Lootus on lõpuks otsuseks saanud. Rahvusraamatukogu saab sisustuse ja Tallinna Kunstihoone remondiraha. Vastupidine oleks olnud ka erakordselt tobe. Poolelioleva konserveerimine ja tühjana hoidmine ning asenduspinnal ajutist teenust pakkudes ootamine on samuti kulu ja vajadust funktsioneerivate asutuste järele ei saa ka tuleviku eelarvetest lihtsalt välja pesta. Rahva­juhtide riigikaitsetuhinas võinuks minna ka halvemini. Kõvast kivist suured hooned oleksid ajutiselt või tähtajaliselt määratud moonaladudeks, sest ega padruneid ja pomme ju väljas vihma käes saa hoida, kui need nüüd järjest saabuma hakkavad kõigi nelja miljardi euro eest, mis kaitseväe mürsuostuks lubatud. Selle koguse jaoks veel piisavalt panipaiku teatavasti ei ole ja kui meelevaldselt, näitlikustamiseks öelda, et 10 000 euro väärtuses laskemoona võtab kuupmeetri laoruumi, ei mahuks see ära, kui ka kogu Kumu, Eesti Rahva Muuseum ja Estonia maast laeni sõjakraami täis toppida.

Kaitseväe moonalaod ei ole loomulikult arhitektuurisündmus ega sekkuta nendega ka avalikku ruumi, mistõttu nende projekteerimisse ja rajamisse ei kaasata avalikkust ega korraldata arhitektuurivõistlusi. Ikkagi riigisaladus, mis sest, et kosmosest näha. Idapiiri lähedale maasse kaevatavate betoonpunkrite valmistamise ning nende katse­pommitamise kohta annavad asjaosalised pidevalt teavet, kõik on justkui avalik, kuid diskussiooni ei teki. Küllap on rahvas siis üksmeelselt rahul plaani enda, punkrite arhitektuuri, hinna ja ka ehituskvaliteediga.

Aga mis siin imestada, suurem osa Eestis ehitatavast ei eruta iial kedagi – ja seda hoolimata tunnustamist väärt aastatepikkustest pingutustest arhitektuurihariduse edendamisel ja teadmiste levitamisel. Peaaegu kogu avaliku tähele­panu kaaperdavad üksikud hooned, millele juba enne nende kavandama hakkamist on riputatud kaela sümbolhoone või maamärgi silt. Need on avalikud hooned, mis rajatakse „rahva raha eest“. See annab justkui igaühele õiguse olla kogu protsessi hindaja, ekspert ja kriitik kavatsusest kasutusloani. Kõiki suuri laevu saadab kajakate kisa, kuid erinevalt laevaehitusest, kus dokis keevitustööde ajal linde arvamust avaldamas ei ole, matab asjatundmatute koor ekspertide hääle pahatihti juba teekonna alguspunktis.

Paradoksaalne lugu, sest eluaseme-ruumile, kus inimesed viibivad kõige rohkem aega, ehk kodudele ei esita nende omanikud ja elanikud sugugi sama kõrgeid nõudmisi kui ehitistele, mis rangelt võttes ei kuulu täielikult neile ning kuhu nad satuvad harva või kuhu ei soovigi kunagi sattuda, nagu haiglasse või hooldekodusse. Täpsemalt: oma siseruumi osas võivad inimesed isegi olla nõudlikud, kuid aknatagust võtavad üksikute aktiivsete eranditega kui paratamatust. Kunagi määras inimeste elulised vajadused ja võimalused partei tahe, nüüd korraldavad eluruumide ja tervete elurajoonide, asumite ja aedlinnade teket turu nähtamatud käed ning räägib raha. Valdav osa inimestest elab oma elu ebatäiuslikus või talle sootuks sobimatus ruumis, mida ei saa kohandada inimese elukaare muutuvate vajadustega ja mille ümbruse uuenemises kaasarääkimise võimalus on nullilähedane. Eluaseme valik koosneb lõpututest kompromissidest, teatri- või muuseumihoone puhul on aga lausa kohustuslik olla kompromissitu.

Kui panna väärikuses võistlema hea avalik ruum ja hea eraruum (ka näiteks avalikus kasutuses kaubanduspinnad käiksid lisaks eluhoonetele selle alla), on viimane praegu kindel kaotaja. Nagu õigesti selgitab arhitekt Raul Järg (loe lk 6-7), tuleb Eestiski ette, et väärika avaliku ruumi loomisel saab kokku „toimiv komplekt: tellija, avalik võim ja arhitekt“ ning sünnib priima tulemus. Elamu­ehituses see ei kehti. Lõppomanik või -kasutaja ei ole tellija, avaliku võimu, eeskätt omavalitsuse voli piirdub üldtingimuste seadmisega, tüüpprojektide realiseerimisel võib aktiivne arhitekt üldse puududa. Peaaegu kogu võim on kinnisvaraarendaja käes, keda suure­mahulises äris ei huvita üldse, millised on minu soovid, unistused ja maitse ning kvaliteedinõuded kodu ümbrusele, vaid ainult see, kui palju mul raha on. Ühesõnaga, oma soovidele täielikult vastava eluruumi ja ümbruse suudavad endale hankida vaid vähesed. Ülejäänud lepivad poolsuguse eluga.

