Need kaks võivad olla väga lähedased maailmatõlgendajad, nagu vanas anekdoodis pooltühjast viinapudelist, aga võivad olla ka teineteisest väga kaugel olevad inimesed.
Seda maailmapildi skaalat ei tohi segi ajada tegutsemispildi skaalaga. Sel juhul pole oluline, milline maailm on ja kuhu ta läheb, vaid see, kas maailma muutumist saab mõjutada või mitte. Aktivist (küll on kole sõna!) ütleb, et saab küll, et me peame tegutsema, et paneme käed külge ja ühisel jõul … Fatalist ütleb, et ei saa, meil pole siin midagi teha. Maailma liigutavad teised jõud. Kui paneme need kaks skaalat kokku, siis saame neli inimtüüpi. Aktiivne optimist või optimistlik aktivist on inimene, kes leiab, et asjad lähevad paremuse poole ja meil on võimalik sellele ka ise kaasa aidata. See on noore inimese tavaline maailmavaade. Sellised inimesed on ikka tegutsenud ideoloogide ja juhtidena.
See on ema ja õpetaja kohustuslik maailmavaade, tahavad nad või mitte. Tund võib minna aia taha ja vahetund direktorilt kuuldud palgavähendusuudise seedimiseks, aga uus kell kõlab ja vana hobune ajab taas pea püsti ja kihutab lahingusse. Seda maailmavaadet kannavad paljud poliitikud, või vähemalt teevad endale ette aktiivse optimisti näo. Kui maailmal lähebki hästi, siis säravad need inimesed teleekraanidel nagu jõulupäikesed ja telerite ees istuv rahvas särab koos nendega. Kui maailmal läheb halvasti, siis hakatakse neisse suhtuma kui lapsesuudesse või vaadatakse altkulmu ja, mõeldakse: mida see inimene tegelikult mõtleb, kui ta sellist jama ajab? Fatalistlik optimist või optimistlik fatalist on inimene, kes usub, et maailm läheb aina paremaks, kuigi meie seda muuta ei saa.
Selline inimene ei saa olla poliitik ega juht, sest tunnistab enda aprioorselt mittevajalikuks. Selline inimene on ehk süüdimatu lapsemeelne paadialune, rõõmus lillelaps, või lihtsalt laps. Sellised olid paljud inimesed, kes ehitasid kommunismi. Täpsemalt muidugi ei ehitanud, vaid vaatasid särasilmil ja avatud suuga suurte juhtide otsa ja ootasid, et ööbikukeeled suhu hakkavad kukkuma. Alles siis, kui nad olid Siberisse saadetud, said nad aru, et see pole see. Aga fatalism ei lasknud neil oma usust loobuda. Ja kui olid Siberist tagasi tulnud, võitlesid aastaid, et nad uuesti parteisse võetaks. Võib-olla oli see kõik muidugi vaid piltidel, mitte elus. Aktiivne pessimist või pessimistlik aktivist on inimene, kelle arvates maailm on üpris kole koht, kus tuleb väga kiiresti joosta. Ainult siis õnnestub asja paigal hoida või allakäiguteed pikendada. Need on tegutsevad irisejad. Poliitikas saavad need inimesed sõimata, aga on äärmiselt vajalikud siis, kui maailmal kehvasti läheb. Sellesse rühma on ikka kuulunud suur hulk filosoofe ja kirjanikke. See on inimtüüp, keda on ilmselt kõige enam valesti mõistetud, aga ka omaette olles ülistatud.
Fatalistlik pessimist või pessimistlik fatalist on esimese liigi vastand. Tema sõnum on, et kõik läheb sitemaks ja meil pole siin midagi teha. See võib olla kunagise kuldaja mõtteviis. See võib tulla inimeste peale masuaja lõputuna näival talvel, kui külmas hangunud mõistus hakkab sünnitama koletisi. Aga see võib olla ka peksasaanud rahvast valitsev mõtteviis. Eesti on selliseid inimesi täis. Nii täis, et seda on meie rahvuslikuks iseloomujooneks peetud ja peetakse edasi, öelgu isiksusepsühholoogide uuringud mida tahes. Selliseid inimesi kohtab hulgi nn teises Eestis ja netikommentaatorite hulgas: ühel juhul joovad nad puu taga õlut, teisel juhul istuvad ekraani ees, aga mõlemal juhul mõnitavad kõiki ja kõike. Aga see on ka vaade, mille kandjad seletavad ükskõik millise sigaduse puhul: meil polnud teist valikut. See pole suurte juhtide, vaid pisikeste inimeste maailmapilt, mis suurte juhtide sigadustele kaasa kõlab. Rahvastalinism ja rahvafašism. Eriti jube tüüp, sest just selle loosungi kandjate vaikiva abiga on tehtud ajaloo suurimad sigadused. P.S. Nimed eesti elust võib igaüks vastavalt oma armastusele, vihkamisele ja isikutüübile ise juurde mõelda.
