Ühingul on võimas ambitsioon anda 15 aasta jooskul välja „Kogutud teosed” 33 köites (!), juba oktoobris üllitatakse RE TÜ juubeliks järgmine, Esimese ja Teise sümfooniaga köide, ettevalmistamisel on süidid, Concertino jm. Käesoleva koostas suure põhjalikkusega (algmaterjalid Stockholmist, kommentaarid) Kerri Kotta, kes tänas teoreetilise osa eest Margus Pärtlast ja Enn Kivinurme  hoolika korrektorina.

*

Järjekordse aastaraamatu on koostanud ja enamjagu eestindanud Maris Kirme. Kõik üheksa on seni olnud erineva näo ja sisuga, sealjuures üks inglise- ja üks saksakeelne. Nüüd siis Tubin soomlaste vaatevinklist – vastukaaluks meie endi retseptsioonile (M. Kirme). Kaks erandit ka: Kerri Kotta uudse rakursiga essee „Sibelius, Tubin ja orgaaniline vorm” ning lisana toodud Vardo Rumesseni argumenteeritud kohtuvaidlus uhke albumi „Eduard Tubin ja tema aeg” autorsuse küsimuses (ei resümeeri, kuid leian, et – ilmestamaks meie tegelikkuse krimpsus palet – võinuks tellida ja kõrvale  sättida ka vastaspoole arusaamise asjast. Mõtlemiseks: kas näiteks pildi raamijal või selle kergelt üle maalinul on õigus see ise signeerida?). Kogumik sisaldab mainitute kõrval 10 pikemat-lühemat artiklit Soome perioodikast, samast ka 8 kontserdi- ja lavateoste arvustust, heliplaadiarvustusi, kroonikat. Nagu Kirme esitlusel rääkis ja eessõnas kirjutab, on teljeks Tubin ja Soome. Tegu on valikuga hõredast ja hajuvast aastate 1948–2008 kontserdi-, muusikalavastuste ja heliplaadiarvustustest, kus korduvalt teatatakse, kes too Tubin üldse on. Eks ole see meie enesearmastust mõneti riivav küll – kui unustada, kuivõrd varasem, kaugelejõudnum ja rahvusvahelise  resonantsiga on olnud sealne areng?

Tubinat on XX sajandi teisel poolel ju sealmail esitatud, ajuti isegi mitte liiga harva, ent tundmatu lõpmatu tutvustus mõjub kogu heatahtlikkuse juures ikkagi kurvastavalt – isegi kui jätta kõrvale Tubina-eitus hullusti egotsentriliselt Seppo Heikinheimolt, kes ei hinnanud Sibeliustki ja kelle mürgiseim arvustus olevat olnud kahesilbiline „Miksi?” pärast teatamist, et tuntud laulja N andis eile kontserdi. Jah, aga Tubinat ei teatud Soomes II maailmasõja lõpuni sootuks mitte. Asi paranes 1950ndate teisel poolel (ju Viienda sümfoonia ettekande edu aastal 1948 ununes kiiresti, uut tähelepanu  tuli oodata kümme aastat). Siis sattus Tubin järsku „Sävelten mestareita” täiendatud väljaandesse (1958) 123 maailma helilooja lühiportreede hulka (tõlgitud ka RE TÜ 2002. a aastaraamatusse)! Kuid seejärel jälle, 1970ndatest surmani 1982, ei ilmunud tema kohta ainsatki rida. Viimase paarikümne aasta jooksul on Tubinast enim huvitunud muusikateadlane Veijo Murtomäki, kellelt mitu pikemat lugu nüüd meilgi lugeda. Muide, leian, et just Murtomäki positiivsete artiklite paigutamine üllitise etteotsa retušeerib ehk meie rahvuslikku tuska. Esimese neist – „Sümfoonik kahe maa vahel” (2005) –  võtaksime pisut vaadelda. Pealkirjaga viitab autor Tubina kuulumisele nii eesti kui rootsi heliloojaskonda. Ta nendib, et Tubin asus kaua kahe tule vahel: 1961. aasta kodumaa-külastusest peale süüdistati teda N Eesti toetamises (teadaolevalt pööras talle sellepärast mõneks ajaks selja isegi Olav Roots). Kuid ajapikku, eeskätt kui sümfoonikut, „hakati temas üha enam nägema (autor ei ütle, et just Soomes) mitte enam lokaalse, paikkondliku kaaluga, vaid rahvusvahelise kandepinnaga, Sibeliuse, Nielseni ja Šostakovitši suurusjärku heliloojat.”

