Üle maailma oodatud USA presidendikandidaatide Kamala Harrise ja Donald Trumpi teledebatt on lõpuks peetud. Need Euroopa ja sealhulgas Eesti inimesed, kes tahavad edaspidigi elada reeglitel põhinevas maailmas, soovivad maailma võimsaimalt riigilt poliitika etteaimatavust ja debatti kolmapäevaseid unetunde ohverdades otsepildis jälgisid, võisid seejärel rahuliku südamega uinuda. Reitingute järgi väljus võistlusest kindla võitjana Harris. Mõistagi on sõnumite sihtrühm USA valijaskond (debatisaateid jälgib USAs umbes viiendik elanikkonnast), aga palukesi jätkub ka neile, kel valimistele asja ei ole.
Paljuski algab reeglipõhine maailmakord USA sisekorrast ja kõrvuti lubadusega viia Ukraina sõjas Venemaaga võiduni on maailmale ehk tähtsaim Kamala Harrise tõotus iga hinnaga kaitsta USA põhiseadusliku korra aluseid. Justkui banaalsus, nii et miks peaks seda kordama? Foonil on siiski Washingtoni parlamendihoone ründamine eelmise võimuvahetuse käigus 6. jaanuaril aastal 2021. Kui midagi sellist saab juhtuda, on omal kohal ka Harrise meeldetuletus, et demokraatia alusmüüri ründamine lihtsalt seetõttu, et reeglite järgi saadud tulemus ei meeldi, ei tohi korduda. Institutsioonide töörahu on püha, mis sest, et seal ei tööta ainult pühakud.
Paar päeva varem alustas Eesti parlament töörahus ja tasakesi oma sügisest istungjärku. See ei ole küll publikut haarav valimisdebatt, kuid pole kahtlust, et korra järgi avaistungil kõnet pidavad riigikogu esimees ja vabariigi president valmistuvad etteasteks hoolikalt, kuigi ei tõmba keset tööpäeva ligi kuigi arvukat teleauditooriumi. Presidendile võib see kõne olla tähtsuselt aasta kolmas-neljas, riigikogu esimehele tähtsaim. Seega ei peeta neid lootuseta, et kaalukad sõnumid ka lendu lähevad, tekitavad vilka avaliku arutelu nii argipoliitika vahetute asjaosaliste hulgas, ajakirjanduses kui ka mitte tingimata kõige asjatundlikumas selle maa elanike üldkogumis.
Päevalehed tegid oma kokkuvõtted ja juhtkirjad ära nagu kord ja kohus. Kuid „tark rahvas“, kes presidendi sõnul „ei ole kunagi üdini üksmeelne, kahtlusteta, pimesi usaldav“, ei ole veel oma arvamustega laiemalt lagedale tulnud. Võimalik, et passiivsuse taga on tülpimus, pettumus, lootusetus või paremal juhul lihtsalt äraootav positsioon, nõustumine Postimehe juhtkirja kõhklusega, et „iseküsimus muidugi, kui palju riigikogu kavatseb presidendi kõnes toodud soovitusi järgida“.
President Karis keskendus ennekõike majandusotsustele riigikogu töös, kuid ei läinud mööda ka demokraatia alusmüüri seisundist. Parlamentarismi kriisi ei ole, probleem ei ole vastuolude tekkes, vaid selles, kuidas võimusüsteem neid lahendada suudab. See kõlas hästi kokku rea ettepanekutega, mille oma kõnes tegi riigikogu esimees Lauri Hussar. Kodurahu ei ole vaja, kodukorda küll. Ses osas jäi Hussar poolele teele, kui kutsus üles mõtisklema ja arutlema. Seda on ka tema osutatud seaduste puudujääkide osas tehtud juba aastaid, aga otsusteni jõudmata. Kuskil ringlevad mõtted või koguni eelnõud, aga kuni need ei jõua riigikokku ega vormu jõustatud seaduseks, pole kasu vähimatki ja parlamendi „tõhus toimimine“ jääb kenaks eufemismiks tegevuse imiteerimise kohta.
Põhimõte, mida õpetame lastele, et pärast seda, kui õpetaja on kontrolltöö üle vaadanud ja vead leidnud, peab tähtajaks tegema ja esitama vigade paranduse, kehtigu ka parlamendis. Reapoliitikute üldlevinud arusaama järgi aga ei saavat parlament omal initsiatiivil suurt midagi teha, sest õigusloome üldkord näeb ette täitevvõimu monopoli eelnõude ettevalmistamisel. Niikaugele on erakondade üksmeeles jõutud seadusandliku võimu jupikaupa kastreerimisel. Kui ikka minister ei too eelnõu valitsusse ja valitsus riigikokku, siis on nagu on. Mis sest, et seadusandliku praagi jõusolek tekitab iga päev tühja kulu.
