Selleks et riigistruktuuride tões poliitilist värvingut näha, ei pea just raketiteadlane olema. Ometi teame, filosoof Michel Foucault’d meenutades, et võim rakendab ennast peamiselt tavakäsitluses objektiivsete institutsioonide kaudu. Milliseid väärtusi kannavad endas Baltimaade okupatsioonimuuseumides kujutatud, pealtnäha akadeemilised ja neutraalsed rahvusnarratiivid? Ootamatult – või hoopiski ehk oodatult – katavad  need üsna laia spektri konservatiivsest etnorahvuslusest sügava irooniani. Mõneti on see üllatav, on ju nii muuseumide kui ka nende koduriikide taust küllaltki sarnane. Seda viimast ilmselt sügavamalt selgitama ei pea, küll aga võiks korraks puudutada kõnealuste asutuste ajalugu. Kõik kolm muuseumi – Eesti Lähiajaloo Okupatsioonide Muuseum, Latvijas Okupācijas muzejs (Läti Okupatsioonimuuseum) ja Leedu Grūtas parkas (Grūtase park) – on vormiliselt eraomanduses, ent saavad ka mingil määral riigilt toetust. Eesti ja Läti muuseumide käivitajateks olid pagulasorganisatsioonid  (vastavalt Kistler-Ritso fond ja Paulis Lazda koos mõttekaaslastega), Leedu Grūtase pargile pani aluse seenemagnaat Viliumas Malinauskas. Läti ja Eesti muuseum on võrdlemisi traditsioonilised, „mälestavad, mäletavad ja esitlevad”, autoriteetsete väljapanekute, rikkaliku taustamaterjali ning aktiivsete teadusprogrammidega akadeemilised institutsioonid. Leedu Grūtase parki on seevastu rahvusvahelises ajakirjanduses poolnaljatades nimetatud Stalinworld’iks, ilmselt rekonstrueeritud Nõukogude vangilaagri kõrval seisva miniloomaaia tõttu. Sellest hoolimata on Grūtase vabaõhumuuseumi sovetimonumentidega  täidetud maalahmakal ruumi ka detailse sotsiaalkultuurilise ekspositsiooni jaoks, mis on koondatud ühte nõukogude stiilis “kultuurimajja” ja “kunstimuuseumisse”.

Väljapanekute ajaloost ja vormist olulisem on aga see, millise pildi need meile lähimineviku okupatsioonidest maalivad. Kõige rohkem küsimusi tekitab Eesti okupatsioonide muuseum, nii sisemisest kriitikast lähtudes (kui võrrelda ekspositsiooni muuseumi ametlike eesmärkidega) kui ka kaasaegse rahvusdiskursuse vaatepunktist. Muuseumi direktor Heiki Ahonen nimetab muuseumi üheks põhiprintsiibiks ajaloo kujutamist „võimaluse korral objektiivselt ja ka visuaalselt transparentselt”, peegeldades sellega ka muuseumi kodulehel avaldatud põhitegevuste alusdokumenti. Viimane lisab ülesannete sekka muide ka „arusaadavuse” ja „üldinimliku ettekujutuse” meie rahvuslikust tragöödiast. Kangesti tuleb siin meelde Leopold von Ranke kuulus õpetus näidata ajalugu wie es eigentlich gewesen ist, nii nagu ta tegelikult oli. Ometi võiks meenutada ka ilmselt sama kuulsat, E. H. Carrile kuuluvat lauset, „enne kui tutvute faktidega tutvuge ajaloolasega”. Kas pole selle  rankeliku objektiivsuspüüdluse puhul tegemist mitte alateadliku sooviga rõhutada ühte konkreetset rahvuslike kannatuste lugu, tõsta seda kõrgemale teistest üldinimlikest lugudest, mida 50 okupatsiooniaasta kohta samuti jutustada võib? Nimelt on ekspositsiooni keskne rõhk poliitilisel ja sõja-ajalool, mis on omakorda seotud Eesti kui etnilise rahvusriigi  looga. Indiviidide lugusid, mis annaksid okupatsiooniajale üldinimlikuma mõõtme, on suhteliselt vähe.

