Juturobotitega kaasneva furoori keskmes on algusest peale olnud teoste loata kasutamine keelemudelite „treenimisel“. Näiteks esitasid Ameerika Ühendriikides teoste autorid Meta vastu hagi, sest tõendite kohaselt oli Meta oma LLaMa keelemudeli treenimiseks kasutanud muu hulgas andmestikku „Books3“, mis sisaldas tuhandeid autoriõigusega kaitstud töid.1 Andmelühiskonna võimumängude ilmestamiseks piisab Meta enda tegevuse põgusast ülevaatest, sest nimetatud tehnoloogiagigant üritas LLaMa keelemudelit autoriõiguse kaitse argumendiga GitHubi repositooriumist eemaldada,2 eirates tõsiasja, et kasutab ise lugematu arvu kunstnike, kirjanike ja mis tahes muu sisu autorite töid ära keelemudelite võidujooksus edu saavutamiseks. Tehnoloogiasektoril, sh ennekõike suurimatel tehnoloogiaettevõtetel, on justkui välja kujunenud oma paralleelmaailm, kus kehtivad reeglid üksnes juhul, kui need on ettevõttele kasulikud.
Aga oletagem hetkeks, et ükski suur tehnoloogiaettevõte pole oma tooteid timminud ja tulemusi saavutanud üle digilaipade minnes ja et keelemudelite optimeerimine on toimunud läbinisti õiguspäraselt. Kui toode on üldsusele avaldamiseks valmis, jõuame järgmise probleemini: kas käsumeistrid (kohandatud ingliskeelsest fraasist prompt engineer) saavad olla juturobotile antud juhiste tulemi autorid? P. Bernt Hugenholtz ja João Pedro Quintais jõudsid juba enne ChatGPT üldsusele avaldamist järeldusele, et tõenäoliselt siiski ei saa.3 Viidatud artikli autorid nimetavad teose loomise protsessis kolme tähtsat kontrollpunkti: isiku intellektuaalset panust loomingusse, originaalsust või loovust ehk loomingulisi valikuid ja konkreetset vormi, mille lõpptulemus võtab. Intellektuaalne panus ei tähenda siinkohal seda, et ühtki tehnoloogilist abivahendit kasutada ei või (vastasel juhul oleksid ka kõik maalid üksnes näpukunst). Vorm, mille teos lõpptulemusena võtab, ei ole üldjuhul tehisaru abil loodud piltide puhul kuidagi erinev tehisaru abita loodud piltidest, s.t digiteose vorm ja ilme inimsilmale suuremaid probleeme ei tekita.
Küll aga jagavad Hugenholtz ja Quintais kolmeks eraldi alametapiks või faasiks loominguliste valikute tegemise protsessi: kontseptsioon ehk esialgne ettekujutus soovitud tulemusest, teostus ehk kõikvõimalikud sammud, mis tuleb lõpptulemuseni jõudmiseks läbida, ja viimistlus, mis annab autorile võimaluse teha loomingulisi (pisi)valikuid, et lõpptulemus saaks „täpselt õige“. Ilmselt on selge, et suurimaks murekohaks on tehisaru abiga väljundi tootmisel just teostuse faas, sest inimkontroll ja panus on seal minimaalne, kui mitte olematu.
Kuna ka väikelapse joonistus on teos, sest see on originaalne, sellel on konkreetne vorm, seda saab lugeda kujutava kunsti valdkonda kuuluvaks ja see on tema enda intellektuaalse panuse tulemus, tulekski tehisintellekti „kunsti“ mõtestada tegeliku teostuskontrolli üksikasjalikkuse ja etapiviisilise inimotsustuse olemasolu kaudu, sest just neist kahest on juturobotitest väljasülitatud pildi- ja videomaterjali puhul ilmselgelt puudu. Siinkohal võibki kasutada mõneti sarkastilist „käsutöömeistri“ mõistet, sest tulemuse saavutamiseks piisab käsu andmisest. Kui tuua mõtisklemiseks üks hüperboolne näide, siis vaevalt loeks keegi käsitööga võrdväärseks täielikult automatiseeritud tehaseliinilt saabunud toodet üksnes seepärast, et tehaseomanik oli kontoriarvutis sisestanud käskluse mõne esiti teistsugusena planeeritud elemendi muutmiseks. Sestap ka käsutöömeistri mõiste, millise rolli täitjaid ja millega hõlmatud tegevusi ajaga tõenäoliselt üksnes juurde tuleb. Kuna käsutöömeistrite arv on viimase aasta jooksul plahvatuslikult kasvanud, on hakanud ka erialaorganisatsioonid ja -kooslused, nt Grammy auhindu jagav Recording Academy4 või teadusajakirjade crème de la crème Nature,5 tõkestama AI abil loodud sisu esitamist.