Piltlikustamiseks on siin analoogia ravijärjekorraga meditsiinis. Võitlus käib, et ka plaanilise ravi järjekorrad ei pikeneks, sest mida hiljem algab ravi, seda kallim (või üldse võimatu) see on ning kulupoolele jäävad kaotused abita jäänud inimese heaolus ning tema soovitust väiksem panus majanduskasvu, mis omakorda kahandab ühiskonna võimet tervishoidu piisavalt rahastada. Parlamendi ootesaalis aga istub ravi oodates iga eluvaldkonna inimesi oma diagnoosi ja raviplaaniga, aga jutule ei saa. Isegi kassaluuki ei ole, kuhu ravile pääsuks visiiditasu maksta. Ootesaalis levib vaid kumu, et kui raha pakkuda õigele erakonnale, mitte riigikogule, siis ehk hakkavad asjad-eelnõud liikuma. Fantasöör võib kujutleda, et suure raha omanikud nii teevadki. Kuidas saaksid aga erakondi õlitada ametiasutused, nõrkade ja väetite huviesindused?
Eesti demokraatias ei kipu valijate kannatus kunagi katkema, kuid riigikogu või vähemasti selle taibukamate, initsiatiivikamate, tõhusamate liikmete oma peaks juba ammu katkenud olema. Neist peaks olema moodustunud häälekas rühm, kes taotleb parlamentaarse kontrolli taastamist mitte ainult riigi raha kulutamise, vaid ka õigusloome üle. Kes ütleb, et kui riigikogu esimees oma kõnes märgib, et „oma järjekorda ootab ka aastaid vindunud erakonnaseaduse uuendamine“, siis ei ole see niisama sõnakõlks, vaid käsk peaministrile esitada eelnõu viivitamatult riigikogule. Lõpuks on riigikogu ju endistviisi valitsuse tööandja. Peaminister omakorda peab tagama, et asjaomane minister käsu välkkiirelt täidaks ja eelnõu valitsuse istungile tooks. Kuni parlamendi liikmed valitsusele survet ei avalda ega kontrolli, kas täitevvõim ka oma tegevuskavast ja -kalendrist kinni peab, kõik logiseb.
Erakonnaseadus on teadagi mu lemmikseadus. Selle parandamise tulemuseta vinnutamine on kestnud kümme aastat, raisates minu tööaega ja maksumaksja raha. Raiskab praegugi ja tõusvas joones, nagu igaüks teab sihtasutuse SALK tegude järelevalvemenetluse näitel, mis ületab regulaarselt uudisekünnise. Üks ja teine justiitsminister on lubanud erakonnaseaduse muutmise lõpule viia, kuid nagu näitavad eelnõude infosüsteemi andmed, ei ole mõni ministeerium seniajani vaevunud kooskõlastusringile saadetud dokumendile reageerimagi, kuigi tähtaeg oli juuli keskel! Kes selle viivituse eest kinni nabida, lahti lasta, vastutusele võtta?
Kaude esitasid nii president Karis kui ka esimees Hussar sajale rahvaesindajale kiiret vastust nõudva küsimuse: kas kerite jalad kõhu alt välja ning hakkate tõhusalt töötama, võtate saadikutena endale tagasi võimu, mis kuulub põhiseadusega teile? Või te ei tee seda mitte ja juba kaotatud kümnendile järgneb teine samasugune? Ikka selle Joosep Tootsi lohutusega, et pool rehkendust on ka suur asi. Pealegi on paratamatu, et poliitiline tegevus ja seega ka otsuste või otsustamatuse tagajärgedega seotud elanikkond jaguneb kaheks ehk prioriteetseteks ja mitteprioriteetseteks inimesteks. Ühed saavad oma tahtmise kohe, teised kunagi hiljem. Kuni seadusandluse ooteruumis töötab tasuta kohviautomaat, peavad viimased olema rõõmsad ja kannatlikud. Küllap saabub ükskord nendegi õnnepäev, kui nad seal oodates juhtumisi enne vanadusse ei sure.
Või siis halvemal juhul radikaliseeruvad, mis ei ole küll siinsele rahvale loomuomane. Võimalik, et nii president kui ka riigikogu esimees tunduvad saadikutele liiga kodused ja omad, et näha nende ettepanekutes rohkemat kui muhedat kohvilauajuttu. Võetagu siis tõsiselt sõnu kaugelt, asepresident Harrise omi. Demokraatia, oma riigi ja õiguskorra eest peab seisma. Ja seda viimast eriti. Iga päev. Tegevusetus on kõige hullem riigivastane tegevus.