Valikulisel nõudlikkusel ruumi suhtes on mõistagi tagajärjed, mida indiviidi tasandil peaksid uurima vaimse tervise spetsialistid. Ühel pool pideva rahulolematuse seisund oma ümbrusega, teisel raisatud kirg ja emotsioonid, sest avaliku ruumi suurprojektide puhul on üsna tõenäoline, et need kunagi lõpule ei jõua või jäävad aastakümneteks venima. Jällegi üks demokraatia ja turumajanduse olemuslik tunnus: suur­projekti elutsükkel ei lange kokku poliitika ega majanduse tsüklitega.

Mänguruumi otsustajatel siiski on. Senise kogemuse järgi jõuavad Eestis õnnelikult lõpuni pigem need ette­võtmised, mille ambitsioonikas eesmärk julgetakse seada ning kogu ehituseelne töö tehakse ära majanduslikult kehval ajal, mil poliitikud on hõivatud muuga ja ehitusraha pole lootustki saada. Kiire loomuta plaani toeks, mida kohe rahastama ei pea, saab lihtsamini kokku koguda siduva poliitilise konsensuse, sest poliitikud mõtlevad lähiaja kuludele, kuid mägedetaguste asjade puhul ollakse helded. Saad, kui oled kannatlik, ütlevad nad. Kui siis majandus august välja hüppab, on otsustajatele (nood võivad küll olla võimul vahetunud, kuid on antud lubadustega seotud) kohe ka ette panna kogu dokumendipakk ja arvutuskäik ning tuleb ka rahastus. Nii juhtus näiteks Kumu ja ka Eesti Rahva Muuseumiga.

Kui hakata aga uljaid plaane sõnastama alles majanduse laineharjal, mil näib, et raha tuleb ratsa ja kõik on võimalik, on tulemuseks pettumus. Kõige veenvamalt kinnitab seda Tallinna uue raekoja planeerimine, mil ajalugu enam kui sajand. Raske on vaidlustada linnavõimu esindus- ja tööhoone vajadust. Juba 1912. aastal, kui linnavõim oli suurelt jaolt eestlaste kätte langenud, oli vajadus suur, sest keskaegne vana raekoda oli muinsus, mitte tööruum ning pealegi sümboliseeris põlist sakslaste ülemvõimu. Uuest raekojast veel välja kujundamata Viru väljaku ääres pidi saama maamärk ja ruumidominant, ühtlasi eestluse sümbol. Oli raha ja oli lootust, kuigi arhitektuurivõistluse tulemus sai ka tõrvast kriitikat. Aga ehitamise asemel tuli hoopis sõda ja kriis.

Umbes sama kordus 1930ndate lõpul ja viimati viieteistkümne aasta eest. Toimus küll tulemuslik arhitektuurivõistlus, mille tulemused saadi aga kätte juba ränga finantskriisi tingimustes ning õige pea mindi raha pärast võistluse võitnud arhitektidega tülli. Algatus ise aga oli partei- ja jõupoliitiline, mitte konsensuslik, sellest pidi saamagi Savisaare, mitte Tallinna maja. Tagajärg: linlased, planeerijad ja arhitektid on tööd teinud ja närve kulutanud, arutanud ja kaasa elanud, aga nüüdseks juba vähemasti kolm korda petta saanud. Raekoda ei ole ning vähemasti viimati kavandatud asukohta ka ei tule. Pealinna volikogu ja linnavalitsuse üksused raiskavad ruumi valedes hoonetes ning kiirgavad sealt negatiivset mõju Vabaduse väljaku ning laiemalt kesklinna arengule.

Vastuargument eelöeldule on, et avalik võim peab kulutama majandustsüklis vastuvoolu, sest vastasel korral kuumutatakse üle ehitusturg. Õige, aga see ei mõjuta muud. Endistviisi on ka vaesel ajal vaja suurelt unistada, teha ettevalmistused. Majanduskasvu taastudes ei tule aga kiirustada ja kulutada, vaid raha kõrvale panna ja pühendada kogu energia ja asjatundmine õigeaegsele erasektori nõudlikule kvaliteedikontrollile, et lubamatu, maitsetu ja kahjulik jääks ära kohtukäikudetagi. Ja siis alles järgmise kriisi ajal ise soodsalt ehitada. Küll siis lõpuks saavad väärika avaliku ruumina valmis ka veel rajamata raekojad, haiglad, pea­tänavad ja linnaväljakud.