Seda hilist, alles XXI sajandi alguseks pärale jõudnud tõdemust on nüüd siiski tore kogeda, iseäranis pärast  otsekui tahtlikku möödavaatamist. Kõrvalepõikena meenutaksin omalt poolt, et just N Eestis leidus jõude, kes end poliitilisil libapõhjusil libistades Tubinale vastu töötasid – markantseim näide pärineb aastast 1984, kui Tallinn keelas leedulastel Kolmanda sümfoonia ettekande Vilniuses! Murtomäki kirjutab soomlastele, et sümfoonikuna käis Tubin läbi pika tee „rahvusromantismist atonaalsuse künniseni”, eklektikuna – nagu kes tahes suurtest heliloojatest Mozartist Messiaenini – „ õnnestus tal sulatada mitmekesine aines isikupäraseks sünteesiks”. Kui 1950.–1970. aastate Rootsis püriti serialistliku, üldse  avangardistliku muusika poole, ei peetud Tubinat küllalt modernseks, tähelepanuväärseks; ta püsiski „põhiosas järelromantismi ja rangema modernismi piirimail”, oli „folkloorsete ja ekspressionistlike joontega uusklassitsist”. Alalõigus „Stiilide piirimail” vaatleb Murtomäki põgusalt Tubina sümfooniaid, tunnistades Esimese (1934) kohe küpseks teoseks. Viienda (1946), kõige soosituma, nimetab ta „sõja- ehk võitlussümfooniaks”, Kuuenda (1954/1956) modernistliku perioodi alguseks, edasisi juba kuni selginemiseni mõõdukamateks. Siinkohal lubaksin endale veel ühe ekskursi, nimelt sügisesse  1956, kui Viies jõudis Sergei Prohhorovi tõlgitsuses esmakordselt Eestisse. Selle esitus mõjus – nagu Eino Tambergi „Concerto grosso’gi” (1956) – paelahmaka paiskumisena rohetavasse tiiki, see andis tavatu impulsi (Jaan Rääts just kirjutas oma Esimest).

Ühte Tallinna muusikakooli noorukit aga hämmastas enamgi veel analüüs, mille ta palvel Prohhorov nelja silma all andis: vormilise käsitluse juurde rääkis maestro hämmastava julgusega sisust – sellest, et ta kuuleb esimeses osas Vene tankide laviini, teises osas põletatud maa ängi ning finaalis ähvardavat lootust vabanemisele! Ja ei juhtunud Prohhoroviga midagi, kuigi jutt ei jäänud sugugi  nelja silma alla. Küllap ei ulatunud see toonase direktori H. R-ini, kes 1957. aastal saatis kolm poissi Pagari tänavale ülekuulamisele ainuüksi selle eest, et nad olid terve kooliga Tauno Hannikaist „Finlandia” ajal püstiseismisega austanud. Selle muusika saatel olevat valgesoomlased N Liitu rünnanud, seletati KGBs. Ja tõepoolest, kuni Stalini surmani kuulutati „Finlandia” persona non grata’ks tema suurel maal. Toosama Hannikainen oli 30. mail 1959. aastal ka Jyväskyla ülikooli 25. aastapäevaks Toivo Lyy kõrgelennulisele tekstile kirjutatud „Õnnistamise kantaadi” ettekandja. Muusika tellimine kaalukaks  rahvuslikuks sündmuseks kelleltki eesti pagulaselt tekitas avalikkuses solvumiseni küündinud pahameele. Sellest on mõnegi autori kirjutises vimma tunda, kuid ükski ei tee muusikat ennast maha, vastupidi – see tunnistatakse kõrgväärtuslikuks.

Nii antud artiklis kui veelgi põhjalikumas „Eduard Tubina muusika retseptsioon Soomes koos mõningate märkustega tema soomekeelsetele tekstidele loodud vokaalteoste kohta” (2007, avaldatud esmalt ingliskeelsena sama aasta RE TÜ aastaraamatus) käsitleb Murtomäki suure sümpaatiaga Tubina loomingut peaaegu kõigis žanrites lauludest ballaadi „Ylermi” ja „Õnnistamise kantaadi” ning ooperiteni,  klaveri- ja kammermuusikast sümfooniateni. 1970ndatel alanud vaikuseperioodi arvab ta olevat tulenenud Soome-Nõukogude suhete „eripärast”. Saatuse tahtel selgines poliitiline õhkkond kahjuks alles pärast helilooja surma; kosutav teada, et mõju avaldasid firma BI S heliplaadid (kümne sümfoonia „hull projekt”), mõlema ooperi kuulmine („Barbara …” lavastati 1991. a Tamperes), HannuIlari Lampila võrdleb Tubinat vokaalselt Wagneriga ning muusikaliselt Šostakovitši ja Aulis Sallisega. Finlandia Records ja Alba hakkasid hoogsalt Tubinat salvestama: Concertino, klaveriprelüüdid, numbrid „Kratist” ja sümfooniad ER SOga Arvo Volmeri juhatusel  … Ja Murtomäki usub, et Tubina muusika leiab püsiva koha soome muusikamaastikul. Nüüd usume vist meie ka. Et see aga üleüldiseks saaks, pole ju vajagi – Tšaikovski ei hinnanud Bachi ega Brahmsi, Roots vältis Tšaikovskit jne. Olematuks pole teinud see neist kedagi. Jääb veel kinnitada, et Kerri Kotta eelmainitud essee on selles õhukeses raamatukeses erandlik, see ei kuulu Tubina-Soome teljele, vaid on omaette uurimus. Alustab ta tõdemusega, et nii Sibeliust kui Tubinat on sageli kõrv
utatud XX sajandi oluliste sümfoonikutena. Ja lõpetab: „Muusikapsühholoogia seisukohast väljendub  orgaanilise vormi peamine olemus „muusikalise protsessi veenvuses” kuulaja jaoks. Oma loomingus püüdlesid selle suunas nii Sibelius kui ka Tubin. Kasutades eesmärgile jõudmiseks erinevaid vahendeid, õnnestus aga mõlemal heliloojal luua maailm, milles Gurney sõnul „iga hetk näib paratamatuna (muusika) pidevas liikumises””. Essee alguse ja lõpu vahel on vaid neli lehekülge teksti, aga see on nõnda mõttenõtkelt arendatud, et pole kokkuvõtteks kärbitav. Sestap võtke RE TÜ aastaraamat ise kätte – see ongi siinse kirjatüki mõte.