On ju teada, et interpreedi jaoks üks vajalikumaid oskusi on muusikateose kaudu publikuga suhtlemine ja just kammermuusika arendab muusikakeeles „kõnelemist” suurepäraselt. Ansamblimängu kaudu õpitakse oma partnereid kuulama ja tunnetama ning uuel tasemel kõla ja faktuuri valitsema, mis tuleb omakorda kasuks soolomängu mõtestamisele. Kuigi muusikahariduse keskastmes on pearõhk mõistagi soolorepertuaaril, võib festivalil osalenud 15 ansambli põhjal siiski järeldada, et huvi koosmusitseerimise vastu on üpris tuline. Igal ansamblil oli oma mänguga publikule midagi öelda ja ebaõnnestumisi peaaegu polnudki. Festivali korraldajate sõnul on nende peaeesmärgiks innustada koosmusitseerimise abil veidi tagasihoidlikuma eneseväljendusega õpilasi, kes tunnevad end soolomängus mõnevõrra ebakindlana.
Ettevõtmine on igatahes vilja kandnud, sest kahvatuna ei mõjunud ükski ansambel. Peaaegu kõik olid omandanud ansamblimängu alustõed, mis lubav antud valdkonnas tasapisi edasi areneda. Vaid ühe ansambli puhul riivas kõrva halvasti paika pandud kõlaline balanss ning üheplaaniline forte’s musitseerimine, kuigi iga mängija on andekas ja tehniliselt tugev ning varasematel sooloesinemistel ka heas mõttes silma paistnud. Seega ei ole kammermuusika õpetlik ainult eneseväljendusraskustes õpilastele, vaid samuti solistlikult väljapaistvatele noortele muusikutele, kes peavad õppima eelkõige teiste ansambliliikmetega arvestama ning eristama teoses temaatilist ja saatva iseloomuga materjali. Festivali tase oli tänavu väga ühtlane, ent instrumendi valdamise ja artistlikkuse poolest kerkisid teistest mõnevõrra esile Peterburi muusikakeskkooli õpilased. Üks väljapaistvamaid numbreid kogu festivalil oli Claude Debussy Viiulisonaat g-moll, mille esitasid Peterburi õpilased Dmitri Serebrennikov viiulil ja Darja Korotkova klaveril (õp Jelena Semišina, žürii preemia). Serebrennikov valdas sonaati nii kujundlikus kui tehnilises mõttes ning pianist toetas teda nõuetekohaselt, ehkki mitte samavõrd eredalt.
Väga professionaalselt ja tõsise suhtumisega esitasid Jean Sibeliuse vokaalloomingut bariton Olli Rasanen ja pianist Stefanie Tuurna (Helsingi, õp Heikki Pellinen, žürii preemia). Harva leidub noori pianiste, kes lauljaid sedavõrd hästi tajuvad ja teose kujundamisele oskuslikult kaasa aitavad. TMKK oli esindatud seitsme ansambliga, kellest žürii valis lõppkontserdile esinema kaks: kvinteti, kes esitas väljapaistvalt Kuldar Singi teose „Studi monotematici 3 etudes” (Mart Saluri, Kaido Kopli, Markus-Ülori Vokksepp, Theodor Sink ja Kristjan Veermäe, õp N.-L. Sakkos) ning trio koosseisus Robert Traksmann, Marcel Johannes Kits ja Rasmus Andreas Raide (õp Marrit Gerretz-Traksmann). Viimase trio puhul oli tegemist festivali noorimate osavõtjatega, kes aga on koos musitseerinud juba viis aastat ning tunnevad end ansamblimängus üsna kindlalt. Noorusele vaatamata oli Robert Schumanni „Duetis” mitu tõeliselt andekat kõlalist välgatust. Publiku poolehoid kuulus aga triole koosseisus Maaren Randvere, Theodor Sink ja Johan Randvere (õp M. Gerretz Traksmann), kelle esituses kõlas kaks osa Dmitri Šostakovitši Triost e-moll.