Esmalt ilmub lavale vuntsimeeste bänd. Bändimees Sepp (Sepo Seeman) siseneb sujuvalt õhtujuhi rolli, pajatab joviaalsel, seejuures õige natuke ka ebakindlamal küsival toonil kontserdipublikule, kelle tekste ja miks esitama hakatakse. Seejärel sulgub bänd oma kohaloleku reaalsusse, et avaneda lauludes. Salapärane laulutekstide autor Leo (Lauri Kink) sugeneb teisele poolele, kus tal aga oma kunagiste bändikaaslastega enam silmsidet ei ole. Bänd esitab kogu teatriõhtu vältel malbe sisuka seisundilise kontserdikava: muusika Bill Callahani repertuaarist, sõnade kuulatama panev sõnum Andres Noormetsa laulutekstides. Nemad hoiavad oma joont, olles naljakalt veendunud, et publik kuulub üksnes neile, on tuldud kuulama kontserti. Sepo Seemani lavaelus võib ometi tabada kõrvalpilke, lauludevahelisel ajal vaatleb ta nii saali kui draamat selgete silmadega, mis kord tõsised, kord naerused. Ilmselt aimab see mees sisimas enamat, kui mängureeglid lubavad välja näidata.
Ilmselt võtab ta ööseks vuntsid eest ja peidab sahtlisse. Teine võti sugeneb vaataja tooli alla teatritsitaatide tasases voolamises. Leo esimene stseen habemenoaga toob kohemaid meelde Endla hiljutise „Hingede öö” intelligendiheitluse, ent Leo teo puänt ristab dramatismi ja huumori. Leo otsus on pöördumatu, ta lõikab end lahti ühest elurollist, et saada vabaks, et hingata oleks kergem. Lauri Kink vahendab Leo introvertseid monolooge mõtliku veenvusega, tema hoida on draama võtmeroll, programmiline üleminek tegemisest olemisse. Huvitav on vaadelda ja kuulata tema vaikimist, ka sõnu vaikusetaguseid. Piret Laurimaa Mail on külm ja see seisund mõjub viipena külmunud Pille-Riinile Gailiti „Ekke Mooris”. Ei ole siin ühisosa praegu kinoekraanil külmetava Lumekuninganna jäätumistega. Nimi Mai tõotab kevadet, Piret Laurimaa tegelaskujus on erksaid huumorivarjundeid, tema diskreetses külmetamises ei katke ülessulamislootus. Kui nägin õigesti, luges Mai abieluvoodis meresinise purjekaga teki all ja valget laperdavat purje meenutava kupliga öölambi paistel Artur Alliksaare „Päikesepillajat”, sellal kui ta mees Leo muudkui kirjutas ise. Mis on see ligimese luule? Oma naine tülpib, võõram naiseke minestab erutuse frustratsioonis. Kaili Viidas mängib sõbrannat nimega Merleke vaimukate allüürikestega, virge irooniakesega. Pole vahest juhuslik, et nime deminutiivike moodustab üksiti sõna „leke”. Või kogunisti „mere leke”. Nii nagu need valge lehviva purjega öölambid, mille valgetel ümarjalgadel tume lekkimisauk sees. Aga panite tähele, et ühes lambis järsku ei ole seda uppumisohtu?
