliitiliselt määratletud ruum või midagi muud?

See on väga mitmekesine ala. Näiteks Portugalis on mitmeid eksiarvamusi Balti riikide kohta. Segadust tekitab juba see, kus Baltimaad geograafiliselt asuvad. Ei teata alati isegi Balti riikide pealinnu, nii et kuidas saakski olla aimu, et Eesti, Läti ja Leedu erinevad omavahel? Mina ei teadnud samuti enne Leetu kolimist sellest puurkonnast suurt midagi, aga soovin, et see lõhe väheneks.

Juba enne seotust „Beast’iga“ uurisid ülikoolis Leedu poeetilist dokumentalistikat. Millest selline huvi?

Huvi tekkis sellepärast, et ma ei teadnud sellest midagi. Leetu kolides olin kursis visuaalkunstide, mitte filmiga. Ülikooli lõputöö eesmärk oligi tundma õppida Leedu filmiajalugu. Läheneme festivaliga fookusriikidele natuke sarnaselt. Ma ei tea kõigest kõike ja fookusriik annab mulle ja kogu tiimile võimaluse avastada midagi, mida me enne ei teadnud, ning seda siis publikuga jagada.

Oled vaadanud viimaste aastate jooksul loendamatu hulga Ida-Euroopa riikide filme. Oskad sa välja tuua trende teemades või esteetikas?

Arvan, et kvääriteema on õhus, aga mitte veel piisavalt tugevalt. Meile on see oluline teema ning festivalil on ka kvääriprogramm, näiteks sel aastal oli fookus Ukraina kväärifilmil. On tunda, et sellistele projektidele antakse üha rohkem rahastust, aga teemaga ei olda ikka veel tasemel, kus tahaksime seda ühiskonnana näha. Teine teema on side maakohtadega. Meid paeluvad lood, mis jäävad linnast väljapoole. Kuna Tartu on 2024. aastal üks Euroopa kultuuripealinnadest (festivalil nägi kolme lühidokki ka Tartu 2024 raames välja antud lühifilmikassetist „Metsik lõuna“ – A. A.), toob see pealinna piiridest väljapoole jäävad lood laiema publiku ette. Eestis ja paljudes teistes riikides on side maakohtadega väga tugev, aga lood on sageli (pea)linnakesksed.

Keskendute festivalil ennekõike naishäältele. Ka enamik Eesti fookusesse valitud filmidest on naislavastajate tehtud.

See on teadlik otsus. Oleme tiimina väga teadlikud režissööride soolisest esindatusest. Üks ilus asi, mida eelmisel aastal märkasin, oli see, et eripalgelise programmitiimiga tulevadki programmid iseenesest mitmekesised. Seega ei ole küsimus ainult selles, kuidas paika seada kvoodid, vaid tuua kokku tiim, kes filme valib. Kaasatus ilmneb mitmel tasandil. Ma olen kunstiline juht, ma olen naine, ma olen kväär. Muidugi peegeldub see ka programmivalikus. Me ei taha põlistada normatiivset valge heteromehe perspektiivi. Me ei taha neid hääli kõrvale tõugata, aga soovime esile tõsta neid hääli, kel pole seni olnud võimalust olla lavastaja rollis, vaid kes on panustanud näiteks jumestajate, kostüümikunstnike või produtsentidena. Isegi praegu tuleb tudengitega rääkides välja, et naised valivad enamasti ükskõik millise rolli peale lavastaja oma. Mitte seetõttu, et neil poleks midagi öelda, vaid nad tunnevad, et ei sobitu. Tahame oma filmifestivalil näidata, et kui tahta olla filmirežissöör, siis saab seda teha olenemata sellest, kas ollakse mees või mittebinaarne naine. Igaühel on see õigus, see ruum.

Kumb on olulisem: kas tugev film või see, kes on selle taga?

Arvan, et mõlemad on küllaltki olulised. Näiteks retrospektiivide puhul ei püüa me saavutada naislavastajate arvulist ülekaalu, sest see ei peegeldaks oma aega. Küll püüame olla programmi osas nii tasakaalustatud kui võimalik. Aga jällegi, mitmekesise tiimiga tuleb see iseenesest. Muidugi, film on kõige olulisem, aga paljudes riikides on valitsenud normatiivne vaade, mis paljusid ei esinda. Meistriteosed jäävad mõistagi meistriteosteks. Püüame alati leida ka midagi uut ja tihti kerkib küsimus, miks ei saanud meistriteost hoopis mõnest teisest. Õnneks on olukord mitmekesisuse mõttes muutumas, aga sooline tasakaal on meie festivalil siiski oluline. ​

Soolisest tasakaalust rääkides tuleb tõenäoliselt silmas pidada ka seda, et filmimaailm on väga režissöörikeskne.

Eelmisel aastal oli meil fookuses Tšehhi kostüümikunstnik Ester Krumbachová. Ta tegi lavastajana ainult ühe filmi, aga kujundas kostüümikunstnikuna suuresti Tšehhi uue laine filmi ilme. Meile on oluline näidata tiimide mitmekesisust ja vaadata režissööri rollist kaugemale, aga režissöör on paratamatult esimene, kellele mõelda.

