Nagu teisteski väljaannetes, ilmus kooliaasta esimese nädala Sirbis mitu haridusteemalist kirjutist. Kuid muu sisuka ja põneva kõrval maalis Kaarel Tarandi ironiseeriv arvamuslugu „Õnneaeg on laste poole teel“1 kummalise pildi olukorrast koolides, kus nn äärmuspedagoogika ohustab võrsuva sugupõlve kasvamist töökaks ja õnnelikuks. Kuigi autor ei selgita, mida ta täpsemalt peab äärmuspedagoogikaks, jääb mulje, et see hõlmab endas pea kõike, mis erineb nõukogude koolist, seega eeldame, et meiegi kuulume tema silmis selle määratluse alla. Hinnates sisulistel argumentidel põhinevat konstruktiivset arutelu peame siinkohal vajalikuks vastukaaluks tuua tõenduspõhiseid väiteid ja rahustada lugejaid, kes liigõnnelike laste saatuse pärast südant valutavad.
Tarandi arvamusloo peamine sõnum paistab olevat kahtlus haridussüsteemi vastavuses ühiskonna tulevikuvajadustele. Selle tõestuseks peab ta praeguse koolihariduse liigset paindlikkust võrreldes sellega, mida kogesid kuuekümnendatel sündinud („võitjate põlvkond“), kelleta tema sõnul poleks Eesti riiki oma praegusel kujul. Kas „võitjate“ edu taga on Nõukogude kooli karm kord, mitte õnnelik juhus, on kaheldav, sest selle põlvkonna eelis seisneb ju eeskätt taasiseseisvunud Eesti turumajanduses tekkinud uute võimaluste kokkulangevuses nende tööea algusega. Ometi just sellele argumendile Tarand toetub, vihjates, et tänapäeva koolinoored omariikluse taastamisega hakkama ei saaks.
Küllalt kaalukaid väiteid laste heaoluga arvestamise poolt leidub isegi samas lehenumbris,2 kus osutatakse tõsiasjale, et PISA testi hiilgavate tulemuste varjus oleme jätnud haridusliku ebavõrdsuse tähelepanuta. Kuigi riigikorrast sõltumata on koolides alati jätkunud tublisid lapsi, kellele võib survestamine pealtnäha soodsalt mõjuda, viitab Eesti esikoht lisaks PISA edetabelitele ka kooliealiste laste suitsiidide arvus3 seniste saavutuste kõrgele hinnale. Lisaks ei unune koolieas kogetud katsumused lõputunnistust saades, vaid neil võib olla oma osa tõsiasjas, et depressioonirisk on igal teisel noorel täiskasvanul ning üldistunud ärevushäire risk igal kolmandal.4 Seega on hädavajalik kaaluda, kas ja millal on käes see õige aeg palju nõuda ning jääda seejuures avatuks võimalusele, et õpilastel võib vahel olla rohkem abi hoopis millestki muust kui järjekordsest kontrolltööst. Keskendudes nõudmiste ja saavutuste seosele, näeme vaid poolt tõde, jättes tähelepanuta kõik, kellele liigne survestamine on teinud karuteene. Kuid millegipärast on ühiskonnas sõnaõigus ja kõlapind ainult neil, keda peame edukaks. Alahindamata riigi ülesehitajate panust on märkimisväärt, et nende näitel on tegu vaid väikse osaga ühiskonnast, kelle edu tagamisel on tõenäoliselt lisaks koolisüsteemile oma roll ka (kõrg)haritud perel ja tutvusringkonnal. Kooliharidus peaks aga toetama lapse arengut olenemata sellest, kas ta kasvab kõrgharidust ja akadeemilist edu väärtustavas peres või vanema(te)ga, kes ei leia aega kodus lapsega lugemise harjutamiseks.
Põhjalikum arusaam lapse arengust ja psühholoogiast on nüüdisaegse õpikäsituse tugevus, mitte nõrkus. Küsimusele „mis oleks saanud juhul, kui praegu peavoolu tükkivad äärmuspedagoogilised seisukohad oleksid kehtinud 40 aastat tagasi?“ küsiksime vastu: mis oleks, kui lapsed saaksid võimaluse kasvada inimeseks mitte sõltumata koolist, vaid tänu sellele? Nüüdisaegne õpikäsitus ei tähenda pingutuse ja reeglite kaotamist, vaid lisab neile heaolu mõõtme, mis näeb soorituse kõrval ka inimest kogu oma keerukuses. Väärtustades rohkem inimlikkust loome õpilastele eeldused tõhusamalt õppimiseks ja seeläbi ka ihaldatud tulemusteni jõudmiseks. Uuringud5 näitavad, et motiveeritumad õpilased pingutavad rohkem, kvaliteetne motivatsioon aga ei teki sunniviisiliselt, vaid just nn pehmete väärtuste toetamisega.6 Lihtsustatult öeldes: nii võib tekkida edendav nõiaring, kus heaolutunne toetab laste huvi õppimise vastu, sellest saadud eduelamus aga lisab protsessile aina hoogu juurde, andes noortele eluks kaasa soovi ja oskuse iseseisvalt õppida ka siis, kui soorituse eest enam hindeid ei panda.
