Sofi Oksaneni ja Imbi Paju koostatud raamat kuulub ajakohasesse õiguseotsimise žanrisse. Rangelt võttes ei ole tegemist ajalooga, vaid riikluse apoloogiaga. Teatud mõttes ka müüdiloomega. Ja tõde ei ole müüdi olulisemaid funktsioone. Viimati öeldu ei ole mõeldud hinnanguna. Hinnangu andmine oleks ka eksitav, arvestades, et poleemilist kvaliteeti on raamatus sünteesitud kolme tosina väga erineva taseme ja suunitlusega autori kvantiteedist.

Raamatu algne suunatus Soome turule (ajuti on tunne, et eestikeelsetegi autorite  puhul on tegemist tagasitõlgetega) annab eesti lugeja jaoks huvitava peegelefekti. Oma tõe väljapanek teistele vaatamiseks pole kunagi kerge ülesanne. Väljapandut revideerida nõuab veel tugevamat närvi. Kuigi üllitise koostajad seda ehk nii ei mõelnud, on peamulje dekonstruktiivne. Pea igale väitele leidub kusagil vastuväide või parandus. Taas saab kinnitust, et inimeksistentsi vähegi keerulisemad tõed on uskumiseks, mitte ratsionaalseks  analüüsiks. Näpuga järjeajamine annab tulemuseks tõdede saamisloo, mitte tõestuskäigu. Alustada võiks Iivi Anna Massost, kes tahab, et ajaloofaktid oleksid sama ranged kui füüsika- ja matemaatikatõed (lk 225). Kas grammikaaluga tõendusmaterjali kaaluvad kaasautorid Olaf Mertelsmann ja Lauri Mälksoo ei raiska mitte lihtsalt enda ja teise aega? Või mida arvata teiselt poolt Toomas Hiiost,  kes ütleb, et „ajalugu on […] teadus. Teaduslik uurimine eeldab, et tulemus ei ole teada” (lk 412)? “Juhtunut ei saa tunnistada mittejuhtunuks lihtsalt „parema argumendi” või atraktiivsema arvamuse abil,” arvab Masso (lk 225). Hiio seevastu kirjutab, et: „sellel, kes ajastut ja ümbritsevat paremini mõistab, on ka paremad argumendid” (lk 406).

Fragmenteeritud pole üksnes tõde. Fragmenteeritud on Eesti ise. Eestis pole selle  raamatu selget sihtauditooriumi. Vanemad inimesed teavad niigi, mis toimus, noori see aga ei huvita. Niisugune on areneva riigi puhul vältimatu asjade käik, ütleb raamatus Terje Anepaio: „Põlvkondadevaheline lõhe on kiiretele reformidele ja saavutustele ning liberaalsele majandusele orienteeritud ühiskonna arengu üldine tulemus” (lk 428). Raamatu tegelik adressaat näib pigem olevat Venemaa (kui Nõukogude Liidu õigusjärglane) ja venelased siin- ja sealpool piiri. Ei ole küll selge, kas nende jaoks on tulekul ka oma tõlge. Üks raamatu šokeerivamaid aspekte on ignorants, mis peab materjali arvestades Soomes valitsema Eestis toimuva suhtes (vt nt Imbi Paju resümeed Nõukogude Eesti elust „Valel on pikad jäljed”). Laiemasse maailma oma tõega väljamurdmine nõuaks nii põlvkondi. Tegelikult pole asi nii hull, kui Soome lahe ääres võib tunduda. Nõukogude bloki  totalitarismist on kirjutanud Nobeli preemia rumeenia-saksa laureaat Herta Müller (kelle raamatut „Atemschaukel” Oksanen ja Paju ei maini). Sama on teinud Aleksandr Solženitsõn. Gulagi tegelikkust on kirjeldanud ilmatu hulk vähem tähelepandud kirjutajaid. Sellest on läänes kirjutanud kümned ajaloolased, teiste seas Anne Applebaum, kes on käesolevaski raamatus esindatud, kuigi jääb selgusetuks, kas Mika Hynninen on Applebaumi intervjueerinud  või tema vaateid lihtsalt konspekteerinud. Oksaneni ja Paju raamatu kreedoks on, et oma tõde käib ühe rahvusriigi iseseisvuse juurde. Otse ütleb seda Sofi Oksanen oma lõpuessees: eesmärgiks on „ajaloo kirjutamine nii, et see oleks lõpuks ometi kirjutatud Eesti oma vaatepunktist” (lk 547). Lõpule tuleb viia Eesti „vaimne dekoloniseerimine”, lisaks oma ajaloo lahtiharutamisele „nõukogude narratiivist” peavad muutuma ka väärtushinnangud,  moraal ja eetika.

