Esimese suurepärase rahanõude postitasid rahvusooper Estonia juhid Peep Lassmann ja Aivar Mäe juba läinud nädala kolmapäeval, avalik uudis sai Estonia rahapuudusest aga alles pärast seda, kui estoonlaste kirjas olid oma võimalust näinud ka opositsioonipoliitikud. Nende arupärimine kultuuriministrile sai valmis esmaspäeval.
Estonia rahasoov on tagasihoidlik, ainult 17 miljonit lisa tänavuse eelarve 102,6 miljonile, „et riigi sihtotstarbeline eraldis Rahvusooperile „Estonia” kataks vähemalt palgafondi ja sellega seotud maksukulud.” Tekib mulje, et mis see 17 miljonit siis ikka ära ei ole. Aga on küll. Teiste sõnadega küsivad estoonlased endale 2008. aasta kärpimata eelarvet, mis oli tänavusest 16% suurem. Eeldusel, et säästupoliitika käigus tõid kõik kultuurivaldkonnad samasuguseid ohvreid (mis ei vasta tõele, näiteks SA Kultuurileht on samal perioodil kaotanud 23% riigieelarvelisest tegevustoetusest, aga on ka Estoniast vähem kaotanuid) ning kultuur enam-vähem samas mahus teiste avaliku sektori osadega (mis jällegi ei vasta tõele, sest kultuuriraha pügamine on kultuuriministrile tundunud patriootilise kohusena), kõlab rahvusooperi soov nõudena parlamendile: kehtestada 2011. aasta riigieelarve vähemalt 2008. aasta eelarve mahus, Euroopa Liidu toetusraha arvestades isegi palju suuremana. Tänavusteks kuludeks planeerib riik 89,7 miljardit krooni, sh 15,8 miljardit toetusi. 2008. aasta alguses kirjutati kuludeks 93,6 miljardit krooni, sh Euroopa Liidu toetusi tänavustest poole vähem. Kultuuriministeeriumi valitsemisalale (mis jäi 2008. aastal alla keskmisele kasvule) lubati 2008. aasta alguses 2,84 miljardit krooni, tänavuses eelarves seisab 2,31 miljardit krooni. Seega tähendab Estonia väike soov laiendatult tervele valitsemisalale pisut enamat kui poolt miljardit, kogu riigieelarvele aga mitut miljardit krooni.
Esimesena küsima ruttamine on igati õige tegu. Halb on aga see, kui poliitilised vastutajad üritavad keerulisest olukorrast väljatulemiseks kasutada tüliõhutamise tehnikat. Nagu eelöeldust järeldada võib, tuleb võistlus raha pärast äge ja kõigile ei pruugi jätkuda. Pealegi on lihtne ütelda igale küsijale, et näidake siis ise, kellelt me ära võtame, et teile anda. Sellise demagoogiaga loodetavasti ükski kultuuriasutus kaasa ei lähe. Tänavu on turvaline olla rahanõuetes üksmeelne, sest märtsis seisavad ees valimised. Võim võib teha katseid asutusi/ valdkondi omavahel vastandada (õpetajad-sõdurid, päästjad-hoolekandjad, lapsed-vanurid jne), aga kus see kirjas on, et erakondadel või valitsusel on piiramatu õigus publikut narritada ja kõik peavad valitsuse reeglite järgi mängima? Ei pea. Ja kus veel kui mitte kultuuriministeeriumi valitsemisalas võiksid subjektid ladusalt orkestrina koos töötada?
Koordineeritud tegevuse esimeses etapis oleks kena, kui kõik valitsemisala asutused nüüd Estonia eeskujul oma kirja ka ministrile ära saadaksid. Suurema avaliku tähelepanu huvides tasub muidugi kiri kohe ka riigikokku kõigi erakondade fraktsioonidele saata. Küllap siis iga puhu jaoks leidub keegi, keda konkreetse loov-, etendus- või mäluasutuse mure liigutab vähemalt samavõrra kui ooper Tiit Kuusmikut ja Lauri Laasit. Edasi peaks kõik minema nii, nagu mänguteooria järgi Nashi tasakaalu olukorras minema peab. Kui iga kultuuriasutuse strateegia on jääda oma nõudmisele kindlaks (2008. a eelarve tase) ja mitte võtta vastu pakkumisi „teiste arvelt”, siis on kultuuriministri ainus tegelik tee samuti seista oma valitsemisala huvide eest valitsuses lõpuni, tegemata kolleegideministritega tehinguid üle oma asutuste pea, või amet maha panna. Et aga ministril isegi kiusatust ei tekiks, tasub kõigil asutustel oma vaesusedeklaratsioon märtsi jooksul talle ära saata. Näidiseks sobib Estonia kiri hästi, tuleb ainult nimed ja rahasummad ära vahetada. Suled pihku!