Esiteks peab toimetaja mõistma, mis on öeldud originaaltekstis. Teiseks peab ta katsuma aru saada, mida on tahtnud öelda tõlkija. Kolmandaks tuleb tal tõlkija konstrueeritud lause panna keeleliselt ja sisuliselt korrektsesse vormi. Mõistetamatuks jääb siinkohal see, miks kolm korda suuremat tööd tasustatakse kolm korda madalamalt. Karta on, et midagi ei muutu isegi siis, kui meie äraspidiste väärtushinnangutega ühiskond hakkab märkama teisigi väljasurevaid liike nagu õpetajad ja arstid, kellele nende samariitlasetöö tasuks pakutakse üksnes konti ja kõva koorukest. Stabiilses ühiskonnas valitsevad ka keelekasutuses tavad ja traditsioonid. Mujal maailmas ei ole üldiselt kombeks ilukirjanduslikku tõlget algupärandiga võrrelda. Ühelt poolt paneb see tõlkijale suurema vastutuse, ent teiselt poolt leidub neis riikides ehk rohkem inimressurssi, et algupärandi tõlge aastate möödudes uuesti välja anda. Keel muutub ja tõlge vananeb.
Muutustega keeles peavad kaasa tulema nii tõlkijad kui ka toimetajad: tuleb õppida kasutama uusi keeleinstrumente, rikkumata sealjuures algupärandi stiiliregistrit. Ka väga head tõlked vajavad toimetamist ja originaaltekstiga kõrvutamist, sest mõnikord jääb tõlkijal lihtsalt mõni lause kahe silma vahele või märkamata mõni eitus, mis lause tähenduse risti vastupidiseks muudab. Hea tõlkega töötamine on nauding ka toimetajale. Kuid tuleb ette selliseidki tõlkeid, kus tekst pealtnäha kenasti ja loogiliselt jookseb, ent võrdlemisel algupärandiga nende vahel seost ei leiagi. Euroopa Liidu õigusaktide kõige valusam erinevus ilukirjandusest on sünonüümihalvatus. Enesestmõistetavalt peab ELi tekstide toimetaja jälgima, et mõisted oleksid tõlgitud läbivalt ühtmoodi. Ilukirjanduslikus tõlkes on võimalus kasutada keele kogu rikkust ja toimetajal voli pakkuda välja teisitiütlemise variante. Kui tõlkijal on vähegi arenemishuvi, siis kõige õpetlikum on toimetaja paranduste läbitöötamine ja nende ühine arutamine. Tõlkija ei pruugi toimetajaga alati nõustuda, kuid mõtlemisainest leiab pea igast parandusest. Toimetajaid olevat kaht tüüpi: toimetajaämmaemand ja toimetaja-mõrtsukas. Ennekõike on hea toimetaja aga õpetaja, kes vormib algajast tõlkijast tõelise meistri, jäädes ise igavesti tema varju.