Seega on paslik veidi peatuda ka interpreetide kujunemislool. Mõlemad on saanud hariduse siinses muusikaakadeemias, tšellist on täiendanud end veel Sibeliuse akadeemias ning pianist Madridi kuninglikus kõrgemas muusikakonservatooriumis, samuti on muusikute kontol hulk osalemisi meistrikursustel. Lisaks orkestranditööle ER SOs osaleb Lend paljudes väiksemates koosseisudes nagu keelpillikvartett Prezioso ja tšellokvartett C-JAM . Saarmäe on kontsertmeistrina teinud pikemalt koostööd ETV tütarlastekooriga, õpetanud mitmes muusikakoolis ning olnud aktiivne kammermuusik. Kontserdi avanud Beethoveni-esitus oli ootuspärane, s.t ei pakkunud erilisi interpretatsioonilisi üllatusi. Vaatamata vähesele ühisele ansamblimängu minevikule, tunnetasid ja mõistsid muusikud teineteist hästi, samuti oli hea balanss. Viimane sõltub ju paljuski pianistist ning Saarmäe tajus selle ära. Sonaadi alguses oli tšellistil võimalik demonstreerida oma kaunist ning loomulikku tooni, kuid osa arenedes jäi toonikujundis siiski suhteliselt üheplaaniliseks. Kahtlemata on sonaadi I osa väga laulev, kuid millegipärast mõjusid Beethoveni meloodiakaared vähe pingestatuna, seda nii tšello- kui klaverihääles.
Pilt muutus täielikult teises osas, mis on tehniliselt hulga krõbedam. Tundus, et tšellist hakkas alles siis „mängima” ning tulemus oli kunstiliselt suurepärane. Skertso järel pakkus vaheldust üürike aeglane osa (vahel nimetatakse seda ka sissejuhatuseks viimasele osale), millele järgnes pöörases tempos finaal. Kuulajad võisid veenduda, et Lend on Eesti noorema põlvkonna tšellistidest tehniliselt kahtlemata üks andekamaid, kuid paraku jättis nii kiires tempos esitus ansambliliselt veidi tormaka mulje. Rahmaninovi sonaadi esitus mõjus seevastu hoopis ühtlasemalt (ehk oli see rohkem ka sisse mängitud?). Kuna klaveri faktuur oli palju noodirohkem, sundis see ka tšellisti enda eest rohkem seisma ning see mõjus väga hästi. Eredaimad olid keskmised osad Allegro scherzando ja Andante. Viimati nimetatus sai nautida juba igas mõttes meisterlikku mängu. Ainuüksi aimates, kui raske ülesanne on pianistile hallata Rahmaninovi ulatuslikku klaveripartiid, tuli Saarmäe väikestele kadudele vaatamata sellega siiski toime. Kui klaveri kõla tunduski Beethoveni puhul ehk taotluslikult veidi kuivem, siis Rahmaninovi puhul oodanuks mingeid sügavamaid-mahlakamaid toone. Kuid võib-olla saalis olnud instrument seda lihtsalt ei võimaldanud. Lõpetuseks võib soovida noortele muusikutele indu ja pühendumist muusikasse süvenemisel ning peatseid etteasteid.