Peterburi linn annab välja kirjanduspreemiat N Liidu sõjaväelaste kangelastegusid Teises maailmasõjas ülistavate teoste eest. 2003. aasta eest oli selle auhinna saajate hulgas kahetsusväärselt ka Soome kodanik. Normaalne käitumine oleks olnud auhinnast keeldumine, kuidas sa ikka vaenlase nimega auhinna vastu võtad. Aga seda ei juhtunud ning põhjuseks saab olla kas ahnus, alatus või haigus. Auhinna statuut võimaldab meil välja arvutada juudaseekli ja Vene rubla täpse vahetuskursi: 1 hõbeseekel reetmise eest võrdub 250 rublaga ehk kolmapäevase Eesti Panga päevakursi järgi 107 krooni ja 87 sendiga. On inimesi, kes aate ja isamaa ikka väga odavalt müüvad. Ja pole siis ime, et kõikvõimalike alatute turunippidega peab sellele lisa teenima. Olgu öeldud, et Juudas ise pea 2000 aastat tagasi oli ausam mees ning valis lisateenistuse asemel vabasurma.

Keegi Eestis ei oska nimetada väga mitut soomlast, kes oleks silmanähtavalt Eesti vaenlane meie vaenlaste leival. Neid saab olla ehk üks miljonist, halvimal juhul üks sajast tuhandest. Tekib küsimus, miks Eesti ajakirjandus just need mõned kõigi hulgast esitlemiseks ja tutvustamiseks välja valib, mängides täpselt plaani järgi, mis vastane valmis kirjutanud. Kas poleks olnud väärikas vaikida, marginaalset tüüpi ignoreerida? Eriti avalik-õiguslikul ETV-l, kes aga hoopis populaarses saates parimal eetriajal laseb mingil 15 minuti kuulsuse nimel tegutseval laimujutupuhujal pikalt laimata nii oma kui ka naaberriiki. Miks küll Eesti ajakirjandusest ei kao usk, et kõikvõimalikele riigikukutamiskatsele kaasaaitamine ongi ajakirjandusliku sõltumatuse sünonüüm? Kes küll teeb neid tarku otsuseid, et vastase propaganda võimendamine on nii tähtis? Juba mitmendat korda küsin sel aastal, aga selget vastust ei saa.

Eks siinmail ole põlvepikku poisikeselgi teada, et „las laimab võõra kadedus, …”. Veel on vähem tuntud Nurmio-Sibeliuse „Jäägrite marsi” ennustus, mille täitumine Juudailt küsimata ikka lähemale nihkub:

Viro, Aunus, Karjalan kaunis maa, yks suuri on Suomen valta.