Kui varem on eeldatud, et lapsed õpivad õppima ja kasvavad inimeseks iseenesest, siis põhikooli riiklikku kehtivasse õppekavasse7 on põimitud üldoskuste osa eesmärgiga toetada nii õpiedukust kui ka valmisolekut mis tahes elus ette tuleva probleemi lahendamiseks.8 Seega on praeguse haridussüsteemi prioriteet, et koolilõpetajad oleksid eeskätt täisväärtuslikud inimesed, kes oma heaolu pinnalt suudavad luua paremat maailma ka kõigile teistele. Isikliku heaolu tähtsust rõhutab ka haridusvaldkonna arengukava,9 mille peamine eesmärk on kujundada inimest, kellel on „teadmised, oskused ja hoiakud, mis võimaldavad teostada end isiklikus elus, töös ja ühiskonnas ning toetavad Eesti elu edendamist ja üleilmset säästvat arengut“. Seega pole põhjust kahelda selles, et ka praegustest noortest võib saada võitjate põlvkond.
Viimaks ei saa me nõustuda Tarandi loodud kummalise seosega erivajadustega arvestamise ja maksudest kõrvalehoidumise vahel. Vastupidiselt ettekujutusele, nagu saaks iga õpilane ennast eriliseks tituleerida ning koolis teha, mida heaks arvab, tuleb üldhariduses täiendava toe saamiseks lapsevanemal ja õppijal läbi käia rida spetsialiste, kes lapse arengust põhjaliku ülevaate loovad ja toevajaduse kindlaks teevad.10 Seega ei ole lisatuge võimalik saada igal õpilasel ning seda, kuidas ja kui palju õppida, ei määra õppija ise. Kuid just sellesarnase naeruvääristava suhtumise pärast hariduslikesse erivajadustesse seisavad õpetajad silmitsi olukorraga, kus vanem ei tunnista oma lapse erivajaduse olemasolu. Isegi kui koolis on võimalused tugiteenuse pakkumiseks, ei saa seda vanema nõusolekuta teha, mistõttu kannatab nii laps kui ka klassikaaslased ja õpetajad. Selliste olukordade vältimiseks on vaja normaliseerida õpilastele individuaalne lähenemine, mitte pidada normiks sõnavõtte, mis kõhutundele tuginedes valjul häälel kinnistavad arusaama õigest ja valest.
Viiuliõpetaja ja Sibeliuse akadeemia doktorant Kaisa Johanna Vähi ning Pelgulinna gümnaasiumi õpiabi, Tallinna ülikooli magistrant Hanna Anett Peiel on Tunnist Tundi MTÜ asutajad.
1 Kaarel Tarand, Õnneaeg on laste poole teel. – Sirp 6. IX 2024.
2 Eneli Kindsiko, Sandra Haugas, PISA-pimedus. – Sirp 6. IX 2024.
3 Merilin Pärli, Laste enesetapud tegid mullu musta rekordi. – ERR 21. VI 2021.
4 Eesti rahvastiku vaimse tervise uuringu konsortsium, Eesti rahvastiku vaimse tervise uuringu lõpparuanne. Tervise Arengu Instituut ja Tartu Ülikool 2022.
5 Vt nt Reed W. Larson, Natalie Rusk, Intrinsic Motivation and Positive Development. – Advances in Child Development and Behavior 2011, 41.
Ülle Pässa, Põhikooli õpilaste sisemine ja väline õpimotivatsioon õpilaste hinnangute põhjal ja selle seos keskmise hindega Harjumaa nelja kooli näitel. Magistritöö. Tartu Ülikooli haridusteaduste instituut 2013.
6 Richard M. Ryan, Edward L. Deci, Self-Determination Theory: Basic Psychological Needs in Motivation, Development, and Wellness. Guilford Press 2017.
7 Põhikooli riiklik õppekava. – Riigi Teataja, 14. I 2011, 1.
8 Vt nt Claire E. Weinstein, Jaimie M. Krause, Nancy Stano, Taylor W. Acee, Learning to Learn. In James D. Wright (toim), International Encyclopedia of the Social and Behavioral Sciences, Elsevier 2015.
9 Haridusvaldkonna arengukava 2021–2035. Haridus- ja Teadusministeerium 2020.
10 Jaan Kõrgesaar, Sissejuhatus hariduslike erivajaduste käsitlusse. Kolmas, täiendatud ja parandatud väljaanne. Tartu Ülikooli Kirjastus 2020.