Tänavu võtsite režissöörina vaatluse alla Triin Ruumeti. Miks ta sõelale jäi?

Olin lummatud Ruumeti 2016. aasta filmist „Päevad, mis ajasid segadusse“. „Tume paradiis“ (2023) kordab mõneti sama mustrit: mitmeplaanilised karakterid ei ole ei head ega halvad. Hea ja kurja skaalal on nad kindlasti kurjuse poole kaldu, aga filmis pole kangelasi ja antikangelasi. Pigem on nad seda samaaegselt. Tegelaskujude sisekonfliktid on hiilgavalt välja mängitud ja mind ennast tõmbab pigem süngete häälte poole. On värskendav näha midagi, mille loomisel ei ole reeglistikust kümne küünega kinni hoitud. Selle festivali ülesanne on tõsta esile need, kelle filmid ei jõua Portugalis kinolevisse, ja ma arvan, et Ruumet ei olnud siin nii tuntud.

Minu üks erilisemaid elamusi oli klubiklassika seanss, mille raames tõite kinolinale valiku Eesti nullindate videokunstist. Kuidas selle mõtteni jõudsite?

Tahtsime tuua videokunsti suurele ekraanile. Meile on oluline tutvuda videokunsti vormidega ja luua neile oma ruum. Festivalil olid veel ka näitused, aga püüame tuua maksimaalselt asju kinolinale. Eesti Kaasaegse Kunsti Keskus võimaldas meil arhiivides sorida. See oli tõeline avastusretk, sest videoid on nii palju, aga ühel hetkel avastad midagi inspireerivat ja hakkad selle ümber ehitama. Mind võlus Kadriann Kibuse ja Liina Paakspuu „Chase and Dance“ (2000), mis on intrigeeriv sotsioloogiline retk tantsupõrandale. Paigad, kus aega veedame, võivad erineda, aga koodid on äratuntavad. Idee oli alustada traditsioonilise arusaamaga klubiskeenest ja liikuda edasi metafoorsema käsitluse juurde. Meile oli oluline hoida kõik nullindates. Ainult Mark Raidpere „Andrey/Andris“ oli aastast 2006. Ülejäänu oli aastast 2000. Seega vaade klubikultuurile oli vägagi läbi Y2K-filtri.

Piilusite ka Eesti filmiajalukku ja tõite arhiiviprogrammis publikuni filmid ja reklaamid 1960. kuni 1980. aastateni. Kui võrrelda tollast olustikku uute filmide omaga, siis kuidas on Eesti nende kümnendite jooksul sinu arvates muutunud?

Keskendume ennekõike poeetilistele dokumentaalfilmidele, kus on vähem narratiivi, vähem dialoogi. Pigem domineerivad visuaal ja muusika. Eesti animatsioon on peaaegu et omaette institutsioon, aga ka dokumentalistikas on tugevaid tegijaid ja tahtsime minna tagasi just Eesti dokumentalistika juurte juurde. Oluline on, et dokid põimuvad programmis tolle ajastu reklaamidega. Püüame suhestuda põlvkonnaga, kes ei ole kasvanud üles lineaartelevisiooniga, luua kodus telekavaatamise tunde. Programmis näidatakse midagi, siis tulevad reklaamid vahele, siis tuleb midagi uut, aga see kõik on kureeritud ja vormib narratiivi. Arvan ka, et reklaam on huvitav žanr, mida analüüsida, uurida, mida reklaamiti ja miks reklaamiti. Mida nägid inimesed 1960ndatel? Mida 1980ndatel? Usun, et Tallinna kauba­maja reklaame nägi omal ajal enamik eestlastest, nii et see on omamoodi sotsioloogiline uurimus.

Kas Portugali ja Eesti filmikunsti vahele saab paralleele tõmmata? Mis üldse iseloomustab Portugali filmindust?

Ma arvan, et paljud mõtlevad Portugali filmist rääkides kõigepealt sellistele režissööridele nagu Pedro Costa, Miguel Gomes, Manoel de Oliveira. Nad on võib-olla ühed siinse filmikunsti tugevaimad, aga pilt on mitmekesistumas. Elu maakohtades on omaette teema, aga lisaks on palju portreesid linnaelust, näiteks portreed Lissabonist. Portos investeeritakse filmindusse märkimisväärselt. Inimesed elavad Lissabonis, sest kinod olid Lissabonis. Praegu tuleb rohkem kui kunagi varem lugusid Põhja-Portugalist. Portol on oma filmikeskus ja sellest on saanud uus jõukese. Märgata on detsentraliseerumist, sedasama võis täheldada sel aastal ka Tartu kandis.

Külastasime Portos animastuudiot BAP ja oli hämmastav, mis on kümne aastaga üles ehitatud. Kas Porto toetab kohana ka festivali?

Kindlasti. Huvitav, et mainid animatsiooni, sest animatsioon on üks meie tugevusi. Paljud kaastootmised on seejuures just Ida-Euroopa riikidega, kus on animatsioon samuti kunstiliselt tugeval järjel.

* „Sannapäiv“, Anna Hints, Tushar Prakash, 2024; „Heiki teisel pool“, Katariina Aule, 2022; „Miisufy“, Liisi Grünberg, 2023.