Naistevastane vägivald on ühiskonniti niivõrd normaliseeritud (loe: nähtamatu), et šokeerivaid uudiseid täis meediaruum kahjuks vaevalt enam kedagi üllatab. Naisi pekstakse, naisi vägistatakse, naisi pannakse põlema – ja ometigi näen nendele uudistele oma ühismeedias enamjaolt ikkagi naisi (ja teisi vähemusi) reageerimas valulikult (ja vihaselt). Sestap küsin: mis teil viga on, (cis-)mehed, et te tihti neil teemadel vait olete või üldse sõna ei võta? Kas tõesti on raske üles näidata ka kõige kergemat sorti (ühismeedia)solidaarsust või pelutabki mõnda hirm näida sedasi pelgalt „performatiivselt“ kaasa tundvana? Eks see va ühismeedia-aktivism on tõesti mõneti kahtlane, aga kuna suurelt jaolt opereerime ikkagi ka online-maailmas, ei näe põhjust eelnevalt kirjeldatud suureks performatiivsuse ohuks. Sest ma pole ehk ainus (naine), kes ootab (ka) meestelt aktiivseid sõnavõtte teemadel, mis puudutavad näiteks reproduktiivõigusi, nõusoleku teemat, võimupositsioonidel olevate meeste aina jätkuvat võimu kuritarvitamist, patriarhaadikriitikat jms. Aga, ae-ae, kus te nii tihti olete, mehed?
Naistega vähem solidaarseks olemist võib märgata ühiskonna igal tasandil. Ka sugugi mitte kõige õudsemate stsenaariumide ja juhtumite puhul. Alles hiljuti tuli nt kino Sõprus välja aktsiooniga „Kino kõigile. Ka kibestunud kriitikutele“, näidates sedasi üles solidaarsust ühe (mees)-filmikriitikuga. Üks teine kino kasutas teadupärast Andrei Liimetsa kohta sõnapaari „kibestunud kriitik“ ühes tõesti ebaõnnestunud väljaütlemises. Ja see polnud Artisel teadupärast ainus ebaõnnestunud „aktsioon“ seoses sama juhtumiga. Iseenesest oli ju Sõpruse akt üllas ja tore, aga pani kahjuks ka mõtlema, kuidas väga ei meenugi, et mõnele avalikus sfääris tegutsevale naisele – kellele tihti öeldakse kümneid kordi hullemini – oleks mõni inimene või lausa asutus sedasi solidaarsust üles näidata tihanud. Ei, naistele võib öelda endiselt lits, libu ja jumal teab mida kõike veel ja kellegi silm ei pilgu ka selle peale. Mõnele aga ei jõua isegi „kibestunud“ öelda, kui juba institutsioonid appi tõttavad! Vaat kui hea on ikka mees olla …
Kunagi rääkisin Kaisa Lingule Klassikaraadio kirjandusteemalises saates, et mõneti olen ammu ära harjunud, et kriitikat kaasneb avalikus sfääris tegutsemisega paratamatult rohkem, kui oled ehk ära teeninud. Ja seda eriti naisena. Sellest, kuidas president Kersti Kaljulaid ja peaminister Kaja Kallas said kordades rohkem kriitikat võrreldes samades ametites tegutsenud meestega, kirjutas ühes hiljutises Sirbis väga hästi ja kokkuvõtvalt Tiia Kõnnussaar. Samas artiklis toob autor välja, et naisautoreid on meediaväljaannetes kordades vähem (kui mehi) ja küsib: „Kas naistel on palju vähem öelda kui meestel? Või on põhjus selles, et arvamustoimetuste meesjuhid ei leia üles häid naisautoreid, kellelt lugusid tellida? Või ei võta naised ise sõna, sest ei soovi ennast vabatahtlikult kurjade kommentaaride sihtmärgiks seada?“
Tõenäoliselt peitubki siin see kahe teraga mõõk. Kui ühelt poolt eelistavad meediaväljaanded (mida juhivad suuremalt jaolt mehed) tellida arvamuslugusid eelkõige meestelt, siis naised, kes oma arvamust üldse tihkavad avaldada, peavad tihti leppima sellega, et seesama meestest koosnev avalik ruum on varmas neid sealsamas pihuks ja põrmuks laskma. Ja seda tihti ilma igasuguse kõrvalise solidaarsusaktsioonita kelleltki, eks.
Eestis on mees püha lehm.
Naisi vihatakse rohkem. Naisi sõimatakse rohkem. Kuid kaitstakse kordades vähem kui mehi. See on „normaalne“ asjade seis. Normaalne on naistele sitasti öelda. Ja mis siis imestada, kui ühe tasandi vägivald kandub üle teistele tasanditele, kuidas ühiskond võibki aina laiemalt tolereerida jätkuvat võimupositsioonil meeste võimu kuritarvitamist näiteks oma naisalluvate kallal.
Institutsioonid kaitsevad mehi ka nendes olukordades, kus naisele oleks tõenäoliselt ammu ust näidatud. Eestis on mees püha lehm, eriti mida kõrgemal positsioonil ta asub. Seda enam tahaksin kuulda rohkem mehi rääkimas ja küsitavaks tegemas aina jätkuvat püha-lehma-trendi ja patriarhaadiohtusid. See on muideks vähim, mida te teha saate.
