Miks on vaja rakendusteatri teemal arutelu edendada?

Ühise nimetaja alla pole neid nähtusi Eestis  minu tähelepanekul seni viidud. Kipub see ju jääma distsipliinide vahele, nõnda et teatriprofid peavad seda teiste erialaspetsialistide pärusmaaks, need omakorda ei söanda põgusa teatriettevalmistuse ja pideva draamapraktika puudumise tõttu seda oma päristööks pidada. Rakendusteatri trupid nagu Eesti Luguteater, Improteater, MT Ü Altermann jt määratlevad end tavaliselt harrastusteatritena, aga klassikalises mõttes tekstidel põhinevate lavastuste  ettevalmistamisega selles teatriliigis tegemist pole. Pigem on tegemist improvisatsioonidele rajatud oma ja teiste lugude (loe ka kogukonnalugude) etendamisega, ja sellise eesti keelde raskesti tõlgitava tööviisiga nagu devising ’jagamine, pärandamine, leiutamine’. Olen kuulnud näiteks kasutatavat väljendeid „leiutav teater” või „rühmaloometeater”, viimane paistab sobivat. Paljud rakendusteatri tegijad on professionaalid, lõpetanud teatrikoole meil  ja mujal. Osa, näiteks VAT -teatri foorumgrupi, Eesti Luguteatri näitlejad, teenekad draamaõpetajad, on sel alal tegutsenud juba kümmekond aastat ning seega oma ala vaieldamatud profid. Neid kõiki ühendab see, et draamaprotsesside käivitamine sihtgruppidega mitmesugustel eesmärkidel ja protsessis lavastamine on omaette kunst ja erineb meie klassikalisest teatripedagoogikast, mis koolitab ennekõike esinejaid, õnneks ka kunstnikke. Samas, teatrikooli  läbinud oleksid justkui 2/3 stuudiumi saanud ja kui on huvi midagi ära teha ning inimese arengu hüvanguks tegutseda, siis konverentsil saab teada, millised on teatri rakendusvõimalused Eestis ja mujal maailmas.       

Kas peaks meie teatrikeeles kasutusele võtma uued mõisted „rakendusteater”, „osalusteater”, „protsessidraama” jt?

Termin „rakendusteater” tuli esmakordselt käibele 2007. aastal Viljandis peetud „Teater kooli, kool teatrisse” draamaõppe konverentsil. Viljandi kultuuriakadeemia kultuurhariduse osakond on tänaseks nimelt alustanud rakendusteatri õpetamist osana loovpedagoogika spetsialiseerumissuunast huvijuhtidele.  Sama õpet jagame ka täienduskoolitusena eelmisest aastast käivitunud draamaõpetajate akadeemias. Inglismaa ning Soome vastavat haridust andvate ülikoolide ainekavadega tutvudes mulle sõna „rakendusteater” (applied theatre) ette tuligi ja tundus katusterminina kõige kohasem olevat. (Muide, Tallinna ülikoolis on juba rakendusloome osakond, mis hoiab küll pigem kunstiteraapilist kui kunstipedagoogilist suunda).  Paikkonniti terminid erinevad, näiteks soomlased kasutavad terminit „soveltava teatteri” (kohandav, lõimiv teater), aga ka nemad on jõudnud laiema nimetuseni ja see on „kunstilähtesed meetodid” (taidelähtöiset menetelmät). Nii või teisiti, eesti oskuskeel on loomisel ja ma loodan, et konverents annab tõuke selle täpsustamiseks ja korrastamiseks.     

Kes on konverentsi külalised-esinejad?

Konverentsi „Teater kogukonna hüvanguks” peakülaline on Chesteri ülikooli guru mõõtu draamaõppe professor Allan Owens, kes on üle maailma tuntud ja meilgi rakendatud protsessdraama eeltekstide kogumike „DRA MA works” autor ja erialasõnavara looja. Helsingi teatrikõrgkoolist TeaKist tuleb Viljandisse  projektijuht Pekka Korhonen, kes on kunstilähteste meetodite kogukonnas kasutamise andmebaasi looja Soomes, ühtlasi ka Allan Owensi raamatute vahendaja ja soomendaja naaberriigis. Järgmisel päeval korraldab Alan Owens lisaks veel protsessdraama töötoa. Ülevaate saab ka rakendusteatripraktikast ja kogukonnateatrist Eestis: lavastaja Margus Kasterpalu Saueaugu teatritalust räägib teatritegemisest pärapõrgus ja draamaõpetaja Kaja  Komissarov Rocca al Mare koolist protsessdraama võimalikkusest V klassi ajalootunnis. Foorumteatri praktiseerijad Mari-Liis Velberg ja Piret Soosaar (VAT -teatri foorumgrupist) vaatavad kümneaastasele praktikale noortega ja Luguteatri lavastaja Aivar Simmermann (Eesti Morenokeskus) võtab kokku oma trupi avalike etenduste tulemused ja järeldused. See, mis Viljandis 26. märtsil toimuma hakkab, on kindlasti epohhi loov!