Uus, peaminister Kristen Michali juhitav valitsus astus ametisse. Parem hilja kui mitte kunagi, aga miks see pidi nii kaua aega võtma? Oli ju palju kindlamalt ennustatav kui näiteks Hispaania võit jalgpalli EMil, lausa paratamatult juhtuvana ammu ette teada, et Kaja Kallas ei jää aastani 2027 peaministriametis oma „raskete ja ebapopulaarsete otsuste vilju nautima“, vaid läheb ära Euroopasse¹. Ainus lahtine küsimus enne 2023. aasta riigikogu valimisi oli see, millise volinikukoha järgmises Euroopa Komisjonis suudab Kallas endale välja rääkida. Läks nii, et uueks ametiks kujunes kõrge välis­esindaja positsioon, millele pääsuks ei olnud vaja isegi läbida kergelt korruptsioonihõngulist siseriiklikku protseduuri, sest, nagu selgus, selleks puuduvad Eestis kirja pandud reeglid.

Kaja Kallase karjääriõnne nimel pingutas aasta otsa terve valitsus ja koalitsioon, mis tähendas valitsuse tervikuna töötamist tühikäigul, ehkki mõni minister suutis halli tapeedi taustal ka üksiku õnnestunud soolo esitada. Sellisele järeldusele jõudmiseks ei pea olema opositsioonipoliitik, vaid lihtsalt üle lugema valimiste järel koostatud koalitsioonileppe². Niisiis sai ühiskond kingiks enam kui aasta raisatud aega, luhtunud võimalusi ja heaolu kahanemist. Seetõttu ei jaga ma ka nende vaatlejate (näiteks Vilja Kiisler Vikerraadios) arvamust, kes ennustavad, et ühiskond hakkab Kaja Kallast veel taga igatsema, sest hullem on ees. Otsused ja selgus on alati üleelatavam kui lõputu umbmäärasus ja otsustamatus.

Kaudselt kinnitavad Kallase läbikukkumist ka tema ametijärglase esimesed programmkõned ja värskendatud koalitsioonileppe tekst. Tagaigatsemine saab sündida vaid juhul, kui Kristen Michal veel hullemini põrub. Optimist seda esialgu ei eelda, kuid järeldab, et kui Michal ja lepe rõhutavad läbivalt avameelsust ja ausust kodanikkonnaga suhtlemisel ning konkreetsust plaanides-otsustes ja nende selgitamisel, siis eelmine valitsusjuht, nagu ka tema adjutant rahandusministeeriumis sellega hakkama ei saanud. Viimast kinnitab ka Mart Võrklaeva vahetamine Jürgen Ligi vastu rahandusministrina.

Suurema üldise maksukoormuse kauaaegse pooldajana saan uusvana koalitsiooni maksuplaane ainult tervitada. Sest kui ei ole külluslikku maksustamist, ei ole ka põhjamaist heaolu. Kui see nüüd vaid ka otsustatud saaks! Ja küll ta saab, sest kes veel seda suudaks, kui mitte Jürgen Ligi, kes on ebameeldivate eneseületuste tšempion nii jooksurajal kui ka Eesti poliitikas! Ligi on jõudnud ettevõtete lisamaksustamise kohta ERRile öelda, et „tulumaksu­seaduse ärasolkimine on kindlasti väga halb valik. Aga see oli ühe erakonna nõudmine, võib-olla isegi kahe, et ettevõtetelt võib võtta küll ja keegi ei kobise. Ettevõtjatelt võetakse nüüd nagu kolm korda ja arvatakse, et nad on keegi anonüümne tegelane“. Järelikult juhtub „solkimine“ kindlasti ja kiiresti.

Teisalt leiab meedias juba hulgi hukkamõistva hinnanguta mõtteavaldusi, et küllap leidlikud ettevõtjad mõtlevad välja maksustamisest möödahiilimiseks aina uusi viise ja loodetud lisatulu riigieelarvesse jääb laekumata. Selle loogika järgi on „optimeerimisoskuse“ ja ettevõtte konkurentsivõime vahel võrdusmärk, samas kui füüsilise ja juriidilise isiku maksustamise vahel seda olla ei tohi. Mõtlen sellele iga kord, kui leian postkastist järjekordse tarbetu pakkumise osta koolitust või nõustamist mõnelt maksude optimeerimisega tegelevalt ettevõttelt. Palgasaajana, nagu Eesti tulusaajate enamik, võtab riik mult maksud automatiseeritult ja täie rauaga ning see ongi hea ja õige. Iga ettevõte, kes palkab maksukonsultandi ja -vähendaja, peab sellest võitma rohkem, kui kulutab, muidu ju ei palkaks. Optimeerijad võidavad, riik kaotab.