Dokumentaalfilmid pakuvad küll ohtralt intervjuusid ja suulisi tunnistusi, ent siin pole tegu mitte niivõrd individuaalsete lugudega, vaid n-ö tüüpkujudega, „keskmiste inimestega”, kes annavad edasi rahvuslikku meeleolu, esindavad sotsiaalseid klasse jne. Nii esinevad viimases, taasiseseisvumisprotsessi kujutavas dokumentaalis Tiit Madisson, Lagle Parek, Toomas Hendrik Ilves ja paljud teised, keda vähemalt Eesti kontekstis on väga raske näha üksikisikutena, rahvusriigist eraldiseisvana.  Kuna lugu, mille taustal kõlavad pealtnägijate kommentaarid, räägib valdavalt rahvusromantilise eestluse mahasurumisest, on raske mõista, millisest üldinimlikust vaatepunktist peaks kinni haarama külastaja, kes ennast sünnijärgse eestlasena ei identifitseeri. Tundub, et sõnapaaris „rahvuslik tragöödia”, mida okupatsioonimuuseum heal meelel korduvalt kasutab, on „rahvuslikkus” selgelt suurema rõhuga kui „tragöödia”. Nii on näiteks Saksa okupatsioonile pühendatud videolõigus pikalt kirjeldatud Nõukogude hävituspataljonide kuritegusid Saaremaal ja  mujal, kasutades ilmselgelt väärtushinnangut kandvaid termineid nagu „roimarid”, „massimõrvad” jne.

Häiriva kontrastina minnakse kiiresti mööda Klooga koonduslaagrites toimunust, seletades vaid, kuidas kohalikud eestlased koonduslaagrite vange toitsid ja aitasid. Ometi on juba aastaid teada, et hävitamisest koonduslaagrites võtsid osa nii Eesti politsei kui ka Omakaitse. Samuti on teada, et koonduslaagrites tapeti 4000–8000 inimest. * Tundub, et üldinimliku, empaatilise  lähenemise asemel on siin vastandatud domineeriv rahvus Teisega: kui kuritegusid sooritatakse etniliste eestlaste vastu, siis on kurjategijate dehumaniseerimine ja sündmuste detailne kirjeldamine täiesti aktsepteeritav. Seevastu kui käsitletavad sündmused komplitseerivad tavapärast narratiivi eestlastest kui kannatajatest ja Nõukogude Liidust kui põhiagressorist, siis on lubatud nende käsitlemine ebatäpselt ja keeleliselt neutraalsemas vormis.  Meeldiva erandina võib ekspositsioonis välja tuua näiteks massiimmigratsiooni kujutamise, kus rõhutatakse Eesti NSV kõrget elatustaset ning antakse sõna nii eestlastele kui ka sisserännanutele. Sellega aga sisserännanute eluolu kujutamine ka lõpeb, hõlmates kokku umbes ühe minuti pooletunnisest dokumentaalfilmist. Läti okupatsioonimuuseum on suutnud rahvuskesksusest mõningal määral hoiduda, kuna teravate teemade käsitlemisel on keskendutud indiviidile kui isiksusele, mitte kui sotsiaalse klassi või rahvuse esindajale. Rõhutatakse nii massiküüditamisi  kui ka holokausti, kusjuures mõlemad lood on illustreeritud mitme isikliku looga, mis tõstavad need tragöödiad üldinimlikule tasandile. Oluline on inimsus, mitte rahvus.

Loomulikult ei tähenda see, et muuseumis puuduks läti rahvuse käsitlus üleüldse: Gulagi ekspositsioon on illustreeritud läti luulega ning pöördelisi sündmusi Läti ajaloos on käsitletud tavapärase rahvusliku hardusega. Siiski tuleb nentida, et võimalusel on eelistatud kultuurilist rahvuskuvandit poliitilis-etnilisele ning tuntavalt suurem rõhk on pandud okupatsioonide sotsiaalse ja kultuurilise poole kujutamisele. Kui Läti muuseumi praegune  ekspositsioon on ehk siiski tugevalt sõja-aastate ja sellest lähtuvalt rahvusliku poliitajaloo suunas kaldu, siis muuseumi juurdeehitusega avatav uus ekspositsioon peaks ka selle ebakõla korrastama. Peatuda tuleb ka muuseumi haridus- ja integratsioonipraktikal, millega samuti murtakse välistavat, erinevusi mittesallivat rahvusnarratiivi. Ühelt poolt toimib muuseumi rändekspositsioon võrdsustava elemendina, tutvustades okupatsioonide ajalugu Läti koolides, ka väljaspool Riiat, vaesemates, sageli rahvusvähemustega asustatud piirkondades. Muuseum koolitab  ise välja oma giidid ning täidab kooliekskursioone harivate mängudega. Üks neist kujutab rollimängu, kus õpilased peavad kehastama ajaloolisi kujusid (NKVD agente, küüditatuid, koputajaid, pealtnägijaid) ning põhjendama oma motivatsiooni ja teguviisi. Sellised harjutused purustavad jõuliselt harjumuspäraseid rahvusmüüte, kus olulised on „meie” motiivid, tunded ja kogemused ning „Teisi” kujutatakse hingetute käsutäitjatena. Leedu Grūtase park on ilmselt kolmest muuseumist kõige skisofreenilisem ja raskemini analüüsitav. Hiigelsuurt vabaõhumuuseumi, kus saab juua kollasest vaadist kalja ja tõsta  viinaklaasi kodumaa, Lenini ja kommunismi terviseks, on aegajalt peaaegu võimatu tõsiselt võtta. Ilmselt seetõttu on park langenud Leedus ka terava kriitika osaliseks, peamiselt rahvuslikkonservatiivsete poliitikute suunalt, kelle sõnul mõnitab Grūtase park Leedu traagilise ajaloo mälestust. Vastusena on pargi omanik Viliumas Malinausk
as kümnete Lenini ja Stalini skulptuuride kõrvale püstitanud pargi suuremate kriitikute puuskulptuurid, kusjuures mõned neist on iroonia tahtel olnud isegi Leedu Kommunistliku Partei liikmed. See mõnusalt teravmeelne torge viibki lõpuks mõtteni, et ehk peaks seekord kõrvale  heitma pealiskaudsed võrdlused Disney maailmaga ning vaatlema Druskininkai lähistel asuva skulptuuripargi suhet Leedu rahvusliku identiteediga.