Väärtuste ja moraali osas on Oksanenil kahtlemata õigus. Läände integreerumisel on mõlemad jäänud vaeslapse rolli ja süüdistada tuleb selles poliitikuid, kes pahatihti on osutunud kitsest kärnereiks, kuni selleni välja, et ei mõista Oksaneni sõnul sageli senini läänelikku arusaama sõnavabadusest ja inimõigustest (lk 554). Aga jällegi ei ole kaugel paradoks. „Tänapäeva Eesti on kommunistliku bloki riikide  seas üks edukamaid,” ütleb Imbi Paju (lk 6). Kas see tähendab, et Eestile mõjus nõukogude võim vähem kui teistele? Reformide taga olid (tipp)juhid, kes väheste eranditega olid 1980. aastaiks teinud väljapaistvat karjääri kommunistlikus parteis. Piisas reformidest nende süü lunastamiseks? NA TO ja ELiga liitus Eesti vastavalt 12 ja 13 aastat pärast iseseisvuse taastamist. 

Nüüd on meil (vähemalt teoreetiliselt) mõlemas organisatsioonis võrdne sõnaõigus üle kahesaja aasta demokraatias elanud riikidega ja meie asjadesse sekkumist me eriti ei talu. „Kuidas mõõta nõukogude taaka?” tundub põhjendatud küsimusena, kuid seda Oksanen ja Paju ei esita. Lihtsustavat üldistamist detailse eristuse asemel kohtab raamatus veelgi. Hirm postuleeritakse  pealkirjas nõukogude eksistentsi alusena. Hirm Stalini ja Brežnevi ajal olid kaks ise asja, ent raamatus seda ei analüüsita. Ainsana tõstatab teema Imbi Paju ise kahes lõigus, millest ükski ei astu pikka sammu hirmu ontoloogia suunas. Ebamäärases 1960. aastate kontekstis ütleb ta, et „kui propaganda abil veenmine ei aidanud, kasutati näiteks hirmutamist”, ja lisab veidi hiljem üldisemalt, et „harjumuspärase turvatunde asemel laiutas  [nõukogude korra ajal] ebamäärane hirm ja ebakindlus” (lk 187). Äratuntavamal pinnal on Maimu Berg, kes loos „Meie jaoks oli see elu” kirjeldab hilise Nõukogude Eesti rõhuvat, kuid igav-absurdset argipäeva, küsides, kas see praegu üldse kellelegi korda läheb. Sama kumab läbi Leo Kunnase mälestustest, kus ta märgib, et Nõukogude Liidu elanike kogemused olid paratamatult lahknevad (ja tõmbab mõistlikult  joone nostalgia juurde, mida vaevalt keegi täna tunneb). Jehanne M. Gheith juhib tähelepanu sellele, kui vähe suudavad mehhanistlikud terminid nagu „totalitarism” edasi anda nõukogude korra inimlikku reaalsust. Paljud tema intervjueeritud Gulagi vangid ütlesid, et „et veidikegi teistsugustes tingimustes oleks neist endast võinud [sic] sama hästi saada vangide valvurid, mitte vangid” (lk 97). Perspektiivitunnet lisab Toomas Hiio: „lähimineviku  kuritegude uurimine on vajalik nende kuritegude ohvrite mälestuste ja kannatuste jäädvustamiseks” (lk 407).