Riigi rahanduse kehva seisu arvestades peaks avalik arvamus kvalifitseerima maksunõustamise tegevusala ning selle teenuse kasutamise sama ebapatriootiliseks aktiks nagu Venemaa agressiooni­sõja õigustamise. Siit ka väike soovitus rahandusministrile eesmärgiseadeks maksuseaduste muutmise eelnõude kujundamisel: tehniliselt ideaalse maksu­korraldusega riigis ei ole maksunõustamisel kui tegevusalal kohta ega turgu. Ta on kadunud.

Michali valitsuse moodustamise tulemus sunnib osutama veel paarile eesseisva töö tõsidust tumestavale pisiasjale. Riigiasutuste ja nende tükkide liitmine-lahutamine vastavalt enesele seatud, kuid avalikkusele arusaamatutele eesmärkidele näeb alati välja nagu laste mäng Lego klotsidega, mida lõbu pärast kas värvi järgi, kõrgusesse või laiusesse kasvavalt kokku pannakse. Kes tugevam, saab teistelt klotse juurde võtta. Nii juhtus, kui peaministri ametiks alles tasahilju valmistuv Kristen Michal endale hiigelvõimuga kliima­ministeeriumi klotsid kokku kogus. Natuke ironiseerides võib nüüd tõdeda, et Michaliga võrdväärselt võimekat uut kliimajuhti ei olegi võimalik erakondade pikkadelt pinkidelt leida ning ei jäänudki muud üle kui torni otsa ühe Lego-mehikese asemel kaks panna. Kahekaupa on aastaid juhitud ka muid ministeeriume, aga tulemus on kõike muud kui riigireform, tõhustamine ja kulu kokkuhoid.

Omamoodi hämmastav on, et mõni mikroklots sellest mängust alati ja selgi korral välja jääb. Kui nn silotornid omavahel vesteldes või mõõtu võttes kõrgelt alla vaatavad ja midagi imetillukest märkavad, küsivad nad: „Ja kes siis sina ka oled, et siin jutu vahele tükid?“ „Olen väike heinasaad,“ vastab paar õlekõrt juustesse torganud kultuuriministeerium alati vastavalt pilasarja „’Allo ’Allo!“ kamuflaažikoolituse õpetusele ja rohkem ei räägi. Tõsiasi on, et kultuuri­ministritest osaleb koalitsioonikõnelustel keskmiselt iga neljas, lepetes käsitletakse kultuuri napilt, kui üldse ning seetõttu ei saa sellelt ministeeriumilt ega ministrilt ka mingeid tulemusi oodata ega nõuda.

Kõneka indikaatorina peab ministeerium kodulehel arvet kultuuriministri osalemise üle valitsuse pressikonverentsidel ja riigikogu infotundides. See peegeldab hästi ja usaldusväärselt seda, mis teemasid valitsus tähtsaks peab. Viieteist kuuga on kultuuriministril esimesi kogunenud kaks ja teisi neli. See ongi nähtavus, võitlus, tulemuslikkus? Ei, see on hoopis tõestus, et tegu (sõltumata ministri isikust) on valitsus­arhitektuuri sobimatu liiga väikese klotsiga, mille jagamisest mõjukate ministeeriumide vahel saaks nii kärbet-säästu kui ka tõhusust ja tähtsust juurde. Rahanduslikult toimivad kultuuri­valla sihtasutused niikuinii rahandusministeeriumi käe all, huviharidus ja sport passivad osakondadena haridus- ja teadusministeeriumi külge ning muinsuskaitse loodava ruumiameti juurde.

Praeguseks on kõigi kultuuri sihtasutuste juhid juba uue valitsuse maksulubadused ja -protsendid majandusvalemitesse sisse pannud, ainus teadmata muutuja seal on veel kultuuriministeeriumi eelarveline panus. Palgasaajate (kelle absoluutne enamus olgu teatris, orkestris, ajakirjas või muuseumis saab nn kõrgharidusega kultuuri­töötaja alampalka 1600 brutoeurot kuus) seisukohalt on tegu kiire, ent see-eest patriootilise vaesumisega, mitte enam kestliku kahanemisega. Kahe punkti kaupa kasvavad maksud haukavad elamisraha mõlemast otsast olukorras, kus juba stagneerunud netotulu ostujõust on kolme aastaga niigi järel räbalad.

Ja ega millelegi muule loota ei olegi kui ajaloo kordumisele. Globaalse finantskriisi ajal hoolitses rahandusminister Ligi välisele karmusele vaatamata lõpuks ikka selle eest, et liigsesse kärpeindu nakatunud kultuuriminister Jänes põhiseadusest üle tallates omadele eelarveliselt liiga ei teeks. Ehk läheb nüüdki nii!

1 Kes läheb ära Euroopasse? – Sirp nr 9, 3. III 2023.

2 Kas nahk viiakse turule? – Sirp nr 15, 14. IV 2023.