Kirjutajate ja loojatena ootabki inimkonda ees toimetamislaviin, sest käsutöömeistrid ei osale teose valmimisel millegi teoseks pidamise jaoks vältimatult vajalike loominguliste valikute teostamises. Nende peamine aur läheb käskluste väljamõtlemisele ja lõpptulemuse enda nimele kirjutamiseks vajalikule veenmistegevustele, olgu siis kohtus6 või üldsuse ees.
Ehk on loo alguses mainitud Meta vastuolulisele käitumisele võimalik anda kummaline ajalooline poolselgitus, mis pakub kõheda vaate tehnoloogiahiidude eneseteadlikkusest ja proto-autoriõiguste olemusest. Ühtlasi põhjendaks see veel kord, miks just „käsutöömeistrid“ on see sõna, mida juturobotite abil mitteteoste tootmist praktiseerivate inimeste puhul võib kasutada. Teadupärast on käsk vanem kui meie. Ajast enne tänapäevase autoriõiguse väljakujunemist on teada seikasid, kus praeguses mõistes teose vormi kõrval oleks olnud raske omistada inimesele ka originaalselt loomingulisi ideid. Näiteks Vana-Hiinast on pärit seisukoht, et inimene „pigem edastab, kui et loob“, ning kuigi sealne kirjatükkide kaubandus oli vilgas, sai omada vaid füüsilist materjali, millele ideed olid kantud, loomingulist sisu aga mitte.7 Ka islamimaades ei olnud sajandeid intellektuaalomandi mõiste sisulist vastet, sest teadmine pärines jumalalt8 ja käsikirjad olid üksnes eespool mainitud teadmiste maine väljund. Judeo-kristlikus traditsioonis seostati teadmiste edasiandmist samuti millegi kinkimisega ja selline mõtteviis jäi paika ka pärast trükipressi leiutamist, s.t autor võis öelda, et on käsikirja loonud ning trükkal õigustatult väita, et on raamatu trükkinud, kuid raamatute loomingulise sisu omandist ei olnud alust kõnelda kummalgi.
Miks on siinkohal vaja sedavõrd vanu asju mainida ja neid Metaga siduda? Eks ikka seetõttu, et juturobotite ja käsumeistrite koostoimes tuleb väljundi sisu samuti justkui „kuskilt mujalt“ kui inimestelt endilt. Ja milline õigus oleks meil, kriitikutel, sellist tajumatut loomingut tõredalt kohelda või seda millegi muu kui kingitusena kirjeldada. Võib-olla Metal (või mõnel teisel tehnoloogiahiiul nagu OpenAI9 või Microsoft10, kel samuti autoriõiguseteemalised kohtukaasused käimas) lihtsalt ei vedanud, et ta ei alustanud suurte keelemudelite ja juturobotitega ajal, mil autoriõiguse mõiste ja kohaldamine ei olnud veel välja kujunenud. Aeg-ajalt soovivad ju kõik minna tagasi aega, mil asjad näisid lihtsamad ja selgemad (ja majanduslikult kasulikumad).
1 Ella Creamer, Zadie Smith, Stephen King and Rachel Cusk’s pirated works used to train AI. – Guardian 22. VIII 2023.
2 Kali Hays, Meta used copyright to protect its AI model, but argues against the law for everyone else. – Business Insider 30. I 2024.
3 P. Bernt Hugenholtz & João Pedro Quintais, (2021). Copyright and Artificial Creation: Does EU Copyright Law Protect AI-Assisted Output? – IIC – International Review of Intellectual Property and Competition Law 2021, 52, lk 1190–1216.
4 Ty Roush, Grammy awards restrict AI: only „meaningful“ human work will be recognized. – Forbes 16. VI 2023.
5 Why Nature will not allow the use of generative AI in images and video. Editorial. – Nature 7. VI 2023
6 Tom Hals, Blake Brittain, Insight: Human vs machines: the fight to copyright AI art. – Reuters 2. IV 2023.
7 Carla Hesse, The rise of intellectual property, 700 B. C. – A. D. 2000. – Daedalus: Journal of the American Academy of Arts & Sciences 2002, 131(2), 26–45.
8 Samas.
9 Max Zahn, Authors’ lawsuit against OpenAI could „fundamentally reshape“ artificial intelligence, according to experts. – ABC News 25. IX 2023.
10 Blake Brittain, OpenAI, Microsoft hit with new author copyright lawsuit over AI training. – Reuters 22. XI 2023.