Ohvrid olid ühel või teisel viisil kahtlemata kõik, kel oli ebaõnn veeta märkimisväärne osa oma elust Nõukogude Liidus. Ontoloogilises plaanis moodustab nõukogude ajal läbielatu olulise osa tänase Eesti enesekaemusest. Üritada seda kõrvale jätta oleks Orwelli „1984” masti hubris. Kui ajaloos on midagi faktilist, siis on see asjaolu, et ajalugu ei saa olematuks teha. Alternatiivide kaalumisel tuleb alati küsida motiivide järele. Kord luubi alla võetuna võivad motiivid öelda palju. Eesti ajalootajus on märgatav kahevahelolek selles osas, mis teeb meile rohkem meelehärmi: kas see, et Nõukogude Liit võttis Eestilt iseseisvuse, või kommunistliku ideoloogia kehtestamine 50 aastaks? Et tegemist on kahe eri asjaga, ei ole alati kaugeltki enesestmõistetav.  Ainsana puudutab seda intrigeerivat küsimust vaadeldavas teoses Lauri Mälksoo, kes kirjutab riigikorra muutmisest 1940. aastal: „ainus võimalik asjaolu, mis võinuks Nõukogude valitsuse all tehtud muudatusi legitiimseks muuta, oleks olnud Balti riikides toimunud kommunistlik revolutsioon” (lk 55). Siit küsimus, mis läheb tunduvalt kaugemale alternatiivse ajaloo žanrist: milline oleks tänane Eesti, kui külma sõja aastad oleksid  möödunud Albaaniana? Elevant selles ruumis on muidugi venekeelsed, kelle mõju Eesti tegelikkusele ei piirdu okupatsiooniajaga. Üks Oksaneni ja Paju raamatu suuremaid teeneid on väljendusvõimaluse andmine kodustele venelastele.

Igor Kotjuhil on loos „Häbi, hirm ja lepitamine” öelda väga huvitavaid asju. Muuhulgas nii mõndagi, mis on nii ilmne, et kipub Eestis endas kahe silma vahele jääma: pronkssõduri kaitsjad ei  rünnanud tingimata a priori meie tõde. Enamus kai
tses nii oma identiteeti. „Identiteet” on tänapäeval, üha enam mikrotasandist huvituvas ajalookirjanduses määrava tähtsusega sõna, mida aga tänapäeval raamatus peaaegu ei kohta. Vältimatu eeltingimusena Eesti „oma ajaloo”  kirjutamiseks nii, et sel on teistele midagi öelda, tuleb endale aru anda kontekstist, kus me elame. Eesti (potentsiaalne) hääl saab olla vaid osake „Euroopa mitmeste minevike kakofooniast,” osutab Hollandi kirjamees Geert Mak. Kõik need hääled ja minevikud on üksteisest läbi põimunud ja just selles ongi nende tugevus. Ja seda mitte loosunglikult, vaid reaalselt: üks vajab tõusmiseks teisi, kõik vajavad mõistmiseks üksteist. Eestis ei kipu me kuulma teiste häält – ja siis imestame, kuidas meid ei mõisteta. Eesti ajalootaju on pea lootusetult takerdunud anakronismidesse. 60 aasta eest toimunud sündmuste üle püütakse mõista kohut tänaselt pinnalt.

Teatud mõttes on see vältimatu – varem ei saanud seda teha. Aga tuleb aru saada, et see on väga üksildane, ahistoristlik lainepikkus. Me ei näe idealismi, mis kujundas  suuresti maailma suhtumist Nõukogude Liitu enne II maailmasõda (Nõukogude Liitu kolisid muuhulgas kümned tuhanded ameeriklased – tõsi, enamus suri laagrites). Meil tundub tihti puuduvat (vähemalt vaadeldava raamatu näitel) õrnemgi aim Hispaania kodusõja tähendusest Euroopa ajaloos, või empaatia olemusliku ohu suhtes, mida Suurbritannia ja Prantsusmaa jaoks kujutas natsi-Saksamaa, ka arusaam, kui sügavad jäljed jättis nende  riikide ühiskonda totaalne vaimne mobilisatsioon, mida nõudis sõda Saksamaa vastu. Meil puudub proportsioonitunne sõjajärgsete aastate osas, mil kogu Euroopa oli varemetes Brüsselist Stalingradini. See kõik ei tähenda, et Eesti ajalugu poleks vaja või et meie hääl ei peaks kostma. Vaja on sõltumatuid elukutselisi ajaloolasi, kes on võimelised Eesti ajalugu nägema nii ajas kui ruumis.