Nii siirduski grupp prof Ryhäse õpilasi ja kolleege EMTA st Tamperesse, et saada 8. III osa uuslavastuse läbimängust omastele ja sõpradele. Kõigepealt ei saa varjata imetlust, et Tampere linn on praeguses majanduslikus seisus siiski võimeline toetama sellist grandioosset ettevõtmist. Koor koosneb sajast taidlejast, kes on omandanud väga keerulise muusikalise koega partiid – müts maha koormeister Heikki Liimola ees! See, et Tampere Filharmoonia orkester kõlab hästi, on ammune tõde – kiiduväärt, et heade pillimeeste kooslus on suudetud säilitada. Dirigent Jan Latham-König valitses Wagneri helide müsteeriumi tundliku närvi ja hea maitsega. Suurepärane on Tampere-talo akustika: ka kõige filigraansemad pianissimo’d kannavad ja fortissimo ei lukusta kõrvu. Solistide ansambel oli moodustatud suurepärastest professionaalidest: järelikult on võimalik leida ressursse ka kõige nirumas ajas, kui ülimaks peetakse kunstilist taset. Uuslavastuse suur väärtus on lavapildi ökonoomsus ja seejuures täpse atmosfääri loomine. I vaatuse ja III vaatuse 2. pildi tegevus toimub Hiietamme all – paik , kus mõisteti õigust. Illusioon oli saavutatud abstraktsete kujundite projektsiooniga, kuid pidevalt vahelduv ja muusikaga väga täpselt sünkroonis valgusemäng aitas vaatajal enamjaolt hoida fookuses olulist.
Seik, et lavastaja Kasper Holten on algselt lähtunud koostööpartneri Moskva Novaja Opera (esietendus seal 29. II 2008) versioonist (kuuldavasti oli seal vihjeid konkreetsetele persoonidele Venemaa ajaloo lähiminevikust ja olevikust), ei ole õnneks tekitanud Tampere lavastuse mingit „pea peale keeramist”.
Ei häiri, et Lohengrin ilmub tänapäevases valges ülikonnas ja mitte suure valge Luigega: ta hoiab käes tillukest paberluike kui sümbolit, ning tervitab rahvahulki „riigimeheliku” käelehvitusega. Olulisim, muusikaline materjal, oli kindlates kätes – Lohengrini teema tuli orkestrilt veenvalt, kirkalt ja helgelt. Tenor Endrik Wottrich on kui loodud selle rolli jaoks, tema äärmiselt kindlate tehniliste võtetega interpretatsioon jättis helge ja kangelasliku mulje. Temas oli soojust ja armastust Elsa vastu ning kirglikku ja siirast soovi maitsta maise naise armastust, aga ka kaljukindlust Telramundi rünnakute vastu ja kõhklematust viimase surmamisel. Dialoogis Elsaga, kui viimane annab järele Ortrudi sisendatud kahtlustele ja nõuab Lohengrinilt aru tema päritolu kohta, toimus tenori hääles lausa metalne muutus. Ja kuigi selles tämbris on mingi kummaline omapära (tingitud vahest liigselt suletud üleminekunootidest) oli musitseerimine veenev ja turvaline – laval oli kangelane. Erakordne oli sopran Kirsi Tiihoneni Elsa. Esimeses vaatuses täiuslik Wagneri unelm, naine, kes jumaldavana ei küsi iialgi: kes sa oled ja kust tuled? (Wagner on oma „Pöördumises sõprade poole” võrrelnud Lohengrini legendi muinaskreeka müüdiga Zeusist ja Semelest. Maisesse naisesse armunud Zeus ilmub naise ette inimolendina, kuid viimane tajub mehe ebamaist päritolu ja tahab saladuse jälile saada. See saab saatuslikuks: surelik ei suuda hoomata jumaliku olemust.) Tiihoneni laulmises on malbust ja allaheitlikkust nii I vaatuse „Unenäos” kui ka II vaatuse väikeses arietta’s, kus ta pöördub tuule poole – kui palju värve ja rikkalikke pianissimo variante, tulemuseks lausa meeliuinutav pühalikkus. Lummav!
Ja kui III vaatuses saavutab Ortrudi külvatud mürk oma eesmärgi ja saab selgeks, et kõik on lootusetult hävinud, on laulja hääles südantlõhestavat dramatismi, kuigi siingi valitses kurbus, mitte kurjus. Siinkohal meenub Tiihoneni värvali naise roll R. Straussi ooperis „Naine ilma varjuta” (mõni hooaeg tagasi Soome RO s); toonases rahulolematu ja rahuldamatu naise partiiski oli meeletu annus dramatismi ja tundevarjundeid. Kindlasti kuulsime tänase päeva kõrgeimasse klassi kuuluvat lauljat! Nii-öelda helgete tegelaste kaalukausile jääb kuningas Henrik, kes oma elatanud ja targa inimese vaistuga püüab pidevalt õiglust jalule seada. Terve esimene vaatus on suuresti selle tegelase kanda ja seekord oli osa väga väärika laulja käes: Jaakko Ryhäneni särav bass, repliigid hääleliigi äärmuslikes kõrgustes, lummas oma kantileensete fraasidega. Esimesele vaatusele andis värvingu kuninga rollist kiirgav soojus ja nii hea laulja puhul tekkis kahjutunne, et miks helilooja seda rolli küll edasi ei arendanud. Ja nüüd siis kurjuse maailma esindajad krahv Friedrich von Telramund ja tema naine Ortrud. Wagneri üksildase rändaja temaatika põrkub igas teoses väga jõulise vastaspoolega, mille kujutamiseks annavad lauljale väga tõhusad vahendid juba orkestratsiooni pillivalik ja sügavate registrite õõvastavad värvid. Jukka Rasilainen vapustas mind tema hääles peituva varjundiküllusega juba „Valküüri” Wotani osas ja on kindlasti siiani jäänud selle ületamatuks esitajaks nende seas, keda minul on võimalik olnud mitmetelt salvestustelt kuulda. Ja kui tookord hämmastas mind intonatsioonide mitmeplaanilisus, ootamatult hingepuudutavad nüansid ja suutlikkus laulda üle poole tunni kestnud pihtimuslik monoloog ülikandvas pianissimo’s, siis Lohengrini verivaenlase hääles oli rämedust, vihkamist – see tämber olnuks nagu kellegi teise oma! Teise vaatuse vangistusepildi dialoogis Ortrudiga oli raevunud pettumust oma naise reetlikkuse pärast ja siis ka allaheitlikkust viimase oskuslikule intriigipunumisele. Suurepärane roll! Ja lõpuks siis kogu loo kurja juur – Ortrud Helen Lokuta kehastuses.
Uskumatu, et füüsiliselt nii hapras väikeses naises on peidus kaks nii olulist faktorit: särav, kandev ja saali täitev hääl (praegu veel mitte alati lõpliku mahukasutusega, mis tuleb kindlasti – põnev oleks kuulata viimast etendust, sest kõik ju kasvab kogemustega) ning uskumatu vastupidavus ja tarmukus olla laval koos selliste „kuldkaladega”. Võimas väljakutse, millega laulja suurepäraselt toime tuli! Kõige mõjusam oli tema rollis praegu Elsa ja Lohengrini pulmapildi raevunud needmise stseen, kus väga eredalt joonistus välja rolli fis-mollis teema: laulja peab pidevalt „tulistama” üleminekuregistris ning lõpuks ka kvaliteetse As-heli saali paiskama.
Karakter oli selgelt välja joonistatud. Tubli ja tuult tiibadesse!