Vaadates viimasel aastakümnel valminud ehitisi, jääb paratamatult mulje, et need ei ole mõeldud kestma. Tegemist on tarbeasjadega. Väsib, läheb katki või moest ja ongi kõik. Hangime uue. Pole isiklikku seost ega salvrätikust enamat taga nutta. Pühendunud inimtööd on majades, isegi ühiskondlikes hoonetes vähe. Pigem ikka ühtmoodi: pakettaknad hapra fassaadiga tasa, tööstus- või kasvuhoone maik man. Talvel kütad ja suvel jahutad, tolmuses linnas peaks lõpmata pesema. Igav, anonüümne ja ajutine. Vist ehitajale odav ka, sest lihtne kokku panna ja kasutada saab välja õppimata töölisi. Ei maksa otsida arhitekti, tellija või omavalitsusametniku süüd. Asi on valitsevas mentaliteedis. Ometi annab just looming, inimese pingutus, kulunud töötundide arv ja geniaalsus erilise laengu, lummab. Muidugi ei saa loota, et enamik maju oleks hoole ja armastusega loodud, aastaid ehitatud ja mõeldud sajandeid seisma. Nii pole see kunagi olnud ega saa vist ka olema. Saeveski, garaaž ja odav üürimaja peavadki olema ajutised ning kokkuhoiust kantud, see on nende loomus. Mis aga vabandab avaliku ruumi ja avalikus kasutuses hoonete labasust?
Kui ruum mõjutab inimest – ja tõesti on neid, kes seesugust mõju ise tunnetanud või vähemasti usuvad –, siis tuleks ju ruumiga vaeva näha. Demokraatliku ehituskorralduse puhul tehakse küll ilmselt seda, mis enamusele vastuvõetav. Võimalik, et enamus ei märkagi enam arhitektuuri. Kõnnid aga, pea õlgade vahel norus ja selg külmast kange, läbi lumepudru või pori ning ainuüksi sõõm sooja õhku tagab rahulolu. Sama võis kogeda nädalapäevad tagasi Solarise kaubanduskeskuse sisetänaval. Ignar Fjuki Linnagaleriis eksponeeritud videotaiese „Aadam ja Eeva – Tõsielu. Paralleelsed reaalsused” algvõtetel turnis üks alasti inimene ühel ja teine teisel redelil keset rahvarohket inimvoogu. Ilusad inimesed. Täitsa paljad. Lehvitasid ja vahetasid poose. Enamik möödujaist ei märganudki neid! Vaevalt on asi alastuse harjumuspärasuses või häbelikus ignorantsis. Pigem ikka selles, et me ei vaata ega märka, mis ümberringi on või toimub. Nii kaotab ka ehituskunst oma mõju, koha ja sära: peaasi et katus pea kohal, mida rutem ja odavamalt, seda parem. Kui palju Tartu ülikooli tudengeist astub täna sammaste vahelt sisse ja asutab end igapäeva õppetööks peahoone auditooriumi? Vähe, väga vähe. Suurel osal teaduskondadest on anonüümsed, igavad, uhke arhitekti ja ajaloota kipsplaadist seinad ümber. Jaa, massiülikool ei saakski teisiti. Aga äkki tekkis vähenõudlik ja anonüümne massikool just anonüümse, vähenõudliku arhitektuuri kaasabil?
Arhitektuur mõjutab elu arvatavasti ka siis, kui ta on nähtamatu. Või lihtsalt tähelepandamatu, anonüümne ja ajutine. Seda enam tuleb mõelda, mida meie kaasaja pragmatism endaga kaasa toob. Elu- ja tööhooned on loodud kõrgema sihita, lootuseta luua püsivat mälestuste pidet või üldse midagi enamat kui äärmuseni lihtsustatud põrand, seinad ja katus. Ka asumisüsteem ja teedevõrk kipub samasse mustrisse sobituma. Valik autokeskse pragmaatilise põllumajavõrgustiku ja kvaliteetse tiheda linnaruumi vahel tehti pikema jututa esimese kasuks. Mure pole see, et need, kes armastavad loodust, said kolida linnast välja. Ei, see on väga hea. Probleem on hoopis selles, et maale on sattunud linnainimesed ja linnasüda on öösel-hommikul tühi, päeval aga põristavad kesklinna akende all autod. Tühi linnasüda loob mandumist. Hea ehituskunst toetab inimest, vilets kisub tagasi. Siiski võib see kõik olla aja märk. Märk muutuste kiirusest ja sellest, et enamus ei usu ega vajagi ehk millegi püsimist. Kui nii, on eeltoodu kõigest friikide virin ja loomulikult pole mõtet matta loovenergiat, aega ja raha majadesse, tänavaisse, parkidesse või väljakuisse. Arhitektuur on sel juhul vaid tarbekraam nagu papptaldrik grillitud koiva all. Aga siiski … kas ei võiks kaasaja arhitektuur olla lumelinnast kauem kestev vorm?