On meil kergem, kui koos külmetame, võiks Mai Leolt küsida. Aga kussa nüüd oma mehelt küsid, külmarohtu pakub hoopis Hugo, asjalik oskaja parandajamees: Ago Andersoni mõnuga mängitud tõsihumoorikas tegelane, kes ilmub teises vaatuses. Mees, kes teeb ja jõuab. Ent tedagi külastavad unenäod ja see paneb mõtlema. Hugo hamba all erootiliselt krõksatav Tic-Tac toob järsku meelde „Ballettmeistri” presidendi vaimuhaigla-tabletid… Muide, esietendusel viibis kusagil saali tagareas üks häälekas eluline mees, kes kippus Hugoga familiaarselt vennastuma. Piinlik ja naljakas, häiriv ja teemakohane finess. Leoga samastumiseks tuleb hingata hääletult, püüda liikuda raskusest kerguse suunas. Tuleb muuta kontseptsiooni, nagu kuulutatakse Andres Noormetsa kuuldemängutekstis „Vaikus ja karjed” raadioteatris autori lavastuses ja esituses. „Alguse” käekiri haakub põnevalt Noormetsa kuuldemängutriloogiaga „Päev”, „Öö” ja „Vaikus ja karjed”. Kirjutatud „seemne printsiibil”, mille tähenduse seletab Leo monoloog tomatist. Kuni Leo uneleb kättesaamatu mere kohinast, endal tööriist jõude käes tolknemas, võõpab Hugo pintsli konkreetsel mühinal punase seina roheliseks. Siin teile tegelik haljus, mil puudub ühisosa Leo igatsetud bambusetaimega. Kunstnik Maarja Noormets on pillutanud punaseid ja rohelisi aktsente justkui juhtumisi, aga läbikomponeeritud detailidest sünnib Andres Noormetsa tekstiga haakuv assotsiatiivsus, konkreetsed esemed muutuvad unenäolisteks hästi endastmõistetavalt. Viimaks sedastab Leo: „Meri on suur.”
Ennäe, selle lause mõistmisel astub Hugo äkki dialoogi Anton Pavlovitš Tšehhoviga! Aga suur kiskjanokaga lind, kes Leod tegutsema kamandab, ei ole kajakas, mitte see. Veel üks kummaline tõik „Alguse” esietenduselt: Ago Andersoni Hugo rüüpas tervisedieedist rääkides innukalt mineraalvett just sellisest pudelist, mille partii oli eelmise päeva Postimees kuulutanud bakteriga saastatuks. Otsekui vastuseks vaataja ärevusele kuulutas toosama Hugo peagi muretult, et ei usu tema sõnagi sellest, mida leht kirjutab! Andres Noormetsa järgmine lavastus Ugalas on „Stockmannid” Ibseni „Rahva vaenlasest”, mille intriigi teatavasti põhjustab mürgine vesi. Heldeke, milline järjepidevuse ahel! Hugo naine Urve on psühhiaater. Ireen Kennik mängib nappide vahenditega ilmekalt nähtavaks nii Urve vilunud empaatia kui stressisööstud. Laurimaa, Kennik ja Viidas loovad lendleva distantsiga sõbrannade trio. Need „kolm õde” saavad hakkama rutiinimurdmisega, süütavad (v)alguse Merlekese sünnipäevastseenis. Väikeste valgete teeküünalde – tohoh, siingi kummitab lavastust läbiv sundverb „tee”! – tulukesi olen näinud Noormetsa lavastuses „Kaks päikest”. Valguse helk sobib Noormetsa mängleva loomelaadiga, kus lüürika vilksatab ja väreleb, kustub juhuslikus või tahtlikus tuulepuhangus, süüdatakse kannatlikult taas. „Alguse” põhivõti on aga ahelkiri. Võib tulla see ka mulla alt? Leo viis ahelkirju saata käivitab kujutluspilte, prognoosimatu puändiga elumängukesi, kus üllatus kapis ei pruugi ju alati olla oodatud ega meeldiv. Ahelkiri võib olla ka paluv märguanne „olen elus”, võrreldav Martin Alguse „Janu” peategelase pillatud küpsistega. Ahelkiri tähistab lootust ja loovust, kontaktiotsingut. „Algust” vaadates hiilib hinge rahutu ootus, et kohe juhtub midagi traagikamärgilist. Isegi ümar šarlotitort, mis meenutab sülti „Raimondsis”, võib sünnipäevasürpriisina plahvatada! Eks see ohuootus, hirm saada me tegudeküllaseid paanikapäevi, me sürrealistlikke unenägusid, kus teised kimavad mööda ja kütus lõpeb otsa. Teatris sellest elupaanitsemisest vabanemine mõjub teraapiliselt. Soojem hakkab. Elu lauluks muutub. Andres Noormetsa lavastusi ja iseäranis ta omakirjutatud tekste on hää võimalus vaadelda kui ahelkirja, mis vaimu ei ahelda, vaid valgustab.