Ajalehed jätsid sihilikult esitamata objektiivse ja täieliku informatsiooni seaduseelnõu tegeliku sisu kohta ja heitsid selle asemel õhku põhjenduseta kahtlusi Eesti kohtuvõimu sõltumatuse aadressil, hirmutasid avalikkust tsensuuriohuga, levitasid mõõdutundetult valeinformatsiooni (sealhulgas nn uuriva ajakirjanduse väidetavalt laia esinemise kohta Eestis) ning esitasid põhiseaduslikule rahvaesindusele ultimaatumi loobuda valitsuse esitatud eelnõu menetlemisest. Kellele on vaja valetavat ajakirjandust? /https://ajaveeb.just.ee/allikakaitse/ 

*

Kui üks seltskond valetab ühes küsimuses, siis miks peaks uskuma, et ta on muudes aus ja faktitäpne?  Eriti seltskond, kes arendab meediaettevõtluse tooteid, mille tähtsaimaks sisuks usaldusväärsus. Trükiajakirjandus jätkas eelmisel nädalal kampaania korras ähvardustööd, et sundida riigikogu valitsuse esitatud seaduseelnõu 656 SE mitte arutama ja menetlusest välja arvama.

Neljapäeval avaldasid ajalehed valge külje, kus väideti seaduseelnõu kohta seda, mida seal ei sisaldu, nimelt, et seadusega tahetavat  hakata võimu kuritegudest teatanud anonüümseid allikaid paljastama ja väljaandeid „lihtsalt hoiatuseks trahvima”. Eriti armsalt lennutas bumerangiga endale vastu pead Postimees oma juhtkirjas: „Pressivabadus on /—/ tagatis, et riigis toimuva kohta on võimalik tõepärast teavet saada. Eriti puudutab see Eesti avaliku võimu tegemiste jälgimist ja kajastamist”. Seda kirjutati, kui paralleelselt ise just avalikku infot ehk õigusakti eelnõu ja  seletuskirja (õnneks on need meedia abitagi kõigile avalikult kättesaadavad) moonutatult vahendati.

Ja nii kestis see terve nädalavahetuse: ise oli loodud „fakt”, seda vaidlustada kellelgi ei lastud, valeinfole aga rajati hulk kommentaare, nii et ka kurt kuulis, millist jõledat kuritegu ajakirjanduse vastu valitsus kavandavat. Mart Kadastik ironiseeris vangla võrdlust kasutades valitsuse püüde üle kaitsta ajakirjanikke, kes  kaitset ei soovi. Priit Hõbemägi kurtis, et teda (ja üldse ajakirjanikke) eelnõu kirjutamisse „ei kaasatud” (aga kuidas kaasata reguleerima neid, kelle alusväide on, et regulatsiooni pole vaja?). Muidugi on ajakirjandusjuhtidel raske tunnistada, et ka nemad ei ela seadusest kõrgemal. On ju harjutud olema „neljas võim”, kelle pilli järgi ülejäänud tantsima peavad. Ja nüüd siis tuleb keegi ja tahab ajakirjanduse sõnade eest  vähekenegi vastutama panna. Minister Rein Lang võib väita, et seaduse mõte on kaitsta ajakirjanikke (nende endi eest, ilmselt), kuid seaduse jõustumisel ei kaitstaks ennekõike mitte tuntud ja positsioonikaid, vaid vähetuntud ja ajakirjanduse väär- või valuvõtete eest kaitsetuid kodanikke – ajakirjanike eest. Praegu on „allikas”, kes on kas või korra ajakirjanikule salaja informatsiooni andnud, täielikult ajakirjaniku meelevallas. Samamoodi, nagu politseiseriaalides  sõltuvad sada protsenti politsei armust informaatoriteks tehtud endised kurjategijad.

Põhimõte on lihtne: kui sa enam infot ei anna, siis võivad ülemused/avalikkus teada saada, kes seni infot on andnud. Kes võib kinnitada, et sellised mõistaandmised ajakirjaniku ja allika vahel ei võiks ka Eestis ette tulla? Miks, kui mitte kartusest kaotada väljapressimisvõimalus, tõrguvad ajakirjanikud allika kaitsmise seadusliku kohustuse kehtestamise vastu?  Ajalehed hõiskavad: meil on eetikakoodeks ja eneseregulatsioon! Jah, kaitsetumat kodanikku täiesti mitte rahuldav kord tõesti eksisteerib. Kui kodaniku kaitseks tuleks ka ettevõtet natukenegi distsiplineeriv seadus, muutuks ehk nii mõnigi asi ajakirjanduse suhtumises endast nõrgematesse, kelle „kaitsmisel” nõrgematele alatasa haiget tehakse. Aga seda mõtetki, et keegi võiks neilt kohtu kaudu suuremat valuraha nõuda, ei talu ei leheomanikud  ega -juhid. Kuid mille pärast veel kui mitte raha pärast peakski üks äriühing riigivõimu vastu sõjakäigu ette võtma? Eriti olukorras, kus oma traditsioonilised tuluallikad on kokku kuivanud. Ei taha enam maksta reklaamiandja, lehetellija ega üksikostja.

Ühtki geniaalset äriplaani pole trükiajakirjanduse päästmiseks suudetud leiutada ei USAs, ei Euroopas. Eestis küll: ärimaailmale ja üldse kõigile, kes soovivad saada tulevikus  ainult endale meelepäraseid seadusi, loodab ajakirjandus edaspidi pakkuda poliitilise šantaaži teenust. Niipea kui mõni eelnõu välja ilmub, ähvardab ajakirjandus selle suure kampaaniaga ja kena kopika eest reguleeritavale meelepäraseks. Kui parlamendi liikmed peaksid praegu meediaettevõtete ähvardustele alla andma ning eelistama 656 SE sisulisele arutamisele ja ehk ka muutmisele-täiendamisele hoopis ajalehtede ees pugemise võistlust  pidada, siis astutakse põrguteele ise ja tõugatakse sinna ka riismed sellest ideaalajakirjandusest, mis kunagi demokraatia valvekoerana töötama pidi. Kodanik jääb kaitseta, võim järele valvamata ning õigusriik arendamata.

Kurb küll, kui mõni rahvaesindaja, kelle ülesanne kodanike kaitseks seadusi teha, nüüd jalga või kätt väristama hakkab – lootuses saada mõnelt ajalehelt tindine pai.