Loomulikult võib hea tahtmise juures leida ka Grūtase pargist kümneid näited eksklusiivse etnorahvusluse kohta, mõnel juhul klassikaliste müütide peaaegu sõnasõnalist taastootmist (stiilis „kui NSVLi poleks olnud, oleks tänapäeva Leedu palju rikkam ja arenenum”). Ent selletaolisi rahvusromantilisi hüüatusi on pargi üleüldises keel-põses-atmosfääris peaaegu võimatu tõsiselt võtta, mistõttu tundub, et palju paeluvam on mõista  Grūtase parki kui rahvusluse dekonstruktsiooni, paika, mis näitab „meie” ja „nende” vahelise piiri suvalisust ning seda, et Püha Leedu müüt ei erinegi niivõrd profaanse NSVLi müüdist. Eespool mainitud puuskulptuurid tekitavad just sellise efekti. Ka Nõukogude vangilaagrite kõrvutamine „nostalgiliste” viinaklaaside ja kaljatünnidega häirib tavapärast rahvuskehandit, mille kohaselt kõik nõukogulik oli automaatselt rõhuv ja negatiivne. Muljet Grūtase pargi ulakast suhtumisest rahvusmütoloogiasse süvendab muuseumi kaugus Leedu riigiinstitutsioonidest, ning seda mitte ainult geograafilises plaanis. Hoolimata  oma ametlikust erasektori staatusest, on nii Eesti kui Läti okupatsioonimuuseum selge esindusfunktsiooniga. Läti muuseumi sissepääsus võib näha fotosid Läti riigipeadest ja kõrgetest külalistest muuseumi külastamas, Eesti okupatsioonimuuseumi lähedane seotus parteidega on samuti hästi teada. Grūtase park on seevastu kontrakultuuriline asutus algusest peale ja seetõttu on rahvusriiklikku ideoloogiat seal raske liiga siiraks pidada.

Muide, iroonilisest vabaõhuekspositsioonist füüsiliselt eraldatud „kultuurimajas” ja „kunstihoones” antakse üsna tõsine ja nüansirohke ülevaade Nõukogude Liidu eluolust  ja kultuurisfäärist. Loomulikult on muuseumid ainult keerulise „tõemasina” mutrid – kõik hammasrattad ei pruugi alati ühe eesmärgi suunas ragiseda. Ent ka mutritele tuleb tähelepanu pöörata, eriti kui nende näol on tegemist oluliste, kohaliku eliidi mõtteviisi peegeldavate institutsioonidega. See, et ühte lugu on võimalik esitada kolmel eri viisil, on selge ilma pikema seletusetagi, kusjuures puht faktiliselt ei saa neist ühtegi ilmselt „ebaobjektiivseks” nimetada. Pigem peaksime hoopis küsima, millist lugu tahame jutustada ajal, kui sünniga kaasa antud välistav identiteet on üha rohkem out ja meie ühiskonna edukas funktsioneerimine sõltub otseselt erinevuste aktsepteerimisest ja lõimumise võimalikkusest. Läti ja Leedu muuseumi taustal pole sugugi selge, kas meie vastus sellele küsimusele on võimalikest parim.

* Vt nt Estonian International Commission for Investigation of Crimes Against Humanity. Lõpparuanne, lk 16–23, http://www.historycommission.ee/temp/pdf/conclusions_ee_1941-1944. pdf.